Karjase kroon. Terry Pratchett

lda Weatherwaxile – head teed.

      Sissejuhatus

      Kroon Kriidimaal

      Ta oli sündinud Rõngasmere pimeduses, algul oli ta lihtsalt pehme hõljuv olend, mida tõusud ja mõõnad edasi-tagasi uhtusid. Ta kasvatas endale kesta, kuid selles lainetavas, kukerpallitavas maailmas olid tohutud elukad, kes oleksid võinud selle ainsa silmapilguga lahti murda. Sellest hoolimata jäi ta ellu. Tema väike elu oleks võinud jätkuda samamoodi niikaua, kuni ohtlikud rannalained ja teised hõljuvad olendid sellele lõpu teevad, kui poleks olnud lompi.

      See oli soe lomp kõrgel rannal, mida täitsid vahetevahel Naba poolt puhuvad tormituuled, ja seal elas see olend endast veel väiksemaid olendeid süües ning kasvas, kuni sai kuningaks. Ta oleks kasvanud veel suuremaks, kui poleks tulnud üht palavat suve, mil vesi lõõskava päikese käes ära auras.

      Ja nii see väike olend suri, kuid tema kest jäi alles ning kandis endas millegi terava seemet. Järgmise tormiga uhusid lained ta veepiirile, kus ta jäi koos kivikeste ja muu tormiprahiga edasi-tagasi veerlema.

      Meri lainetas terveid ajastuid, kuni kuivas ja tõmbus maast eemale, ammusurnud olendi ogaline kest aga vajus teiste väikeste olendite kestade alla, kes polnud ellu jäänud. Ja seal see lebas ning terav tuum paisus selle sees aeglaselt, kuni ühel päeval leidis selle karjane, kes vaatas lambaid küngastel, mida tunti Kriidimaa nime all.

      Karjane võttis kätte kummalise asja, mis oli talle silma hakanud, ja pööras seda üht- ja teistpidi. See oli mügarlik, aga ei olnud ka, ja see mahtus tema peopesale. See oli liiga korrapärase kujuga, et olla ränikivitükk, kuid selle südames oli ränikivi. Selle pind oli hall nagu kivil, kuid halli all oli aimata kuldset. Sellel oli ühtlaste vahedega viis selget ranti, mis olid peaaegu nagu triibud ja tõusid laiemalt põhjalt ülespoole. Karjane oli selliseid ka varem näinud. Kuid see paistis teistsugune – see hüppas talle peaaegu ise pihku.

      Väike ese kukerpallitas tema käes, kui ta seda pööras, ja karjasel oli tunne, et see tahab talle midagi öelda. Ta teadis, et see on tobe mõte, ja ta polnud isegi õlut joonud, aga paistis, et see imelik ese täidab terve tema maailma. Siis ütles ta endale, et on lollpea, aga ta võttis selle ikkagi kaasa ja näitas kõrtsis oma semudele.

      „Vaadake,” ütles ta, „see on nagu kroon.”

      Loomulikult hakkas üks semudest naerma ja mühatas: „Kroon? Mis on sinul kroonidega pistmist? Sina pole ju miski kuningas, Daniel Aching.”

      Kuid karjane viis leiu koju ja asetas köögis ettevaatlikult riiulile, kus hoidis asju, mis talle meeldisid.

      Ja sinna see lõpuks jäigi ning vajus unustusehõlma.

      Kuid mitte Achingute jaoks, nemad andsid seda põlvest põlve edasi…

      1. peatükk

      Kus puhub tuul

      See oli selline päev, mis pannakse tallele ja jäetakse meelde. Kõrgel kõrgustikul, vanemate talu kohal, tundus Tiffany Achingule, et ta näeb maailma servani välja. Õhk oli selge nagu kristall ning värske tuul keerutas sügisest jäänud kuivanud lehti saarepuude ümber, mis väristasid oksi, et uue kevade kasvudele ruumi teha.

      Tiffany oli alati mõistatanud, miks need puud seal kasvavad. Vanaema Aching ütles kunagi, et seal on vanad rajad, mis olid tehtud aegadel, kui org oli alles soo. Vanaema ütles, et just sellepärast ehitasidki muistsed inimesed oma kodud kõrgustikule – eemale soost ja eemale teistest inimestest, kes hea meelega nende kariloomi röövima tuleksid.

      Võib-olla tundus neile, et vana kiviring, mille nad kõrgustikult leidsid, pakub kaitset. Võib-olla püstitasid nad selle ise? Keegi ei teadnud kindlalt, kust need kivid olid tulnud… aga kuigi seda tegelikult ei usutud, teadsid kõik, et need on sedasorti asi, mis oleks parem rahule jätta. Igaks juhuks. Lõppude lõpuks, isegi kui seal ringis peituvadki mingid vanad saladused või aarded… noh, mis kasu sellest lammaste juures oleks? Ja kuigi paljud kivid olid ümber kukkunud… mis siis, kui need, kes on nende alla maetud, ei taha, et nad üles kaevataks? See, et keegi on surnud, ei tähenda, et ta ei võiks kurjaks saada, kaugeltki mitte.

