Varblane. Mart Kivastik

us kodu

      „Mine perse, Varblane,” ütles Egemon.

      Varblane isegi ei üritanud solvuda. Ta sumas läbi prügihunnikute ja püüdis Egemonist mitte liiga kaugele maha jääda. Kui ta Egemoni silmist oleks kaotanud, ei oleks ta osanud tagasi minna.

      „Sa oled ikka kuradi munn mees.”

      „Jah,” pomises Varblane.

      „Mis sa räägid seal?” küsis Egemon.

      „Olen vist küll,” ütles Varblane.

      „Iga laps suudab ka oma kuradi kodu üles leida, kurat, sa ei oska ise kotsa minna, no puts küll, mis kuradi mees sa oled selline!”

      „Ma ise ka ei tea.”

      „Mida?”

      „Ma ise ka ei tea,” hüüdis Varblane Egemonile.

      Prügihunnikud ei paistnud eales lõppevat. Kui miskit teele ette jäi, peksis Egemon selle jalaga minema – õllepurgid, tühjad pudelid ja igasugu muu rämps, mis tegi kõva kolinat või läks klirinaga katki, sai Egemoni saapaga nii et tolmas. Väiksem ja hääletu prügi Egemoni ei huvitanud. Sellest astus ta üle.

      „Raisk, seda sitta on ikka ilgelt palju. Näed, Varblane?”

      „Näen,” ütles Varblane vaikselt.

      „Räägi ometi kõvemini, sitakott, kuidas sa mõtled tööle hakata, kui sa rääkida ei jõua. Vana perse…!”

      Egemon jäi seisma ja võttis maast mingi julla ning uuris seda tähelepanelikult. Varblane pistis ka nina lähemale, teritas silmi, kuid ei saanud midagi aru.

      „Anna prille!”

      Egemon kahmas Varblasel enne prillid peast, kui too jõudis mütsatada. Ta enda omad olid ühe klaasiga, teisel pool oli tühi auk.

      „Näed nüüd,” ütles Egemon õhinal.

      „Mhmhh!” ütles Varblane, kuigi ta tegelikult ei näinud midagi, sest Egemon oli talt selle võimaluse röövinud. Egemoni võimas kuju paistis Varblaseni nagu külakinos, kui mehhaanik magama on jäänud – läbi paksu udu. See, mida ta nägi, oli suur, tugev ja haises higist ning nimi oli Egemon, jullat ta enam ei näinud.

      „Putsi, reduktor.”

      Egemon viskas siis vist reduktori laia kaarega minema ja marssis edasi.

      „Varsti oleme kohal,” ütles ta.

      Varblane üritas Egemoniga sammu pidada, aga ta oleks pidanud kohe prillid tagasi küsima, ta kuulis vaid Egemoni häält, kõiki neid putse ja munne, aga ei näinud enam midagi. Ta püüdis joosta, siis komistas, kukkus ja karjus viimases hädas: „Egemon, oota!”

      „Sa oled ikka türa küll!”

      Egemon tõstis Varblase püsti ja sättis nii jalgadele, et ta kohe uuesti ei kukuks. Varblane tuikus pisut, hoidis ühe käega Egemonist kinni ja teise sirutas alandlikult välja.

      „Prille tahad? Miks sa siis kohe ei öelnud?”

      Egemon pani Varblasele prillid ette. Varblane hakkas uuesti nägema. Ta seisis otse Egemoni vastas, ja kui nii lähedalt vaadata, polnud Egemon nii väga karm mees midagi. Egemonil olid isegi veidi lõbusad ja heasüdamlikud silmad, mis uurisid Varblast haletsevalt, nii et Varblasel oli tahtmine vabandada, et ta olemas on.

      „Noh?” küsis Egemon.

      „Ma lihtsalt ei näe ilma prillideta,” ütles Varblane.

      „Kohe oleme kohal ka, ainult paar sammu veel, vana perse, raisk, kes kurat selle ära koristab.”

      Egemon virutas õllepurgile osava jalahoobi ja vaatas õnnelikult, kui kenasti see lendab.

      „Nii, Varblane, seal su kodu ongi.”

      Egemon nõjatus rõõmsalt kääksuva aia najale ja näitas Varblasele lahkelt tema tulevast kodu. Kuigi Varblasel olid prillid jälle peas, ei näinud ta midagi. Ta läks ettevaatlikult Egemonile lähemale ja kissitas silmi.

      „Kodu?” küsis Varblane.

      „Ära mängi munni,” ütles Egemon, „kodu või, kurat, kuidas sa teda nimetada tahad, see on koht, kus sa elama hakkad, selge!”

      „Selge.”

      „Ja kui on selge, siis ütle aitäh, mitte ära kirtsuta nina. Sa võid minu poolest perse ka minna, ega mul pole vaja sulle voodit otsida.”

