Käsi. Teet Kallas

„Need tondid tulevad kaugelt maalt, adüü, adüü, adüü!“

      „Ja mis need tondid tahavad, adüü, adüü, adüü?“

      „Nad tabavad ühte lapsukest, adüü, adüü, adüü!“

      Kõigepealt oli reaalne tolmulõhn (diivani alt, vanast külgkardinast?), siis tulid need read. Need tungisid ühel tinttumedal ja ritsikate sirinasse mässitud augustiõhtul kuidagi ootamatult, isegi agressiivselt mu teadvusse. Tegelesin parajasti suvekodu kamina süütamisega. Otsest tarvidust selleks polnud, ruum oli piisavalt soe: suvila põrandast kaldlaeni ulatuvad suured külgaknad avanesid läände ja õhtupäike oli avara toa paari tunni eest põhjalikult üle kütnud. Kamina süütamine oli pigem üks neid pooleldi alateadlikke rituaale, millega oli mõnus märgistada mingit murdehetke ajas: päeva lõppu või miks mitte ka sügise lähenemist. Aga täiesti võimalik, et selle näiliselt sisuka askeldusega lükkasin edasi mingit õhtu hoolde jäetud pakilist kirjatööd.

      Ja nüüd äkki tulid need read vanast lastelaulust. Enda teada polnud ma nende peale mitmekümne aasta jooksul kordagi mõtelnud. Mul polnud aimugi, et mingi mälulaegas oli need tallel hoidnud. Muuseas, teadsin samas sedagi, et need sõnad olid aja käes mõnevõrra moondunud, et tegelikult kõlab see ringmängulaul kuidagi teisiti. Adüü, adüü, adüü… mõtlesin ma ja jäin selga sirutades nurka vahtima. Miks just see prantsuspärane „adüü“, millel pole ju nagu mingit sidet soomeugrilike ürgüminatega?

      Aimugi polnud! Elu oli täis saladusi nagu ikka. Raputasin pead, süütasin kiiresti kamina, seejärel sigareti. Tulle vahtides, otsekui mitte millelegi mõteldes tundsin äkki ninas mingeid ammu unustatud lõhnu. Hõreda laudpõranda, lubjatud seinte, tolmu ja väikeste laste higi lõhna. Mis see oli? Jumal küll, muidugi! – see oli ühe väikese ja veidra sõjajärgse algkooli tolmune klassituba, ühtlasi ka saal. Vahetund ja ringmängud. Kaks viirgu käest kinnihoidvaid lapsi – pool tosinat ühes, pool tosinat teises rivis – astuvad matsuvas rütmis, sussitaldade plaksatades algul teineteise suunas, siis jälle tagurpidi tagasi. Korratult ja viisipidamatult alustatud ühislaul tõuseb mingil hetkel pingsaks ja kiledaks ja kõhedaks, paari pisema tüdruku lapselalinasse sugeneb hüsteerilisi võnkeid… „Need tondid tulevad kaugelt maalt!! Adüü! Adüü!! Adüü!!!“

      Proovisin meenutada, kuidas see laulumäng tegelikult käia võis, millised reeglid seda juhtisid. Aga vastust ei leidnud ma enam ühestki mälusahtlist. Või pigem: küllap ei leidnud ma õiget sahtlit üles.

      Jah, tõesti, mis sai sellest lapsukesest, kelle tondid endaga viisid? Ja siis lõi ninna üks teine lõhn. See oli minu lapsepõlvekodu kasin, peaaegu askeetlik lõhn. Selles domineerisid tõsised ja muutumatud aluslõhnad: pliit oma raua, kivi ja saviga, kareda teki kirbe lõhn, naftaliinipuhang avatud riidekapist. Sügiseti lõhnasid laual lillakad astrid. Pidupäev lõhnas selles toas pannkookide järele.

      Sain jälle kinnitust, et mälu toetub lõhnadele. Lõhnad on kui mälu vundamenti siduv mört. Miks ka mitte, lõhn on kõige ürgsem aisting. Istusin lõdvalt madalal kaminapingil, silitasin hajameelselt sülle roninud kassi, lasksin lõhnasignaalidel oma mälus toimetada ja toimida. Tahtsin teada, kuhu nad mind juhivad.

      Nad viisid mu unustatud õuduse juurde.

      2

      Kahekümnenda sajandi keskel tekkis Eestis täiesti uut tüüpi folkloor. Selle sünnitasid aeg ja impeerium. Kahjuks ei tunta seda ka pool sajandit hiljem eriti põhjalikult. Samas pole ju kahtlust, et tolle ajastu folkloori on piisavalt kogutud ja uuritud, aga arvatavasti tegid seda rahvaluulekogujatest edukamalt endise impeeriumi luureohvitserid. Ilmselt pole tänased etnograafid veel oma kartoteeke korda saanud. Veel pole süstematiseeritud vastavaid faile arvutites. Publikatsioonide aeg on alles ees.

      Minule kangastub sajandi keskpaiga folkloor otsekui mingi suur ja tolmune, koidest näritud ja tindist rikutud lauasahtel, kuhu on laekumise järjekorras kuhjunud kiiruga täidetud, poolvargsi fikseeritud töölipikud või perfokaardid, aga ka täiesti tavalised vihikulehed.

