Tellised ja surm. Ann Granger

moodi. Näis, nagu küsiks ta: „Ja see on kõik, mida sa suudad?”

      „Kas ma lähen täna jälle tädi Monica juurde?” torkas Millie isa eneseõigustuse kõige nõrgemat punkti.

      „Jah. Kahjuks pean ma tööle minema. Mul on seal uurimised pooleli. Oleksin saanud mõne vaba päeva võtta, kui oleksin varem…” Ta jättis lause lõpetamata. „Sulle ju meeldib päeval tädi Monica juures olla, eks?”

      „Jajaa, tal on kaks kassi. Sul peaks ka kass olema.”

      „Aga ma ei ole päevad läbi kodus, ma ei saa tema järele vaadata.”

      „Tädi Monica tagauksel on kassiluuk, nii et kassid saavad ise sisse-välja käia. Nii et kui päike paistab ja nad tahavad aias olla, siis nad saavad sinna minna. Ja kui sajab ja nad tahavad sees olla, siis saavad ka. Tead ju küll, ta on mu vanatädi. Aga talle ei meeldi, kui teda nii kutsutakse, sest ta ütleb, et see paneb teda ennast vanana tundma. Ta on vana, eks ole?”

      „Vanaldane. Ma lähen ja keedan meile õige putru, hommikusöögi aeg on käes. Kas sa ei võiks koos MacTavishiga lauda katta?”

      „Mis asja sa uurid?” küsis Millie hetk hiljem, sobrades isa segamini söögiriistasahtlis. Sa ei saa kümneaastast eemale meelitada teema juurest, mis talle huvi pakub, ükskõik kui sobimatu see teema poleks. Carter veendus selles peagi.

      „Eile oli suur tulekahju, suur maamaja, suur tühi maja,” rõhutas ta pudrupotiga tegeldes. Pole vaja vaevata tema noort pead mingi laibaga.

      MacTavish oli asetatud küpsetusahju kõrvale kuivatusrestile ja vahtis teda sealt just sel viisil, nagu üks šoti karu peabki vahtima putru keetvat inglast. „Kuule, MacTavish, ma ei pane soola, oled nüüd rahul?”

      „Kas keegi pani selle maja meelega põlema? Kas sa leiad ta üles?”

      „Ma loodan, et leiame,” ütles Carter valjult.

      „Kuidas?”

      „Ma veel ei tea.”

      Teda saatis MacTavishi pilkav irve. „Vaata ette, MacTavish, või ma pillan putru selle ruudulise pannkoogi peale sinu peas… ja siis sa pead jälle pesumasinasse minema!”

      „Võib-olla nad mängisid seal tikkudega,” otsustas Millie pahakspanevalt. „Seda poleks tohtinud teha. Tulega ei mängita.”

      „Sul on täiesti õigus,” vastas isa.

      Pärast hommikusööki sõidutas ta Millie’ ja MacTavishi Weston St Ambrose’i, kus elas tema eksnaise tädi Monica. Viimane oli pensionile läinud algkoolidirektriss, kellel oli lapse lähedusest hea meel, olgu või mõneks tunniks päevas.

      „Ära meie pärast muretse, Ian,” kinnitas ta. „Mul on siin igasugu asju plaanitud, mis me tegema hakkame. Pakun talle lõunasööki ja pärast joome teed ning sa tuled talle õhtul järele, siis kui sulle sobib.”

      Carter heitis pilgu Millie’le, kes parajasti tutvustas MacTavishit kahele umbusklikule kassile. Millie kandis kunstkarusnahast vesti. Carterile torkas pähe, et kassid umbusaldavad ka seda vesti.

      „Monica, ma olen tõega väga tänulik. Ma oleks mõne vaba päeva võtnud, kui ma oleks teadnud.”

      „Kõik on korras, Ian. Mine nüüd.”

      Carter andis Millie’le musi ja lahkus. MacTavish lehvitas talle omaniku kaasabil järele.

      „Ma ei oska oma lapsega suhelda,” mõtles ta kurvalt.” Ja arvatavasti tunneb jälle tema, et minuga on raske suhelda. Sellepärast MacTavish kaasa võetigi. Ta on meie vahemees.”

      Põhjus, miks ta täna tingimata tööle pidi minema, seisnes selles, et patoloog Tom Palmer oli Key House’ist leitud surnukeha läbi uurinud ja valmis oma järeldused teatavaks tegema. Õnnetu seersant Phil Morton oli protseduuri juures manuliseks, kuid nüüd oli Carteri ja Jess Campbelli kord siseneda Tomi väiksesse kabinetti surnukuuris.

      Patoloog tuhlas mõnda aega paberites, kuni otsimisest loobus, sobras oma musta juuksepahmakat ja teatas: „See oli paras pähkel.”

      „Liiga tugevasti kahjustatud?” päris Carter.

