Viljar Loor. Tiit Lääne

/strong>

      Varem ilmunud:

      “Jaan Talts” 2004

      “Jaak Uudmäe” 2004

      “Aavo Pikkuus” 2004

      “Johannes Kotkas” 2005

      “Svetlana Tširkova” 2006

      “Jüri Tarmak” 2006

      “Mait Riisman” 2006

      “Erika Salumäe” 2006

      “Voldemar Väli” 2007

      “Alfred Neuland” 2007

      Mul läks tegelikult väga hästi

      Arvan, et suutsin end spordis sajaprotsendiliselt realiseerida. Alustasin võrkpalliga, areng kulges kogu aeg tõusvas joones. Tagasilööke polnud. Füüsilised eeldused olid mul olemas ja mäng kui selline mulle meeldis. Eksirännakuid alalt alale mul polnud. Isa eeskujul oli võrkpall minu jaoks ainuõige mäng. Tehtud valik oli õige.

      Noorteklassis tulid esimesed võidud. 17-aastaselt tõusin juba N Liidu juunioride koondisse, olles kaaslastest kuni kolm aastat noorem. Tulid võidud Euroopa meistrivõistlustelt. Siis ootas ees Liidu teine koondis, AKSK ja esinduskoondis. Näiliselt oli kõik muidugi lihtne ja kiire. Kuid eks kõige selle taga oli suur töö, sest paljalt eelduste pealt ei saavuta edu keegi. Olid ka tagasilöögid, milleta tippsport ei ole mõeldav.

      Siiski võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid. Käidud tee oli pikk ja väsitav, kuid kindlasti seda väärt, et ette võtta.

      Sporditeed kroonis olümpiavõit, olgugi et kaks olümpiavõimalust võeti vägisi käest. Kokkuvõttes olen saavutatuga rahul: olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda.

      Spordis on võitudega kaasas käiv kuulsus paratamatu, ja nii olen seda ka tippspordiaastatel võtnud, laskmata sellest melust end suuremat segada. Kui inimene ükskõik millisel elualal oma tööd hästi teeb, võib ta rahul olla. Mina olen. Tänapäeva sport on võibolla sattunud liialdatud tähelepanu orbiiti, aga tegija ise peab seda nähtust rahulikult võtma. Muidu on oht läbi põleda ja tähetund jääbki saavutamata.

      Mul läks tegelikult väga hästi.

      Viljar Loor, olümpiavõitja

      Mees, kes kuulus võitjate meeskonda

      Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Ta kuulus seitse aastat järjest suurriigi meeskonda, mis maailmas ainult võite tunnistas. Suurturniiridel võidult võidule sammus. Ja seda mitte napi edu või raske tööga, vaid ülekaalukalt ja kindlalt. See meeskond ei vajanud lõpuheitluses kunagi viiendat, otsustavat geimi.

      Ja selles suure riigi suures meeskonnas oli eesti mees Viljar Loor üks peategelane. Mitte pingil istuja, vaid eesliinil võitleja. Ta oli Zaitsevi ja Savini kõrval peatreeneri Vjatšeslav Platonovi üks talisman, kellele treener kindel oli. Samas lootsid need mängijad treenerile.

      Ja nii seitse aastat. Viis korda järjest tuli Loor N Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui N Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga.

      Kõige selle juures mängis ta pea kümne aasta jooksul maailma tugevamas võrkpalliklubis Moskva AKSK-s, võites kolmel korral Euroopa meistrite karika ja tulles seitsmekordseks N Liidu meistriks.

      Need on tulemused ja saavutused, millele pole ühelgi teisel eestlasest pallimängijal midagi võrdväärset vastu panna.

      Kuid Loori enda sõnul kaalub eeltoodu üles üks kaalukas võit – olümpiavõit. 1980. aasta Moskva mängude kullamees ütleb, et olümpiavõit on tema sporditee tipp, millele pole kõrvale midagi seada. Loor tunneb siirast rahulolu, et tal õnnestus karjääri kolmest olümpiavõimalusest saada osa ühest ja võtta sealt maksimum.

