Külmale maale. Eduard Vilde

simesed orelihääled tõid Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseendast, mis tuleb raskest haigusest toibunud inimesele peale, kui ta tunneb oma kehanõrkust, oma väetisust. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta teisteltki, kes tema lähedal olid, kes tema otsa vaatasid, tasast kaastundmust paluma – nagu väeti lapsuke kunagi oma haleduses. Ta laskus väsinult istmele ja kuulas oreli eesmängu ja kuulas koraali kaeblikku viisi ja silmad läksid tal niiskeks. Ta süda sulas lapselik-palavas tänutundmuses selle nägematu abimehe vastu, kes tema noort elu närtsimise eest oli kaitsnud, kes tema selle tumeda kolli küüsist oli vabastanud, keda ta, kui inimeselaps kunagi, harjunud oli kartma. Jaan palvetas kaua ja härdal õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistavate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel sai vagusaks ning väsinuks. Ja siis, kui ta oma kohuse tundis täitnud olevat, kui tal enam midagi ei olnud meelde tuletada ega soovida, tõmbus ta kössi pingi nurka ja püüdis jutlust kuulata. Aga ta mõtted olid nii hajali ja nii udu sarnased, et ta mingit ainet ei suutnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulva naisehäälega, mis kudus koguduse üle elustuse asemel nagu igavuse- ja unevõrku. Asjata võitles Jaan mõni aeg oma raskete laugudega, aga ikka jälle langesid nad loiult maha ja tinane väsimus roomas kogu ta keha üle – ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest ep olnud viga – ta ei olnud ainus magaja.

      Nad kõik siin oiid väsinud tööinimesed, hommikul vara üles tõusnud, pika tee ära käinud – Jaan pealegi jala. Keegi ei pannud neile seda pahaks ja õpetaja, hea mees, oli sellega harjunud.

      Jaan ärkas alles, kui orel uuesti hüüdma hakkas. Tal oli üsna häbi. Niisugusel pühapäeval, kus ta enese tervekssaamise eest oli tulnud jumalat tänama, jääb inimene kirikus magama! Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata, kui poleks ta tukkumise peale mõtelnudki.

      Kui kirik välja läks ja Jaan külma, selge õhu ning särava päikesepaiste kätte astus, selle lainetava valguse sisse, mis helevalge värske lume peal otse silmipeletavaks sai, tundis ta äkilist uimastust; ta põlved nõtkusid, ta oimud tuksusid peaaegu kuuldavalt. Ruttu otsis mees tuge – seljaga vastu kiriku müüri taganedes… Polnud ka ime: kodus kella viie ajal hommikul paluke kuiva leiba – ja kurnatud keha, millest pikaldane tõbi iga üdiraasu oli välja imenud! Jaan pigistas silmad kinni ja ootas, kuni pööritus möödub.

      Korraga tajus ta enda ees nagu varju. Kui ta silmad lahti lõi ja neid käega varjates vaatas, seisis ta juures üks naisterahvas. See vahtis ainiti, nagu mureliku kartusega ta otsa. Jaan ei tundnud teda esimese pilguga veel ära – nii suur oli virvendus ta silmade ees. Siis aga nägi, et see oli Virgu Anni.

      Natuke aega ei lausunud kumbki sõna. Tummalt andsid nad teineteisele kätt. Jaan võitles oma närvetuse vastu, astus müürist sammu teisale, vajas aga ikkagi veel tuge ja taganes jälle müüri vastu, kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas.

      “Küll sa oled otsas, Jaan,” ütles viimaks Anni. Vastuse asemel jätkas Jaan naeratamist.

      “Ei taha enam ära tunda – pole enam see nägugi.” Jaan vahtis maha.

      “Nagu hauast tõusnud,” lisas tüdruk juurde.

      Seejuures viibisid ta hallid, niiskelt läikivad suured silmad selle januneva õrnusega, mis ainult naisterahva hingest vahel pilku tõuseb, noormehe näo küljes kinni. Ja see õrnus, see halastus-õhin värises ka tema tasasest häälest ja pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma.

      “Su peagi on paljaks läinud.”

      Seda öeldes pööras ta näo järsku kõrvale, ta ripsmetel rippus kaks pisarat.

      Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrva juurde, vajutas vana pleekinud suvemütsi alamale ja tähendas: “Küllap kasvavad jälle.”

      Nad hakkasid nüüd pikkamisi kiriku külge mööda edasi kõndima, kusjuures Anni noormeest murelikult ühtelugu salaja silmas pidas. Kõike ta uuris ja tähistles.

      Ta nägi, kuidas külmavärin Jaani paar karda vapustas, sest tal ei olnud kasukat seljas; ainult kerge ja kaunis kulunud hall kuub, rihmaga vöötatud, ning jalas vanad lapitud vene saapad. Anni pani tähele, kui jõuetult lonkiv on ta käik ja kui sinised ta huuled, kui aukus ta silmad. Ja siis mõtles järele, miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab. Kui Jaan uuesti keha väristas, jäi tüdruk seisma ja ütles:

      “Kuule, sa pead sooja otsima – mine leerituppa.”

