Poliitohvitser, poliitvang. C.C. Finlay

>POLIITOHVITSER

      MAXIM NIKOMEDES NÄGI teist meest enda poole tormamas, ent kaste täistuubitud koridoris polnud ruumi eest ära põigata. Ta valmistus kokkupõrkeks. Teine mees pidurdas järsult ja ta nägu muutus «öise» pöörlemisrežiimi kaames poolvalguses kahvatuks. See oli Kulakov, vanemohvitser. Mees võttis valvelseisaku ja saluteeris kähku.

      «Söör! Vabandust, söör!» Ta hääl värises.

      «Vabalt, Kulakov,» ütles Max. «Pole sinu süü. Siin raudvorsti sees on kitsas.»

      Tüüpiline laevanali. Väike alus oli eesseisvaks kaheksateistkümne kuu pikkuseks teekonnaks täis laaditud varustust, peamiselt toitu. Max ootas standardvastust, ent Kulakov jõllitas läbi ahtri süvakosmosesse. Ta oli ligemale kuuekümnene, liiga vana kosmoseteenistuse jaoks, liiga vana oma ametiastme jaoks ja ainus mees pardal, kes laskis Maxil ennast ta neljakümnendate aastate keskel noorena tunda.

      Max naeratas; ta tundevälgatus oli nii põgus, et seda oleks võinud eksikombel närvitõmbluseks pidada. «Aga igatahes parem, kui kanalisatsioonitorus kinni istuda, või mis?»

      Ja see toimub siis, kui laev on juba koduteel. «Teil on õigus, söör!» vastas Kulakov.

      «Lase edasi.»

      Kulakov tõmbus kõrvale nagu elatanud kirikuteener, kes kardab patustajat puudutada, et mitte kokku puutuda patuga. Max ootaski meeskonnalt sellist reageeringut ja mitte ainult sellepärast, et kalbe ja surnud jume pärast oli talle hüüdnimeks pandud Laip. Poliitohvitserina kujutas ta surmaohtu iga pardalviibija karjäärile ning mõne karjääri lõpp võis ühtlasi hõlmata ka füüsilist hukkamist. Nende missiooni esimese kuue nädala jooksul pärast ussiurkesse sukeldumist oli Max harrastanud nähtamatuks jäämist ja oodanud meeskonna langemist rutiini võltsrahulolusse. Nüüd oli aeg nad jälle üles raputada, et näha, kas ta suudab kätte saada reeturi, kelle pardalviibimist kahtlustas. Kulakovist möödudes riivas ta meest sihilikult.

      Max keeras viimasesse läbikäiku oma teel ja seisatas külalisohvitseride kajuti ukse taga. Ta tõstis juba käe, et koputada, kuid muutis siis meelt, pööras uksenuppu ja lükkas ukse lahti. Kolm kajutis istuvat ohvitseri võpatasid teda nähes. Must südametunnistus, lootis Max.

      Kapten Ernst Petoskey toibus esimesena. «Kas otsite kedagi, leitnant?»

      Max laskis vaikusel ebamugavaks venida, ise Petoskeyd uurides. Kapten oli kuus ja pool jalga pikk, laiad õlad pidevalt kühmus, sest ta veetis liiga palju aega lühemate meeste jaoks ehitatud laevades. Meeskond armastas kaptenit ja oli innukalt valmis tema eest surema – või tapma. Tagaselja hüüti teda Papaks. Ta ei kavatsenud enne habet ajada, kui nad on turvaliselt kosmosesadamasse tagasi jõudnud, ja ta habe oli keelatud tubakanärimisest suunurga juurest mahlaplekiline. Max vaatas vatsakast kiilanevast «raadioleitnant» Lukinovist mööda ja jõllitas laeva ainsat naist, lipnik Pon Reedyt.

      Naine oli kõhn, kõrgete põsesarnadega, kuid esimese asjana märkas Max tema juures alati käsi. Tal olid suured, punetavate sõrmenukkidega käed. Isegi pärast kuue kuu pikkust teelolekut jäi naine alati laitmatult rõivastatuks ja hoolitsetuks. Iga ta juuksekarv näis ühekaupa oma kohale seatuna, nagu oleksid need kõik tema käsu all olevad sõdurid.

      Petoskey ja Lukinov istusid nari peatsis ja jalutsis. Reedy nende vastas kastil. Veel ühel kastil nende vahel olid pudel, napsiklaasid ja mõned kaardid.

      Vaikusest viimaks ebamugavust tundma hakanud Petoskey tegi suu jälle lahti.

      «Lihtsalt vaatan,» jõudis Max temast ette. «Ja mis ma siis leian, kui mitte kapteni enda koos Drozhini poistega voodis?»

      Petoskey heitis pilgu narile. «Mina näen ainult ühte ja tema nüüd küll vaevalt enam poiss on.»

      Maxist mõni aasta noorem Lukinov irvitas ja sikutas välgunoolega embleemi oma särgivarrukal. «Ja miks peaks meid Drozhini poisteks kutsuma? Oleme kõigest lihtsad raadiomehed. Kui peaksin selle kohta midagi muud lugema, siis kaeban sinu peale valeraportite pärast, kui oleme Jesusalemma tagasi jõudnud.»