      Varblane sai aru küll. Egemon oli talle näidanud hurtsikut, mis oli kaugel rohelise aia nurgas, kuid ei paistnud korralikult õunapuude tagant välja. Võib-olla ei olegi kõige jubedam. Varblane läks väravast sisse, Egemon tuli tema järel. Nad jalutasid õunapuude alt läbi. Egemon kahmas endale paar õuna taskusse ja pakkus ühte Varblasele: „Sa ei taha?”

      Varblasel ei olnud isu. Isegi kui öelda endale kolm korda, et polegi kõige õudsem, siis alati ei aita see sul tuju tõsta. Mida lähemale nad majale jõudsid, seda jubedam see välja nägi – katus oli lagunenud, vihma sadas kindlapeale sisse. Korsten oli katki, akende ees oli natuke klaase ja suurem osa vineeritükke, maja oli kaldus prügihunnikute poole. Oli selge, et ükskord ta neisse küljeli vajub.

      „Säh, võtmed on siin,” ütles Egemon. „Tee ise uks lahti. Ära kurat aind virisema hakka!”

      Varblane tegi omast arust rõõmsat nägu ja astus majja. Kui ta keset tuba oli jõudnud, sai ta kohe aru, et parima mulje majast sai tänavalt, sellest kohast, kus teda üldse näha ei olnud. Veidi kehvemaks läks asi, kui vaadata läbi õunapuude, aga ise sees olla oli väga kole.

      „Tibens, mis?”

      Egemon hammustas õuna ja näris rõõmsalt.

      „Mis ütled siis?”

      Varblane oli tükk aega vait ja vaatas ringi. Kõike oleks võinud kujutleda, ainult mitte seesugust maja. Oleks isegi võinud oletada, et kuskil on selline maja olemas, kuid mitte seda, et seal inimesi elab. Või isegi kui keegi seal elaks, poleks ta uneski näinud, et see võiks olla tema ise. Või oli see saatus? Või oli see just selline saatus, et maja, milles ta elama hakkab, nägi välja nagu tema enda hing, millesse keegi kunagi vaadata ei tohtinud – räpane, purukskistud ja kannatanud. Toas oli laua moodi asi. Roostes kraanikauss, katkine tapeet, pruun laudpõrand, mille pragudes sagis musti sitikaid.

      „Mis ütled siis?” küsis Egemon uuesti.

      „Aitäh,” ütles Varblane vaikselt.

      „Ära sa töinama hakka. Esialgu tundub veidi harjumatu, aga pikapeale sa ei pane tähelegi. Siin on ümberringi kõik majad sellised. Keegi ei kurda. Hiljem tundub vaata et ilus. Sitapott on siin, näed!”

      Egemon nihutas riiet nurgas ja näitas.

      Siis kadus ta hetkeks ukse taha ja tuli tagasi, luud ja kühvel kaasas. „Su tööriistad on siin, homme kell kaheksa hommikul alustad, ja kui midagi häda on, ütled mulle, selge?”

      „Jah,” ütles Varblane.

      Rohkem Egemonil suurt rääkida ei olnud. Lõppude lõpuks oli ta isegi palju teinud. Ta suitsetas viisakusest pläru lõpuni, viskas koni põrandale, hõõrus jalaga laiali ja sirutas käe. Varblane püüdis mitte karjuma hakata, kui Egemon ta kätt surus.

      „Käsi on sul nagu kusi, raisk, mis tööd sa enne tegid?”

      „Ma olen luuletaja.”

      Egemon jäi korraks mõtlema. Varblane arvas, et järsku tõesti on Egemon tema raamatuid lugenud, kuid sai hetk hiljem aru, et see ei saa ju mingil juhul tõsi olla.

      „Siis ma saan aru, miks sa selline munn oled,” ütles Egemon sõbralikult. Ta patsutas Varblasele õlale ja hakkas minema, kuid tuli siis veel korraks tagasi.

      „Varblane, siin teisel pool seina elab üks vanamoor. See röögib öösiti, või ma ka ei tea täpselt, aga ära sa ehmata. Küll ta varsti ajab sussid püsti, siis on kogu maja sinu oma. No ma läksin.”

      Egemon lehvitas ja lõi ukse mürtsuga kinni. Varblane jäi üksi.

      Ta ei istunud isegi mitte toolile, vaid otse põrandale, ta pea vajus longu, juuksed kukkusid silmadele. Mustad sitikad ronisid pragudest Varblase pükstele ja nuuskisid seal ringi. Varblane võttis prillid eest ning tema korter, see tähendab tema kodu, tema uus elu, tema maailm sulas kokku pruuniks, kollaseks ja pisut viltuseks pudruks. Kraan tilkus. Pisar voolas Varblase silmast