Viiskümmend halli varjundit. E. L. James

varjundit

      E L James on endine teletoimetaja, abikaasa ja kahe lapse ema ning ta elab Lääne-Londonis. Varasest lapsepõlvest peale unistas ta kirjutada lugusid, millesse lugejad armuksid, aga lükkas need unistused edasi oma perekonna ja karjääri nimel. Lõpuks võttis ta julguse kokku ja kirjutas oma esimese romaani „Viiskümmend halli varjundit”. Ta on ka romaanide „Viiskümmend tumedamat varjundit” ja „Viiskümmend vabastatud varjundit” autor.

      Niallile,

      minu universumi isandale

      TÄNUSÕNAD

      Abi ja toetuse eest võlgnen ma tänu järgmistele inimestele.

      Abikaasa Niall, tänan sind selle eest, et suhtusid sallivalt mu kinnisideesse, ning et oled meie kodu jumal ja raamatu esimene toimetaja.

      Minu ülemus Lisa, tänan sind, et kannatasid mind välja terve eelmise aasta, kui sellele hullusele järele andsin.

      CCL, ma ei räägi sellest kunagi, aga tänan sind.

      Minu fännid, tänan teid sõpruse ja pideva toetuse eest.

      SR, tänan sind sinu kasulike nõuannete eest ja selle eest, et sa olid esimene.

      Sue Malone, tänan, et sa minu välja valisid.

      Amanda ja kõik teised TWCS-is1, tänan teid, et te minule panustasite.

      Viiskümmend halli varjundit

      ESIMENE PEATÜKK

      Ma põrnitsen end masendunult peeglist. Pagana juuksed, need lihtsalt ei seisa, ja pagana Katherine Kavanagh, et ta on haige ja mina pean selle katsumuse läbi tegema. Ma peaksin õppima lõpueksamiteks, mis on järgmisel nädalal, ja siin ma siis nüüd olen, püüan juukseid harjaga alistada. Ma ei tohi märja peaga magama minna. Ma ei tohi märja peaga magama minna. Seda mantrat korrates püüan ma veel kord juukseid harjaga taltsutada. Ma pööritan pahaselt silmi ja vahin otsa kahvatule pruunijuukselisele tüdrukule, kelle sinised silmad on ta näo kohta liiga suured ja jõllitavad mind vastu, ning loobun. Mu ainus võimalus on jonnakad juuksed hobusesabasse panna ja loota, et näen enam-vähem talutav välja.

      Kate on mu toakaaslane ja ta on valinud grippi jäämiseks just tänase päeva. Seepärast ei saa ta minna üliõpilaslehe jaoks intervjuud tegema, ja selle on ta kokku leppinud kellegi suurtöösturist rahamehega, kellest ma pole midagi kuulnud. Niisiis tuleb mul vabatahtlikku mängida. Mul on tarvis viimasteks eksamiteks tuupida ja üks essee lõpetada, ma peaksin täna õhtupoolikul tööl olema, aga ei – ma pean sõitma 265 kilomeetri kaugusele Seattle‘isse, et kohtuda Grey Enterprises Holdings‘i mõistatusliku tegevdirektoriga. Silmapaistva ettevõtja ja meie ülikooli peamise sponsorina on tema aeg äärmiselt hinnaline – minu ajast palju hinnalisem –, aga ta on lubanud Kate‘ile intervjuu anda. Tõeline edulugu, nagu Kate mulle uhkelt teatas. Pagan võtaks tema kooliväliseid tegevusi.

      Kate kössitab elutoas diivanil.

      „Ana, palun vabandust. Mul kulus tervelt üheksa kuud, et seda intervjuud saada. Aja ümbermuutmiseks võib minna veel kuus kuud, ja selleks ajaks oleme ülikooli juba lõpetanud. Toimetajana ei saa ma seda maha magada. Palun,” anub Kate mind käriseva kurguvalu-häälega. Kuidas ta seda teeb? Isegi haigena näeb ta nii sire ja võluv välja, meekarva juuksed kenasti korras ja rohelised silmad säramas, olgugi et praegu on need vesised ja silmaääred punased. Ma tunnen kaastundekihvatust.

      „Muidugi ma lähen, Kate. Sa peaksid tagasi voodisse minema. Kas sa tahaksid NyQuili või Tylenoli?“

      „NyQuili, palun. Siin on küsimused ja mu digidiktofon. Pane lihtsalt plaat sisse. Tee märkmeid, ma kirjutan diktofonilt ise kõik maha.“

      „Ma ei tea temast midagi,” pomisen ma, püüdes tärkavat paanikat maha suruda, mis aga ei õnnestu.

      „Küsimused aitavad. Mine. Pikk tee on sõita. Ma ei taha, et sa hiljaks jääksid.“

      „Hea küll, ma lähen. Sina mine tagasi voodisse. Ma tegin sulle suppi, selle võib hiljem soojaks teha.” Ma vaatan teda kiindunult. Ainult sinu jaoks, Kate, teen ma seda.

