Vaenlane. Lee Child

/p>

      ÜKS

      Äkiline nagu südamerabandus. Võib-olla olid need Ken Krameri viimased sõnad, mille tema vaim lõpliku paanikapahvatusena kuuldavale lasi, enne kui ta hingamine seiskus ja ta kuristikku kukkus. Ta oli igal võimalikul viisil reeglite vastu eksinud ja teadis seda ka ise. Ta viibis kuskil, kus ta poleks tohtinud viibida, koos kellegagi, kellega ta poleks tohtinud koos olla, kaasas midagi, mida ta oleks pidanud hoidma kindlamas kohas. Kuid ta kavatses minema lipsata. Ta kavatses panustada ja võita. Ta oli oma sõiduvees. Ta ilmselt naerataski. Kuni ootamatu mütsatus sügaval rinnas teda alt vedas. Seejärel pöördus maailm pea peale. Edust sai hetkega katastroof. Tal ei jäänud enam aega midagi parandada ega muuta.

      Mitte keegi ei tea, mis tunne on, kui sind tabab surmav südamerabandus. Ühtki ellujäänut ei ole, kes seda kirjeldada võiks. Arstid räägivad nekroosist, vere hüübimisest, hapnikuvaegusest ja veresoonte ummistumisest. Nad ennustavad kiiret abitut südamepekslemist või sedagi mitte. Nad kasutavad sõnu nagu infarkt ja fibrillatsioon, mis meile midagi ei ütle. Selle asemel et lihtsalt öelda: Sa kukud surnult maha. Ken Kramer igatahes kukkus. Ta kukkus surnult maha, võttis oma saladused endaga kaasa ja kogu see jama, mille ta endast maha jättis, tappis peaaegu mindki.

      Olin üksinda oma laenatud kabinetis. Seinal oli kell. Ilma sekundiseierita. Ainult tunni- ja minutiseier. Elektriline. Ei tiksunud. Käis täiesti vaikselt, ja samasugune vaikus valitses toas. Põrnitsesin üksisilmi minutiosutit. See oli nagu kinni naelutatud.

      Ma ootasin.

      Nüüd seier liikus. Hüppas kuus kraadi edasi. Mehaanilise, hääletu ja täpse liigutusega. Hüppas, värises pisut ja jäi siis liikumatuks.

      Minut.

      Üks möödas, üks ees.

      Veel kuuskümmend sekundit.

      Põrnitsesin kella edasi. See püsis kaua-kaua aega liikumatult. Siis hüppas osuti jälle edasi. Järgmised kuus kraadi, järgmise minuti, näidates nüüd otse üles kaheteistkümnele ja 1989. aastast oli saanud 1990.

      Lükkasin juuksed tagasi ja tõusin laua taga püsti. Telefon helises. Arvasin, et see on keegi, kes tahab mulle head uut aastat soovida. Aga ei olnud. Oli hoopis politseinik, kes teatas, et tal on kolmekümne miili kaugusel üks surnud sõdur.

      „Mul on vaja sõjaväepolitsei valveametnikku,” ütles ta.

      Istusin tagasi laua taha.

      „Temaga te kõneletegi,” kostsin ma.

      „Meil on siin üks teie oma, surnud.”

      „Üks minu oma?”

      „Sõjaväelane,” ütles ta.

      „Kus?”

      „Linnas, motellis.”

      „Kuidas ta suri?” küsisin ma.

      „Ilmselt südamerabandus,” vastas politseinik.

      Vaikisin viivu. Pöörasin laual asuvas armeekalendris 31. detsembri asemel ette 1. jaanuari.

      „Midagi kahtlast ei ole?” usutlesin.

      „Ei märka küll.”

      „Olete südamerabandust varem näinud?”

      „Palju.”

      „Hea küll,” ütlesin ma. „Helistage valvekeskusse.”

      Andsin talle numbri.

      „Ja head uut aastat,” lisasin.

      „Kas teie ei pea kohale tulema?” küsis ta.