      „Tugevasti kahjustatud, seda kindlasti. Aga mulle rasked ülesanded meeldivad. Niisiis… Lahkunu on meessoost, umbes kolmekümneaastane. Mul on see kõik helilindil, aga mitte veel arvutis. Pärast saate sellest korraliku väljatrüki, aga meie töötingimused on allpool arvestust.” Ja Tom viskas neile pahase pilgu, nagu olnuks nemad selles kuidagi süüdi.

      „Meie kõigi töötingimused on allpool arvestust!” ärritus Carter.

      „Ütle meile lihtsalt,” tõttas Jess vahele segama, „mis oli surma põhjus ja kas siin on midagi kahtlast.”

      „Nojah,” kostis Tom, „surma põhjuseks oli lämbumine suitsu sissehingamise tõttu. See on piisavalt ühene. Kopsud ummistusid tahmast.”

      „Kas ta oli sel ajal teadvuseta? Magas? Oli narkouimas?” tahtis Carter teada.

      Tomi olek muutus korraga ettevaatlikuks. „Testid ei tuvastanud mingeid jälgi narkootikumidest, nii et – ei, ta ei olnud narkouimas. Käed olid tõstetud üles nagu enesekaitseks. Olen enam-vähem kindel, et see oli kaitseks kuumuse eest, mitte ründaja eest. Kuid samas on mõnevõrra segadusseajav, et veidi pärast tulekahju puhkemist teda tõepoolest rünnati. Kolju tagakülg on purustatud ja see on kahtlusäratav. Ma ei saa uskuda, et see juhtus tule käes. Ma arvan, et keegi andis talle obaduse ja sirutas ta teadvusetult pikali. Minu meelest löödi teda vähemalt kaks korda. Esimene hoop võis ta pikali paisata ja võib-olla osaliselt halvata. Teise hoobi tagajärjel kadus teadvus täiesti.”

      „Kuid ka see ei tapnud teda,” pomises Carter pigem endale kui ülejäänud kahele. „Kas ründaja arvas, et ta on surnud? Kas ta sellepärast panigi maja põlema?”

      Jess vastas sellegipoolest. „Maja süttis öösel,” ütles ta. „Vool, nagu mulle öeldi, oli välja lülitatud. Kui ründaja oma ohvrit üldse uuris, siis pidi ta seda tegema taskulambi valgel, ja ta võis vabalt uskuda, et on ta tapnud.”

      „Või olles ta oimetuks löönud, arvestas ta, et tuli ja suits viivad töö lõpule,” lisas Carter.

      Järgnes hetk vaikust. Kõik kolm olid vägivaldse surma järelmõjudega tuttavad. Kuid kohtumine kõige tsiviliseeritumates inimestes vaikselt uinuva kalkuleeritud kurjusega mõjus ikka ja jälle šokeerivalt.

      „Veel vigastusi?” küsis Jess lühidalt, katkestades mõtisklusmomendi.

      Tom haaras küsimusest kinni ja asus kiirustades vastama. „Peale peahaavade ei leidnud ma ühtki jälge vigastustest, mis võinuks olla põhjustatud enne tulekahju. Keha…”

      Laip ei olnud enam „ohver”, sellest oli saanud „keha”, objekt. Tom kõhkles, otsekui oleks seda taibanud, enne kui jätkas. „Nagu ma aru saan, kaitsesid seda sarikad, mis olid küll pealt põlenud, kuid siiski küllalt terved, et mitte koost laguneda. Langedes nad küll murdusid, kuid pikkadeks tukkideks, jäädes üksteisele toeks, nii et nad moodustasid keha kohal omamoodi püstkoja. Nii et ma kordan, minu arvates ei saanud langevad rusud olla kolju purustuste põhjuseks. Haavad lihtsalt ei sobi seda tüüpi juhuslike traumadega. Mõlemad haavad on peaaegu õpikunäited nüri esemega seljatagant antud võimsast hoobist kitsasse piirkonda, millega põhjustati koljuluu murd. Teatud muud kahjustused on tüüpilised põletuse puhul. Mõnes kohas on näiteks nahk lõhenenud…” – ta viipas ükskõikselt käega – „… ja seda teeb tuli. Ei leidu ühtki jälge mingist legaalsest või illegaalsest ainest, mis võinuks põhjustada surma. Ta löödi tahtlikult maha. Üks asi võib teil aidata tema isikut tuvastada. Käsivarre lihased olid kuumuse tõttu krampi tõmbunud, nagu ma ütlesin. Aga kui see juhtus, surus ta käed rusikasse ja seetõttu on peopesad osaliselt säilinud. Käeseljad on tugevasti kahjustatud, pihud aga, ehkki kuumas tuhas kõrbenud, on seda märksa vähem. Sisemiselt nahapinnalt võite veel mõne sõrmejälje saada.” Ta vaatas Carterile ja Jessile otsa. „Kas te tuletõrjujatelt olete juba raporti saanud?”

      Jess raputas pead ja sõnas: „Selle