      Ei, siiski mitte päris harilikud, vaid sissetrükitud helesiniste kaldjoontega lehed sõjajärgsetest koolivihikutest. Tollal pandi väga suurt rõhku kalligraafiale. Või siis nendesamade vihikute krobelised sinakad või rohekad sisekaaned. Viiekümnendate aastate koolivihikute tagakaasi kirjutamiseks tarvitada ei saanud, sinna oli tavaliselt ikka midagi kasulikku trükitud: kas siis korrutustabel või õpilase käitumisreeglid. Kõige efektsem oli see vihikuseeria, millele oli värvitrükis jäädvustatud ilus ja salakaval elukas, kartulipõldude surmavaenlane – imperialistlik koloraado mardikas.

      Ka koloraado mardikas on oluline süžee tolle ajastu folklooris. Koloraado mardikas võis saabuda iga hetk Ameerikast nagu dessantväeosa ja hävitada kogu vabariigi kartulisaagi viimse taimeni nii kolhoosipõldudel kui koduaedades! Väikese usaldava algkoolipoisina kartsin ma koloraado mardikat otse paaniliselt, hiljem aga muutusin küüniliseks ja lakkasin tema olemasolusse uskumast. Mitte keegi polnud iialgi näinud ainsatki sellist mardikat. „Koloraado mardikas“ muutus ajapikku põlgust väljendavaks argoosõnaks, koolipoiste žargooniks, tähistamaks väiksema kaliibri blufivendi. Aga ei, see mardikas oli siiski olemas!

      1963. aasta suvel noppisin koos teiste kolhoosipõllule kamandatud sõduritega neid ilusaid pruunide tähnidega kollakaid mardikaid katelokid. See juhtus Leedus, mere ääres, kauni kuurortlinna Palanga külje all. Mina ei tea tänini eitada või kinnitada versiooni, millega koloraado mardikate massilist ilmumist otsekui eikusagilt seletati. Meile näidati ka üht ülikergest metallisulamist mahutit, mida nimetati mardikakonteineriks. Need konteinerid olevat paisanud rannaliivale läänetuul, kokkupuude maapinnaga aga avanud erilise laborikarastuse saanud putukatele luugid. Kõik võib olla, maailmas käis juba üle kümne aasta külm sõda, alles hiljuti olid olnud Kariibi lahe ja Berliini kriis…

      Oli see diversioon või mitte, ja kui, siis millise salateenistuse oma, seda ma ei tea, aga mina olen tõepoolest koloraado mardikaid näinud ja neid sadade kaupa auklikuks söödud kartulilehtedelt noppinud. Hullemgi veel: 1995. aasta suvel kohtasin koloraado mardikaid Lõuna-Eestis. Aitasin neid noppida kirjanikust sõbral, kes juba aastaid tagasi taandus linnaelu eest lapsepõlvetallu ning elab ausat maameheelu. Nüüd olid ta sirged kartulivaod otseses hävimisohus. Mardikaid korjates ja lömastades piinas mind veider süütunne, otsekui oleks nende massiline ilmumine mu isamaale mingil moel seotud ka minuga, otsekui leiduks mu nooruses või koguni lapsepõlves mingi laiduväärne või ettevaatamatu tegu, mille tekitatud ahelreaktsioon on külvanud sõbra kartulivartele nüüd sadu õelaid koloraado mardikaid. Ma ei välistanud sedagi võimalust, et viimati manas need mardikad välja mu alustatud käsikiri: see oli mul igaks juhuks sõbra juurde kolkakülla isegi kaasa võetud. Pihtisin oma mured sõbrale ära; ta sai südamest naerda. Tema andmetel tulnud mardikas kartuliseemnega kas Poolast või Valgevenest. Muidugi, eks seegi ole mingi seletus.

      Igatahes olen kõige selle peale mõteldes peaaegu kindel, et nii, nagu on olemas täiesti reaalne koloraado mardikas, eksisteerisid kõik teisedki fantastiliseks peetud fantoomid ja tondid, hiiud ja monstrumid. Aeg ise on olnud nende looja ja sünnitaja. Igas ajas, täpsemini, igas konkreetses aegruumis sünnivad ja elavad omad kordumatud peletised. Kust nad tulevad ja kuhu kaovad, seda ma muidugi ei tea. Aga küllap on needki asjad seletatavad: mõned fantoomid surevad asjaolude muutudes välja, teised heidavad talveunne või mähkuvad kookonirüüsse, et ärgata mingil soodsal hetkel ja juba uues kuues. Mõni peletis on loomulikult igavene ja surematu. Ja varem või hiljem satub mõni neist meile ette. Ja siis – adüü, adüü, adüü – tahavad nad jälle mõnda lapsukest…

      Neljakümnendate lõpul või viiekümnendate algul tekkinud folkloori salvedes peaks leiduma õige mitu varianti ühest näljaste aastate levinumast õudusjutust. See müüt räägib salajasest vorstivabrikust, kus inimlihast valmistatud sardelle ja vorstikange, mis siis turul maha müüdud. Nii ostnud üks naine keskturul vorstirõnga ja leidnud süües selle seest punaseks lakitud sõrmeküüne. Naine hakanud kriiskama ja läinud seejärel hulluks.

      Või siis selline hiliste õhtutundide verdtarretav pajatus: kellelegi hilja peale jäänud mehele pakutud äärelinnas lahkesti öömaja. Kutsuja olnud kena noorik, kuidas sa jätad minemata. Teinud voodi üles ja lasknud ennast koguni natuke kaisutada. Aga näe, täpselt südaööl läinud naine korraks toast välja ega tulnudki enam tagasi. Mees olnud unetu, lamanud niisama avasilmi. Kuni kuulnud pimedas toas mingit tilkumisesarnast heli. Õnnekombel olnud tal taskulamp kaasas. Sügisene aeg, mis seal imestada! Ta avanud riidekapi, kust see heli kostnud, ja näinud ülesriputatud inimkeha,