      „Ei,” vastasin ja panin toru ära. Mul ei olnud tarvis kohale sõita. Sõjavägi on suur organisatsioon, pisut suurem kui Detroit ja pisut väiksem kui Dallas ning täpselt sama tundevaene kui need mõlemad. Aktiivne elavjõud hetkel 930 000 meest-naist ja nad peegeldavad üheskoos täiesti täpselt Ameerika elanikkonda. Kui Ameerika keskmine suremus on 865 inimest 100 000 kohta aastas ja jooksva lahingutegevuse puudumisel ei sure sõjaväelased ei kiiremini ega aeglasemalt kui tavalised inimesed. Tervikuna on nad nooremad ja tervemad kui elanikkond üldiselt, kuid nad suitsetavad ja joovad rohkem, toituvad halvemini, on suurema pinge all ning satuvad väljaõppe käigus arvukalt ohtlikesse olukordadesse. Seega vastab nende oodatav keskmine eluiga üldjoontes keskmisele. Nad surevad umbes sama vanalt kui teisedki. Kui võtta ette suremuse ja aktiivse elavjõu näitajad ning pisut arvutada, saame tulemuseks, et iga jumala päev sureb kakskümmend kaks sõjaväelast õnnetusjuhtumite, enesetappude, südamehaiguste, vähi, rabanduse, kopsuhaiguse, neeruhädade või maksatsirroosi kätte. Nii nagu Detroidis või Dallases surnud inimesedki. Ühesõnaga, mul ei olnud tarvis kohale sõita. Ma olen võmm, mitte surnumatja.

      Kell andis elumärki. Seier hüppas edasi, värises ja jäi vakka. Kolm minutit üle südaöö. Telefon helises uuesti. Keegi, kes tahtis mulle head uut aastat soovida. Mu enda jaoskonna naisseersant.

      „Head uut aastat,” ütles ta.

      „Sulle samuti,” vastasin ma. „Ega sa ei võinud püsti tõusta ja pead ukse vahelt sisse pista?”

      „Ja sina ei võinud enda oma kabinetist välja pista?”

      „Mul oli telefonikõne.”

      „Kesse?”

      „Eikeegi,” kostsin ma. „Lihtsalt üks kutt ei pidanud uue aastakümneni vastu.”

      „Kohvi jood?”

      „Muidugi,” ütlesin ma, „miks mitte.”

      Panin toru tagasi hargile. Selleks hetkeks olin ma juba üle kuue aasta olnud sõjaväepolitseis ja siin pakutav kohv oli üks põhjusi, miks mulle siin meeldis. Polnud kahtlustki, et see oli maailma parim. Samuti seersandid. Seesinane oli pärit Põhja-Georgia mägedest. Tundsin teda kolmandat päeva. Ta elas kuskil Põhja-Carolina jäärakute keskel haagiselamus. Tal oli pisike poeg. Ta oli mulle temast põhjaliku ülevaate andnud. Mehest ei sõnagi. Ta oli kondine ja sooniline ja kõva nagu rähni nokk, kuid ma meeldisin talle. Sain sellest aru, sest ta tõi mulle kohvi. Kellele sa ei meeldi, see sulle kohvi ei too. Vaid lööb hoopis noa selga. Kabineti uks avanes ja ta astus sisse, käes kaks kruusi – üks mulle ja teine endale.

      „Head uut aastat,” ütlesin uuesti.

      Ta asetas mõlemad kruusid lauale.

      „Kas tuleb siis hea?” lausus ta.

      „Ei näe põhjust, miks ei võiks,” vastasin.

      „Berliini müür on poolenisti maas. Televiisoris näitas. Neil oli seal suur pidu.”

      „Rõõm kuulda, et keegi kuskil pidutseb.”

      „Palju rahvast. Massiliselt. Kõik laulavad ja tantsivad.”

      „Ma ei vaadanud uudiseid.”

      „Kõik see toimus kuue tunni eest. Ajavahe.”

      „Ilmselt pidutsevad veel praegugi.”

      „Neil olid vasarad käes.”

      „Nendel on see lubatud. Nende pool linnast on vaba. Me oleme nelikümmend viis aastat vaeva näinud, et see nii oleks.”

      „Varsti meil polegi enam vaenlasi.”

      Maitsesin kohvi. Kuum, must, maailma parim.

      „Me võitsime,” ütlesin ma. „Kas see pole siis hea?”

      „Mitte siis, kui oled onu Sami palgalehel.”

      Tal oli seljas standardne parasvöötmevorm nagu minulgi. Käised korralikult üles kääritud. Sõjaväepolitseiniku käeside täpselt horisontaalne. Kujutasin ette, et see oli tagant, kuhu keegi ei näinud, igaks juhuks nõelaga kinni pandud. Tema saapad läikisid puhtusest.

      „Kas sul kõrbemustriga vorm ka on?” pärisin ma.

      „Ma pole kunagi kõrbes olnud,” ütles tema.

      „Nad muutsid mustrit. Panid sinna suured pruunid lärakad. Viieaastase uurimistöö tulemus. Jalaväelased kutsuvad neid šokolaaditahvliteks. Ei ole hea muster. Küllap peavad tagasi muutma. Aga see võtab neil jälle viis aastat aega, et sellest aru saada.”

      „Millest järeldub?”

      „Kui neil läheb kamo mustri muutmiseks viis aastat, siis järeldub sellest, et su poiss on ammu kolledži lõpetanud, kui nad ükskord