LasseMaia detektiivibüroo 14. Kullamõistatus. Martin Widmark

      1. PEATÜKK

      250 kilo puhast kulda

      On soe ja mõnus juulikuu pärastlõuna. Lasse, Maia ja politseiülem seisavad sadamas kai ääres. Nad vaatavad, kuidas suure laeva pealt tõstetakse maha puust kasti.

      „Siit see kuld tulebki,” teatab politseiülem rahulolevalt. „250 kilo puhast kulda!”

      „Huvitav, kui palju see maksab,” mõtiskleb Lasse.

      „Nojaa,” ütleb politseiülem ja lükkab mütsi kuklasse. „Pakun, et ligikaudu kümme-kaksteist miljonit krooni.”

      „Oh sa poiss!” imestab Lasse.

      „Aga miks see kuld üldse siia Vallebysse tuuakse?” pärib Maia.

      „See ei jää siia,” seletab politseiülem. „Homme sõidab see rongiga edasi suuremasse panka. Aga täna öösel on kuld meie vastutusel.”

      „Kus seda hoitakse?” küsib Lasse.

      „Valleby kõige kindlamas kohas,” vastab politseiülem. „Panga sularahahoidlas.”

      Puust kast maandub veoautole, teise samasuguse kasti kõrvale. Politseiülema juurde sammub tumedapäine mundris naisterahvas.

      Ta annab au ja politseiülem vastab samaga.

      „Maria Gonzales de la Cruz,” ütleb naine politseiülemale naeratades. „Panga turvaülem.”

      „Randolf Larsson,” vastab politseiülem. „Väga meeldiv. Aga sa oled vist uus töötaja. Ma ei ole sind varem kohanud.”

      „Olen juba kolm nädalat tööl olnud,” naeratab turvaülem. „Aga nüüd on mul siia allkirja vaja!” ütleb ta politseiülemale ja sirutab ette ühe paberi.

      „Mis paber see on?” küsib Maia uudishimulikult.

      Ta tõuseb kikivarvule, et näha, millele politseiülem alla kirjutab. „Kuld: 250 kg,” loeb ta. Mis selle järel tuleb, pole hästi näha, sest turvaülema pöial on ees.

      „Saateleht,” vastab Maria Gonzales de la Cruz ja naeratab Maiale.

      „See on paber, mis tõestab, et me oleme kulla vastu võtnud,” täpsustab politseiülem ja lisab kõige alla oma allkirja.

      Turvaülem rebib paberi tagant kollast värvi koopia ja annab politseiülemale, kes pistab selle oma vormijaki taskusse.

      „Siis sõidame edasi panka,” ütleb Maria Gonzales de la Cruz ja hüppab tagasi veoauto kabiini.

      „Tulge, lapsed,” ütleb politseiülem ja kargab oma ratta sadulasse. „Tulge ka panka kaasa.”

      Kui Lasse, Maia ja politseiülem kohale jõuavad, lükkab turvaülem parajasti teist kasti pangauksest sisse. Läheduses seisab hallis ülikonnas kiilaspäine mees ja vaatab pealt. Ta paistab väga mures olevat.

      „Ole ettevaatlik, Maria, et see ümber ei kukuks,” ütleb ta turvaülemale.

      „Järsku on teil abi vaja?” küsib politseiülem.

      Hallis ülikonnas mees vaatab üllatunult politseiülemale otsa. Lasse ja Maia meelest on ta kuidagi eriti närviline. Aga samas, mis seal imelikku, mõtlevad nad. See kuld maksab ju hirmsa hulga raha.

      „Aitäh pakkumast, aga saame hakkama,” ähib Maria politseiülemale ja kaob panka.

      Maia nõjatab oma ratta majaseina vastu ja vaatab läbi akna panka sisse. Ta näeb, kuidas turvaülem kasti suurde rahahoidlasse lükkab. Maia vaatab kella. Kümne minuti pärast kuus.

      Siis näeb ta, kuidas Maria Gonzales hakkab hoidla rasket ust kinni tõmbama.

      „Ah sedasi, et politseiülem on kohal ja kontrollib, et kõik ikka õige oleks,” ütleb hallis ülikonnas mees.

      Ta astub politseiülema juurde ja ulatab käe. Nad suruvad kätt.

      „See on panga direktor Per Kraage,” ütleb politseiülem Lassele ja Maiale.

      Maia vaatab uuesti panka sisse. Turvaülem seisab nüüd seljaga tema poole ja sätib midagi rahahoidla ukse kohal. Maia kummardub aknale lähemale, aga ei näe päris täpselt, mida Maria Gonzales teeb.