Doktor Proktor ja suur kullarööv. Jo Nesbø

lähete Londonisse juba homme hommikul,” ütles kuningas. „Te kohtute Scotland Yardi informaatoriga Michael Jacksoni kuju juures Madame Tourette’i vahakujude muuseumis täpselt kaheksa minutit üks läbi. Informaator annab teile vendade Crunchide kohta rohkem informatsiooni. Ja pidage silmas, et tegemist on salajase operatsiooniga, seega, kui teid vangi peaks võetama …”

      „… siis ei tule keegi meid päästma!” juubeldas Bulle. „Vaat see mulle MEELDIB! MEELDIB.”

      Lise pööritas silmi ja doktor Proktor vaatas Bullet tõsisel, murelikul näoilmel.

      „Küsimusi?” küsis kuningas.

      „Kas vendadel on ka mingeid erilisi tundemärke, mis nende äratundmise meile lihtsamaks teevad?” küsis Proktor.

      Kuningas vaatas kaardiväelasi, kes vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu ja raputasid pead.

      „Mitte ühtegi?” küsis Lise.

      „Meile ei tule küll ühtegi meelde,” vastas Hallgeir. „Ainus, mis võiks aidata, on see, et neil kõigil on kuuldavasti oma nimetäht otsmikule tätoveeritud.”

      „Aga me ei tea, mis tähtedega tegemist on, seega pole sellest vist erilist abi,” lisas Helge.

      Kuningas surus meie kangelastel kordamööda kätt ja soovis neile naeratades edu.

      Aga kui kõik kolm läinud olid, võttis ta akna ees oma koha sisse. Naeratus oli näolt pühitud.

      „Mul on tunne, et te pole mulle vendade Crunchide kohta kogu tõde rääkinud,” ütles ta.

      „Ah soo,” ütles Helge süütult. „Kuidas nii?”

      „Ma pole kunagi tähele pannud, et politseinikud kapsarullide järele lõhnaksid. Ma arvan, et te valetasite. Oli nii?”

      Helge vajus lössi. „Nojaa, võib-olla me valetasimegi.”

      „Aga ainult väheke,” lisas Hallgeir.

      „Me ei tahtnud neid kahte last hirmutada ja öelda, et mitte keegi Scotland Yardist ei julge vendade Crunchide lähedusse sattuda. Või veel millegi hirmsama …” Helge tasandas häält ja sosistas midagi.

      „Äh?” küsis kuningas.

      Helge sosistas veel kord.

      Kuningas pöördus Hallgeiri poole. „Mida ta ütleb?”

      „Ta ütleb …” Hallgeir tasandas häält ja sosistas midagi.

      „Lõpetage see jampsimine!” põrutas kuningas. „Kelle lähedusse ei julge Scotland Yard …”

      „Mamma.” See oli Helge, kes oli kuninga juurde tulnud ja sosistas selle sõna talle kõrva.

      „Crunch,” sosistas Hallgeir tema teise kõrva.

      „Mamma?” küsis kuningas. „Crunch?”

      „Kuss!” ütles Helge.

      „Topeltkuss!” ütles Hallgeir.

      „See on nende ema,” sosistas Helge ja vaatas valvsal pilgul ringi. „Ta on tuntud kui kõige hullem asi, mis on Londoniga pärast 1665. aasta katku juhtunud.”

      „Ta näeb ja kuuleb kõike, teda on võimatu haneks tõmmata ja ta on nii hirmus, et keegi ei ütle ta nime kõva häälega,” sosistas Hallgeir.

      „Ee, vabandage, et ma küsin,” ütles pangadirektor. „Aga kui hirmsad saavad siiski kolm pangaröövlit ja nende ema olla?”

      „Nad mängivad nukipokkerit kõigiga, kes midagi üritavad,” vastas Hallgeir ja keeras silmad peaaegu kuklasse.

      „Nukipokkerit?” küsisid pangadirektor ja kuningas kooris ja vaatasid küsivalt kahele salajasele kaardiväelasele otsa, kes panid käed rinnale risti ja noogutasid süngel ilmel.

      „See polegi ehk kõige hullem, kui sa neli või viis lööki kaotad,” ütles Hallgeir. „Siis nähvavad nad sulle lihtsalt kaardipakiga nukkide pihta ja see on valus ning nahk läheb pisut hellaks.”

