Название | Tellised ja surm |
---|---|
Автор произведения | Ann Granger |
Жанр | Современные детективы |
Серия | |
Издательство | Современные детективы |
Год выпуска | 2014 |
isbn | 9789985330890 |
„Alusta algusest,” ütles Kuningas süngelt, „ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni.”
esimene peatükk
Varem, kui tulesüütaja ehk soovinud oleks, hakkas öötaevas veiklev erepunane kuma andma märku allpool möllavatest leekidest. Hõõguvad tuhaebemed pikkisid roosakasse pilve säravaid kullatäppe, nagu oleks tegu mõne väiksema tulevärgiga. Pooleteise kilomeetri raadiuses tuletõrjesireenide peale üles ärganud ja ülemise korruse akendele tõtanud inimesed sõnasid üksteisele: „See peab olema Key House.”
„Pange tähele,” kuulutas Roger Trenton, „pärast tuleb nagunii välja, et see on skvotterite töö. Kas ma pole seda alati rääkinud? See maja on nagu hunnik tulehakatist, tühi, sissemurdjate peale pole mõeldud, ja lausa ootab, et midagi sellist juhtuks! Volikogu süü.”
„Mitte volikogu,” pomises tema naine tagasi voodisse ronides. „Ega’s nemad sinna ei läinud tikku tõmbama.”
Mees vaatas talle otsa. „See on sama hea, kui oleksid!” Roosalt kumava taeva taustal jättis Trentoni sakris juuksepahmakas tema läikiva, kiilaneva otsaesise ümber mulje korrapäratust oreoolist. „Jaa, mul on kõrge laup,” tavatses ta öelda. „Juukseid veel jätkub, aga selle kõrge lauba olen ma pärinud isalt.”
„Jah, tema oli samuti kiilas,” mõtles Poppy Trenton ja puges patjade vahele. „Ah või kõrge laup! Ma mäletan su isa kiilaspead juba sellest päevast, kui sa mind esimest korda oma vanematele näha tõid. Ma oleksin pidanud oma tulevast äiapapat natuke tähelepanelikumalt uurima. Kui ma oleksin taibanud, et Roger muutub samasuguseks kui see vana jorss, ma oleksin kihluse sealsamas ja jalapealt võib-olla üles öelnud! No sa vaata teda. Ta kannab isegi samasugust pidžaamat kui ta isa – triibulisest flanellist, paelaga vöökohal, ja pesusametist susse.”
„Hahaa!” karjus Roger. Ta tõstis käe ja viibutas kauge tule suunas võidukalt sõrme. „Ma ütlesin kohe!”
Naine piilus suleteki varjust end akna all sisse seadnud abikaasa poole. Ime, et ta teda puhtast lustist nokkima ei hakanud. Selle asemel märkis ta tõredalt: „Isegi kui skvotterid on tõesti süüdi, siis ma loodan, et keegi sisse ei jäänud.”
„Aknaid on küllalt – saavad välja, kui vaja,” vastas Roger. „Sama teed mööda, kust sisse tulid. Ükski aken pole korralikult, eks ole, kinni löödud. Ukseluku muugiks vist lapski lahti. Ma olen volikogule Key House’i asjus mitu kirja saatnud, tead ju küll. Võid neid lugeda, kui tahad. Koopiad on kõik volikoguga peetud kirjavahetuse kaustas. See lausa rikub maastikku, ütlen ma. Pole vaja, pole kohe põrmugi vaja. Kena vana maja jäetakse lihtsalt lagunema. Ütlesin tollele noorele inimesele seal volikogus, et nad peaksid omaniku üles otsima ja käskima tal midagi ette võtta.”
„Gervase Crown,” ümises naine. „Ta läks Portugali elama.”
„Ma tean!” nähvas Roger. „Õhetav ilueedi, kellest pole kunagi tasunud oodata, et ta midagi teeks. Tüütus.”
„Ta isa oli väga kena välimusega,” pomises Poppy ettevaatamatult.
See pani Rogeri tema valvepostil ümber pöörama. „Kelle isa?”
„Gervase’i oma, Sebastian Crown.”
„Ei olnud. Ma käisin temaga koos koolis. See vend ei olnud ühestki otsast kena välimusega. Sa ajad mingit jama, Poppy. Aga ta oli hea kambajõmm, see Sebastian, selline arukas. Ainult et tal ei vedanud kunagi, ei naise ega selle viletsa tohmanist pojaga. Päris hea, et noor Crown siit kaugele ära läks.”
„Tegelikult päris naljakas,” alustas Poppy, „ükspäev ma…”
Roger oli pilgu uuesti aknasse pööranud ja Poppy jättis lause lõpetamata. Roger ütleks jälle, et see kõik on jama. Aga tol hetkel oli ta seda uskuma jäänud. Ja nüüd see tulekahju… See tekitas rahutust. „Võib-olla peaksin Serenale helistama,” mõtles ta.
„Ahaa!” kraaksatas Roger akna alt, kus ta oma roosakalt hõõguva juuksepahmakaga nägi välja nagu mingi dementne ülekaaluline kukeke. „Tahad teada, mis mind üldse ei üllataks? Kui nad pärast leiaksid tukkide keskelt mõne laiba.”