      „Ma lähen. Ole tubli. Ja aitäh, Ana – nagu ikka ja alati, sa oled mu elupäästja.“

      Ma panen asjad seljakotti, saadan Kate‘i poole kõvera naeratuse ja lähen uksest välja auto juurde. Ma ei suuda uskuda, et lasin Kate‘il end pehmeks rääkida. Ent Kate võib igaühe pehmeks rääkida. Temast saab vapustav ajakirjanik. Ta väljendub selgelt, on tugev, veenev, vaidlushimuline, ilus – ja minu kõige kallim sõber.

      TEE ON TÜHI, KUI hakkan Vancouverist 5. maantee poole sõitma. On vara, ja ma ei pea Seattle‘is olema enne kella kahte. Õnneks laenas Kate mulle oma sportauto Mercedes CLK. Pole kindel, kas Wanda, mu vana VW Beetle, oleks õigeks ajaks kohale jõudnud. Oo, mersuga on tore sõita ja miilid muudkui lippavad, kui ma pedaali põhja vajutan.

      Mu sihtpunkt on härra Grey rahvusvahelise ettevõtte peamaja. See on tohutu 20-korruseline kontorihoone, üleni klaasist ja terasest, arhitekti utilitaarne fantaasia, ning klaasist esiuksel on tagasihoidlik terasest kiri GREY HOUSE. Kui ma kohale saabun, on kell kolmveerand kaks, ning astudes tohutusse – ja ausalt öelda heidutavasse – klaasist, terasest ja valgest liivakivist vestibüüli, tunnen ma suurt kergendust, et pole hiljaks jäänud.

      Soliidse liivakivist laua tagant naeratab mulle meeldivalt väga võluv ja hoolitsetud blond noor naine. Ta kannab kõige netimat süsihalli pintsakut ja valget pluusi, mida ma eales näinud olen. Ta välimus on laitmatu.

      „Ma tulin härra Greyga kohtuma. Anastasia Steele Katherine Kavanagh‘ asemel.“

      „Palun vabandage mind hetkeks, preili Steele.” Ta kergitab kulmu ja ma tunnen end tema ees seistes ebamugavalt. Oleksin pidanud oma tumesinise jaki asemel Kate‘ilt bleiseri laenama, kuigi pingutasin niigi, pannes selga oma ainsa seeliku ja sinise sviitri ning jalga mugavad pruunid põlvini saapad. Minu kohta on see vägagi stiilne. Ma lükkan ühe vallapääsenud juuksesalgu kõrva taha ja teesklen, et blondiin ei heiduta mind.

      „Preili Kavanagh on oodatud. Palun kirjutage siia alla, preili Steele. Kasutage viimast lifti paremal, vajutage 20. korruse nuppu.” Ta naeratab mulle lahkelt ja kahtlemata lõbustatult, kui end kirja panen.

      Ta annab mulle sissepääsuloa, mille esiküljele on korralikult vajutatud tempel „külaline”. Ma ei suuda muiet alla suruda. On ju ilmselge, et olen siin vaid külaline. Ma ei sobi siia üldse. Mitte midagi ei muutu. Ma ohkan sisimas. Tänan teda ja lähen liftide juurde, möödudes kahest turvamehest, mõlemad hästiistuvates ülikondades ja palju stiilsemalt riides kui mina.

      Lift viib mu tohutu kiirusega 20. korrusele. Uksed avanevad sujuvalt ja ma olen järgmises suures vestibüülis – jälle on kõik klaasist, terasest ja valgest liivakivist. Minu ees on teine laud, ja teine noor blond naine, seekord laitmatus mustvalges rõivastuses, tõuseb, et mind tervitada.

      „Preili Steele, palun, kas te ootaksite siin?” Ta osutab valgete nahktoolidega puhkenurgale.

      Nahktoolide taga on avar klaasseintega koosolekuruum, kus on suur tumedast puidust laud ja selle ümber vähemalt kakskümmend samasugust tooli. Tagapool on põrandast laeni aken vaatega Seattle‘i panoraamile ja väinale. See on vapustav vaatepilt ja ma olen hetkeks rabatud. Oo!

      Võtan istet, otsin seljakotist küsimused ja vaatan need üle, needes sisimas Kate‘i, et ta ei andnud mulle kaasa lühikest elulugu. Ma ei tea midagi mehest, keda ma intervjueerima hakkan. Ta võib olla üheksakümnene või kolmekümnene. Ebakindlus teeb tuska ja ajab mind närvi, paneb nihelema. Ma pole end kunagi intervjuudel mugavalt tundnud, vaid eelistan rühmadiskussiooni anonüümsust, kus võin märkamatult ruumi tagaosas istuda. Kui aus olla, siis eelistan ma iseenda seltskonda, lugedes Briti klassikalisi romaane, kerinud end toolile ülikoolilinnaku raamatukogus. Mitte närvilist istumist mingis hiiglaslikus klaasist ja terasest hoones.

      Pööritan sisimas silmi. Võta end kokku, Steele. Selle liiga kliinilise ja moodsa ehitise järgi otsustades arvan ma, et Grey on üle neljakümne, heas vormis, päevitunud ja heledate juustega, et sobida kokku ülejäänud personaliga.

      Teine elegantne, laitmatult riides blondiin astub välja paremal asuvast uksest. Mis värk nende laitmatute blondiinidega

1

TWCS – The Writers’ Coffee Shop. Tõlkija märkus.