      „Aga kui sa kümme tuhat lööki kaotad …” ütles Helge ja keeras silmad nii kuklasse, et ainult silmavalged ja natuke punast paistma jäi.

      „Mis siis saab?” küsis pangadirektor.

      „Kunagi üritas üks Scotland Yardi agent perekonda infiltreeruda. Ema paljastas ta, nad mängisid temaga nukipokkerit ja ta kaotas suure panuse: kümme tuhat kaardipakilööki nukkide pihta.”

      Kaardiväelased raputasid üheskoos pead.

      „Mis juhtus?” küsis pangadirektor.

      „Selle kuulmiseks peab kaheksateist täis olema,” ütles Hallgeir.

      „Ma väidan, et ma olen juba ammu selle vanusepiiri ületanud,” ütles kuningas üht kulmu kergitades.

      „Jah, aga meie lugejad ju ei ole.”

      „Mida?” küsis kuningas. „Mis lugejad?”

      „Ta ajas midagi sassi,” ütles Helge ja vaatas Hallgeirile rangelt otsa. „Sa ju tead, et see on salastatud, Hallgeir!”

      „Vabandust, ma unustasin ennast.”

      Kuningas tõmbas kopsud õhku täis ja müristas: „Kuninglik käsk: RÄÄKIGE OMETI!”

      „Nad tükeldasid selle vaesekese kaardipakiga ära. Temast jäi alles vaid hunnik, mis meenutas riivitud parmesani.”

      Kuningas ja pangadirektor jõllitasid keeletult kahte Secret Gardeni agenti.

      „Mis … mis supi sisse me nad küll saatsime?” oigas kuningas.

      „Oh, neil kolmel läheb kindlasti kõik hästi, küll sa näed,” ütles Hallgeir. „Nad ei lange lõksu.”

      „Ei,” lisas Helge. „Seda ma nüüd küll kohe kindlasti ei usu.”

      Kuues peatükk

      Pakkimise kunst, kui sihtkohaks on näiteks London

      „Pakkimine on kunst,” ütles doktor Proktor ja tõmbas keldririiulilt alla kulunud golfikoti. „See, mida mitte kaasa võtta on sama oluline kui see, mida kaasa võtta. Laske kuulda, mida te olete kaasa pakkinud, kallid sõbrad.”

      „Minul on kaasas seljakott,” vastas Lise ja osutas punasele matkakotile. „Seal on pesemisasjad, kuus paari vahetusaluspesu, vihmariided, taskunuga, paar villaseid sokke, kui juhuslikult külmaks peaks minema, ja paar eriti mugavaid jalanõusid, kui me peaksime pikalt kõndima.”

      „Ahaa!” ütles doktor Proktor. „Niimoodi räägib üks tõeline reisimisproff, kes on lisaks ruumis rändamisele ka ajas rännanud! Kuidas sul asjalood on, Bulle?”

      „Veel profimad!” vastas Bulle. Ta osutas Rimi kilekotile, mis seisis töölaual katseklaaside komplekti kõrval, kus mullitas ja suitses mingi jääsinine vedelik. „Paar peaaegu puhtaid aluspükse, küünelakieemaldaja, monopolimäng vihmasteks päevadeks ja karp vanaisa malaariatablette,” luges Bulle ette.

      „Malaariatablette?” küsis Proktor. „Londonis pole malaariasääski, Bulle.”

      „Kas Londoni malaariasääsk on siis ära hävitatud? Hästi, sest ausalt öeldes polnud ma karbile kirjutatud säilivusajas väga kindel. Seal seisab 12. märts 25, aga ma kahtlustan, et see võib olla 1925.”

      „Ja mida sa küünelakieemaldajaga peale hakkad?” küsis Lise. „Sa ei kasuta ju küünelakki!”

      „Just seepärast ma selle kaasa võtangi,” vastas Bulle. „Kui mulle küünelakki peale läheb, tahan ma sellest võimalikult kiiresti lahti saada.”

      „Aga kus on su hambahari ja tagavaraaluspüksid?” küsis Lise.

      „Hambahari on mul tagataskus, hambapastat laenan ma sinult ja reisimisproff ei raiska kunagi ruumi aluspesu peale. Peale selle olen ma optimist.”

      „Mida