„Ohh, jäta!” Poppy ehmatas ärkvele, võpatas ja tõusis istuma. „Ära aja niisugust juttu, Roger!”
„Ah, mine magama, Poppy,” vastas tema abikaasa.
Tuli oli teinud, mis võis, kuid Key House’i ei olnud kerge hävitada. See oli 18. sajandi algusest pärit kivihoonega. Kuninganna Anne alles valitses, kui esimesed elanikud sisse kolisid. Hannoverlased valmistusid pärast tema surma trooni hõivama ja pagendatud Stuartid tegelesid konspireerimisega, et neilt võit eest ära napsata. Key House’i silmad nägid nii nende kui ka järgmiste põlvede tulekut-minekut ja hoone pidas kõigile tormidele vapralt vastu. Kuni selle päevani. Majaseinad olid alt ligi meetri paksused, õhenedes ülespoole tõustes kuni kolmekümne sentimeetrini räästa all. Katuse tegemisel oli kasutatud mitut mõõtu traditsioonilist Cotswoldi katusekivi, mida on kokku kakskümmend kuus sorti, igaühel oma nimi ja kindel koht katusel. Kõik need kivid olid nüüd majja sisse varisenud ja vedelesid läbisegi maas – pikad poisid ja lühikesed poisid, nired ja vivutid. Need võib-olla päästetakse, sest neil on oma väärtus, ja kui neid ei kasutata selle katuse taastamiseks, siis kuluvad nad ehk ära mõnele teisele.
Ülejäänu – kaarduvate käsipuude ja nikerdatud keskpostiga tammepuust trepp, põrandaplaadid, laetalad, sarikad ja sajanditega tumenenud seinatahveldis eeskojas, kabinetis ning söögitoas – oli läinud. Sarikate jäänused olid veel äratuntavad, need olid valmistatud iidsetest puutüvedest. Need alles hõõgusid, olles tublisti söestunud ja tahmanud ning erineva pikkusega tükkideks murdunud. Kuid neil võis veelgi näha oksaauke ja peitlijälgi kohtades, kus sarikaid käsitsi töötleva puusepa tööriist oli liiga sügavale tunginud.
Pärastlõuna oli juba käes, kui avastati, et seal, kus oli olnud köök ja seintel rippusid moodsate sissehitatud nõudekappide mustunud jäänused, lebab prahi all surnukeha. Roger Trenton pidi varsti teada saama, et tal oli õigus.
Inspektor Jessica Campbell saabus sündmuskohale hiljem kui teised, kui teatati süngest avastusest. Ta vaatas, kuidas aur ja suits visast majakerest välja voogasid, ning tundis palgedel kunagisest pehmest Cotswoldi lubjakivist lainetena õhkuvat kuumust. Need nõest mustad, katsumiseks liiga kuumad kivid olid samuti ellujääjad. Jessica pani külmad sõrmed näole ja tundis, kuidas need soojust endasse imevad ning näpuotsad surisema hakkavad.
Ilm oli kaua soe püsinud. Kuid paaril viimasel nädalal andis talv endast tugevneva tuule ja esimeste öökülmadega otsustavalt märku. Hekitrimmer ei olnud selle üksildase tee ääres tegutseda söandanud, ümberkaudsed puud ja põõsad pakkusid korrapäratut pilti raagus loodusest. Mahalangenud lehed lebasid vaaludes ja täitsid kraave. Kui mõni puu veel elus püüdis olla, siis tegi ta seda otsekui trotsliku eneseõigustuse saatel. Näis, nagu oleksid nad ise teadnud, et neist viletsatest lehestikujäänustest pole õiget asendajat kuldse sügise kollasele ja punasele ega ammugi mitte haljendavaile kevadvarjundeile.
Tuul kandis kuivi lehti üle Key House’i hooletusse jäetud muru, et nad ümbritsevatest hekimüüridest mööda hiilinud ja õuele tunginud põldmarjapuhmaste all kompostiks saaks. Põldmari oli õuepealset vallutanud juba mitu aastat ning järk-järgult majani peaaegu välja jõudnud. Õuel rassinud pritsimehed olid mõnedki okkalised harud maha trampinud ja nende voolikutest välja voolanud vesi pani lehevaiba sätendama. Ent niipea, kui inimese kohalolek taas lakkas, olid puhmad ajutisest tagasilöögist üle saanud ja oma halastamatut edasitungi jätkanud. Lehepahn vajub maaligi ja laguneb pruuniks mullapuruks. Kui keegi Key House’i üles ei ehita, ronivad alustaimestik ja põõsad katkiste akende ja mahapõlenud uste kaudu müüridest läbi.
Praegu näis hävinud hoone närbuva loodusega kokku sobivat. Jess manas hetkeks silme ette kujutluspildi Okasroosikese lossi kombel okastesse ja oksaväätidesse mattunud majast. Tema meeliskluse katkestas hääl, mis kuulus ta kõrval seisatanud arstile.
„Narkarid,” arvas arst lakooniliselt. Tema nimi oli Layton, ta oli pikka kasvu ja kühmus mees, ilmselt üsna lähedal pensionieale.
Tema rohekas tviidülikond oli hea lõikega ja korralikult õmmeldud, kuid vanamoodne ja rippus viisil, mis vihjas, et selle kandja oli kunagi märksa tüsedam olnud. Kõneldes püüdis ta erilise eduta