      Ta hääldas nende kodu nime Hey-zoo-salaam, nagu tegid populaarsed viditähed, mitte vanal viisil Jeez-us-a-lem.

      «Asjad pole alati nii, nagu paistavad, mis?» ütles Max.

      Lukinov, Reedy ja veel üks mees, Burdick, moodustasid luureteenistuse kuulamisrühma, ülesandega segada ja dekodeerida Adarese sõnumeid – see oli äsja avanenud ussiurkeläbipääs, mis võimaldas laeval avastamatuna Adarese süsteemi spioneerima sukelduda. Need kolm oli isiklikult välja valinud ja selleks missiooniks ette valmistanud Dimitri Drozhin, legendaarne Jesusalemma Luureosakonna juhataja. Drozhin oli olnud ka minister – kunagi ammu, kui oli veel olemas Taassünni Prohvetite Tarkuse Ministeerium. Ta oli ainus kõrge valitsusametnik, kellel oli õnnestunud revolutsioon üle elada in situ, ent nüüd õõnestasid tema mõjuvõimu nooremad mehed, näiteks Mallove Poliitkasvatuse osakonnast.

      «Järgmine kord kõigepealt koputa, leitnant,» ütles Petoskey.

      «Miks ma peaksin, kapten?» vastas Max leebelt. «Ausal inimesel pole oma südametunnistuselt midagi karta ja mis olen mina muud, kui mitte kõigi selle laeva pardal viibijate südametunnistus?»

      «Meil pole südametunnistust tarvis, kui käsud on käes,» ütles Petoskey tõsise näoga.

      Lukinov viskas pea traagiliselt kuklasse ja irvitas. «Jäta järele, Max. Kutsusin kapteni siia üles tähistama, kui sul selle vastu midagi pole. Reedy teenis täna oma komeedi välja.»

      Tõepoolest – oligi teeninud. Noore lipniku vasaku rinnatasku külge oli torgatud kuldne komeet, samasugune nagu oli tikitud kahe teise ohvitseri särkidele. Meeskonnaliikmed võisid saada oma komeete asjatundlikkuse ülesnäitamise eest kõigis laeva süsteemides – inseneriasjandus, navigeerimine, relvad, vaakum ja radiatsioon. Reedy pidi olema kvalifitseerunud rekordajaga. See oli ta esimene määramine kosmoselaevale. «Õnnitlen,» sõnas Max.

      Reedy surus maha siira naeratuse. «Tänan, söör.»

      «Seega oli ta pardal viimane,» ütles Petoskey. «Peale sinu.»

      «Miks ma pean laeva süsteemidest midagi teadma? Piisab sellest, kui saan aru nende meeste mõtetest ja motiividest, kes neid süsteeme juhivad.»

      «Ei piisa. Mitte siin.» Kapteni suu kõverdus põlglikult. «Sellel värdjalikul, kokkulapitud, prügimäele parajal laeval. Mul on tarvis, et saaksin siin hädaolukorras igaühe peale loota.»

      «On see nii vilets? Mis hädaolukorda te siis ootate?»

      Lukinov ohkas valjusti. «Hakkad tüütuks muutuma, Max. Kontrollisid meid ära – mine nüüd oma väiksesse spioonipäevikusse sissekandeid tegema ja jäta meid rahule.»

      «Mine ära või tõmba veel üks kast siia ja pane see kuradi uks kinni,» ütles Petoskey. «Neljandat kätt oleks tarvis küll.»

      Valgus välgatas Lukinovi pitsatsõrmusel, kui ta selgelt tõrjudes kätt viibutas. «Seda sa ei taha, Ernst. Max on see mees, kes kaardimängus oma tõelise armastuse võitis.»

      Petoskey vaatas Maxi poole. «On või?»

      «Ma võitsin oma naise kaardimängus, jah.» Max polnud arvanud, et see lugu väljaspool ta oma osakonda eriti tuntud oleks. «Aga see juhtus palju aastaid tagasi.»

      «Kuulsin, et sa tegid tema võitmiseks sohki,» sõnas Lukinov. Ta oli Luures Maxi omaga võrdväärsel positsioonil – Poliitkasvatuse osakond ei saanud teda puutuda. Need kaks osakonda vihkasid teineteist ja kaitsesid oma mehi. «Kuulsin ka, et ta on sinust lahutanud. Arvan, et sinusugune väike inetu nirk peab muudkui krabama, kust aga saab.»

      «Kuid erinevalt sinu naisest oli ta mulle alati truu.»

      Lukinov pomises vandesõna ja tõstis rusika. Üks-null, valusasse kohta. Petoskey sirutas käe ja krabas luureohvitseri küünarnukist. «Mitte minu laevas. Ma ei hooli, kes te kaks olete. Lase käia, Nikomedes. Kui sa oled tõesti nii vinge kaardimängija, siis istu maha. Mulle meeldiks natuke vaheldust.»

      Maxi haarasid vastakad tunded. Ta astus koridori, tõmbas ühe kasti hunnikust välja ja lükkas tillukesse kajutisse.

      «Mida me siis mängime?» küsis ta istudes.

      Pimeda Mehe Võtmist,» ütles Petroskey kaarte segades. «Kaks tapab ässa, äss tapab kõike muud.»

      Max noogutas. «Mis on