      Kuid Tiffany ise oli kunagi läinud ühtede selliste kivide abil Haldjamaale – haldjariiki, mis selgelt ei olnud selle moodi, millest ta luges kunagi „Hää lapse muenasjuturaamatust” – ja ta teadis, et oht on tõeline.

      Täna oli ta mingil põhjusel tundnud vajadust kivide juurde tulla. Nagu kõik mõistlikud nõiad, nii kandis ka Tiffany tugevaid saapaid, mis suudavad kõigest läbi marssida – häid, mõistlikke saapaid. Kuid need ei seganud tal maa tunnetamist, tunnetamist, mida see ütleb. See oli alanud kerge kõditusega, kipitusega, mis hiilis tema jalalabadesse ja nõudis, et teda kuuldaks, sundis Tiffanyt vantsima kõrgendikule, käima kiviringi juures, kuigi tema käsi oli sel ajal, kui see tunne tekkis, ühe lamba tagumikus, et üritada ära klaarida kurje gaasivaevusi. Miks ta pidi kivide juurde tulema, seda Tiffany ei teadnud, kuid ükski nõid ei jäta võimalikku kutset tähelepanuta. Ja kiviringid olid kaitseks. Need kaitsesid tema maad – kaitsesid selle eest, mis võiks sealt läbi pääseda…

      Tiffany suundus otsekohe sinna, kulm pisut kortsus. Kuid siin kõrgendikul, Kriidimaa tipus, oli kõik korras. Siin oli alati kõik korras. Isegi täna.

      Või kas ikka oli? Sest Tiffany üllatuseks tuli välja, et tema pole ainus, keda täna vana kiviringi juurde tõmbas. Kui ta pöördus karges puhtas õhus ja kuulatas tuuli, lehed jalgadest mööda tantsisklemas, märkas ta tuttavat punaste juuste välgatust, tätoveeritud sinist nahka – ja kuulis pominat: „Kirivise piralt,” kui üks eriti mänguhimuline lehepahmakas jänesekolbast kiivri sarvede otsa kinni jäi.

      „Kelda isi saadis mu seie, et ma noil kividel silma pial ’oiass,” ütles Rob Igaüks, kes pidas sealsamas lähedal kivinukil vahti. Ta kammis pilguga maastikku, nagu otsiks rüüstajaid. Kust nad siis ka ei tuleks. Eriti kui nad tulevad läbi kiviringi.

      „Ja kui mõni võrvet piass tahtma uuesti proovima tulla, oleme meie valmis, igastahes,” lisas Rob lootusrikkalt. „Meie näidame noile, kuda Feegle’id oskavad külalisi vasta võtta.” Ta ajas oma soonilise ja sinise keha selle täies kuuetollises pikkuses sirgu ja ähvardas nähtamatut vastast lühikese mõõgaga.

      Üsna hirmuäratav, mõtles Tiffany, ja mitte esimest korda.

      „Need muistse aja rüüstajad on ammu surnud,” ütles Tiffany enne, kui end takistada suutis, kuigi järelmõtted käskisid tal korralikult kuulata. Kui Jeannie – Robi naine ja Feegle’ite klanni kelda – oli näinud mingeid pahandusi käärimas, noh, siis olidki pahandused ilmselt tulemas.

      „Surnd? Nuuh, meie oleme ju kah,” ühmas Rob.1

      „Kahjuks,” ohkas Tiffany, „neil ammustel aegadel surelikud lihtsalt surid. Nad ei ärganud uuesti ellu, nagu teiega paistab olevat.”

      „Oless ärgand, kui neil oless ol’d siukest körti nigu meitel.”

      „Missugune see teie kört on?”

      „Nuuh, sie on siuke puder, kus on kõikisid asju sies ja kui võimalik, siis ka sorts brändit või sinu vanaema Lambavõiet.”

      Tiffany hakkas naerma, kuid kummaline kõhedus ei kadunud. Ma pean Jeanniega rääkima, mõtles ta. Ma pean teada saama, miks temal ja minu saabastel on ühtemoodi tunne.

*

      Kui nad jõudsid lähedalasuva suure rohtunud künkani, mille all asus Feegle’ite eluaseme keeruline käigurägastik, suundusid Tiffany ja Rob põldmarjalapi poole, mis varjas peamist sissepääsu, ja leidsid Jeannie väljas käigusuu ees istumas ja võileiba söömas.

      See võileib on lambalihaga, mõtles Tiffany kerge pahameeletorkega. Ta teadis väga hästi kokkuleppest Feegle’itega, mille järgi nad võisid vahel võtta mõne vana ute tasuks lõbu eest, mida pakkus ronkade eemalepeletamine – need ründasid muidu noori tallesid, kes üritasid kõigest hingest teha seda, mida talled kõige paremini oskavad: ära eksida ja surma saada. Nüüd oli Kriidimaa eksinud talledel uus trikk – nad kihutasid suure kiirusega üle tasandiku tagasi karja juurde, mõnikord selg ees, iga jala all Feegle.

      Kelda

1

Feegle’id uskusid viimase kui meheni, et ilmselt on nad surnud, sest maailm, kus nad praegu olid, oli nii vahva, tulvil nii paljusid võimalusi kaksamiseks ja kakeluseks ja juomiseks. See maa oli sobilik surnud kangelastele.