      Kõik need koondise ja armeespordiklubi aastad oleksid jäänud kuldamata, kui saavutuste nimistust oleks puudunud peamine. See, mida enamikel spordialadel kõige kõrgemalt mõõdetakse.

      Loor võinuks olümpiamedalit püüda kolmedel mängudel. Esimene kord sai saatuslikuks sportlase liigne ausus ja otsekohesus, rääkides oma mõtetest peatreenerile. Viimasel tunnil olümpiavõimalusest ilmajätmine oli valus löök, kuid õnneks mitte pöördumatu.

      Neli aastat pärast Moskva olümpiavõitu oli Loor valmis kordama tehtut Los Angeleses. Kuid teine valus löök röövis sportlaselt võimaluse jääda poliitikaväliseks ja võistelda spordi auks. N Liidu boikotikampaania karistas tedagi.

      Ent ikkagi on ta sporditeele tagasi vaadates õnnelik inimene. Kolmest olümpiavõimalusest sai ta ühe ja kasutas selle maksimaalselt ära.

      Viljar Loor, kuulunud aastaid võitjate meeskonda, oli esimene ja senini ainus eestlasest võrkpallur, kes jõudis olümpiavõiduni. Tegu, mille järeletegemine on sootuks raske. Kuid siiski kunagi ehk proovimist väärt.

      Tiit Lääne, raamatu koostaja

      Viljar Loori kronoloogia

      1953

      Sünnib 1. oktoobril Tartus.

      1963

      Alustab võrkpallitreeninguid Tartu laste ja noorte spordikoolis treener Ülo Palgi käe all.

      1965

      Seoses Ülo Palgi lahkumisega Viljandisse, jätkab treeninguid Taavi Veski juhendamisel.

      1969

      N Liidu noorte meistrivõistluste hõbe 15-16 a Poltaavas.

      1970

      Jätkab õpinguid ja treeninguid Tallinna Spordiinternaatkoolis. Treeneriks saab Raimund Pundi.

      N Liidu noortemeister Tallinna Spordiinternaatkooli meeskonnaga Iževskis.

      Arvatakse augustis N Liidu juunioride koondisse.

      Olümpialootuste turniiri võitja Vorošilovgradis.

      N Liidu koolinoorte spartakiaadi võitja.

      Eesti NSV noortemeister Tartu meeskonnas.

      1971

      Tuleb septembris N Liidu koondise noorima mängijana Barcelonas Euroopa juunioride meistriks.

      Valitakse spordiühingu Noorus parimaks võrkpalluriks.

      1972

      Jaanuaris saab temast N Liidu meistersportlane.

      Juunis lõpetab Tallinna Spordiinternaatkooli.

      1973

      Juulis tuleb Amsterdamis teistkordselt Euroopa juunioride meistriks. Valitakse turniiri parimaks mängijaks.

      N Liidu juunioride kaptenina teeb kaasa turnee Brasiiliasse.

      Võidab Gorkis üleliidulistel noorsoomängudel Eesti koondisega hõbemedali.

      1974

      Esmakordselt valitakse N Liidu 18 parima võrkpalluri hulka.

      Võidab TPI meeskonna koosseisus kõik Eesti tiitlid. Tuleb esmakordselt Eesti meistriks.

      1975

      Alustab mängimist AKSK meeskonna koosseisus.

      Tuleb aprillis esmakordselt N Liidu meistriks.

      Maikuus mängib esmakordselt N Liidu esindusmeeskonnas.

      Võidab oktoobris Belgradis N Liidu koondislasena oma esimese EMkulla.

      Valitakse spordiühingu Kalev 1975. aasta parimaks sportlaseks.

      1976

      AKSK meeskonnaga kroonitakse teistkordselt N Liidu meistriks.

      Teistkordselt Kalevi parim sportlane.

      1977

      Teenib