      Jaan ajas vastu: tal ei olevat põrmugi külm, soe kamsik seljas, paks sall kaelas – teel olnud tal, hoolimata külmast ilmast, otse higi otsmikul.

      Anni kandis pisikest kompsu käes, mille seest ta näpud midagi nabistasid. Ta tõmbas suure saia välja ja hakkas selle otsast oma valgete tugevate hammastega isukalt kinni.

      “Kõht läks kirikus tühjaks, pugesin välja ja ostsin saiad ära,” rääkis ta ise naerdes.

      Esiotsa ei pakkunud Jaanile ühti; loomusundlik õrnus keelas teda, sest ainult Jaani pärast, kelle kõhu tühjust ta sülgamisest teravmeelselt oli järeldanud, oli talle saiarätt meelde tulnud, mille isa juba teel, trahteris, oli täitnud.

      “Küllap sinugi süda on vesine – pikk tee käidud, – säh, hammusta kah, – värske soolasai.”

      Jaan tõrkus; ta tahtnud ise just praegu minna saia ostma. See oli õige, aga Jaan jättis juurde lisamata, et tal ainult kolm kopikat raha taskus oli ja et ta kuuest pisikesest timpsaiast, mis ta selle eest oleks saanud, ainustki ei oleks raatsinud ise suhu pista, nutku kõht kui palju tahab, – saiad oleks ta lastele koju viinud. Jaan tõrkus veidi, siis aga, saiamaiast nägu nähes, läks tal suu vesiseks, nii et ta kauemini vastu ei seisnud.

      Isukalt süües jalutasid mõlemad viitlemisi ümber kiriku. Seejuures vaatasid tihti poolviiliti teineteise otsa – Anni tema isu pärast rõõmsa näoga, Jaan sellesama pärast häbelikult. Peaaegu vägisi tuupis tüdruk talle veel teise pätsi pihku, ja seegi kadus noormehe nägalate hammaste taha.

      Jaanil oli piinlik tundmus, kui vilksaks tüdruku pilk sageli tema poolpalja pea poole, millelt kuri soetõbi juuksed salkade kaupa oli maha katkunud, nii et praegu ainult udusulgede sarnased uidud tuule käes värisesid. Seepärast pööras ta parem täie näo Anni poole ning püüdis talle julgelt silma vaadata.

      Kui ilus oli ta tüdruk! Jaani liikmeist käis kuum vool läbi ja ta ajas talle silmapilguks vere palgesse. Külm talvine õhk oli neiu põskedel sundinud roosid õitsema, ta otsmik võistles helevalge säriseva siidrätiga, mis ta prisket, lahedat nägu ümbritses. Ja ta suured hellad silmad – kuidas võisid need vahtida, kuidas läikida! Anni jaolt linnamoelised tuliuued riided, mis tema nägusust soodsalt aitasid nähtavale tõsta, lasksid märgata, et ta on jõuka talu tütar.

      “Ehk su omaksed otsivad sind taga?” ütles Jaan.

      “Otsigu peale – ma olen isaga üksi.”

      Ja nad jäid veel tükiks ajaks kokku, seisid kiriku taga lume sees, tuginedes ühe mõisniku haua raudvõre vastu, ning Anni küsis ja päris ja uuris nii, et Jaan üsna ära tüdis. Oli tal ju nii raske, nii piinlik oma kodusest viletsusest teistele teatust anda, olles veel selles eas, mil vaesus annab häbeneda, mil nälga peetakse teotuseks. Ta kühmas neiule pealiskaudseid, lühikesi vastuseid ning tuletas talle varsti jällegi meelde, et isa teda ehk otsivat.

      “Sa oled jala kirikus,” ütles Anni, kes end eksitada ei lasknud, “kas jaksad ka tagasi minna?”

      “Kuula nüüd juttu!” püüdis noormees naerda.

      Anni andis talle tungivalt nõu mõnelt külamehelt küüti nõutada; siis tähendas: “Ma tulen teid vaatama. Vii emale palju terviseid ja lastele – säh, vii lastele minu poolt need saiad…”

      “Ära nüüd tembuta!” hüüdis Jaan päris pahaselt vastu. Ma ütlesin sulle ju, et ise tahan osta.”

      “Vait! Ma võin lastele saata, mis tahan, see pole sinu asi.”

      Ta toppis saiad vägisi Jaani laiaks veninud kuuetaskuisse. Siis tegid mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kirikuesisel pika pealevaate ja tugeva käeandega. –

      Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada; ta oli hommikul näinud aina mõnda vähest oma nurga inimest hobusega kirikuteel,