Northangeri klooster. Jane Austen

>JANE AUSTEN

      „NORTHANGERI KLOOSTER”

      JANE AUSTENIT (1775-1817) on tema kuut lõpetatud romaani silmas pidades sageli nimetatud inglise suurimaks naissoost romaanikirjanikuks. Tema teoseid, mis paistavad iseäranis silma seltskonnaelu säravalt humoorikate kirjeldustega ning inimsuhete tõepärase kujutamisega, loetakse tänapäeval sama hea meelega kui autori eluajalgi.

      Jane Austen sündis 16. detsembril 1775. aastal Steventonis, Hampshire’s, maapastori seitsmenda lapsena. Tema isa, reverend George Austen, oli intelligentne ning tundliku loomuga mees, kes julgustas igati Jane’i lugema. Tütarlaps tutvus juba lapseeas Henry Fieldingu, Sir Walter Scotti, Richardsoni, Frances Burney ja luuletaja George Crabbe’i teostega. Jane Austeni esimeste kirjanduslike katsetuste seast võib leida populaarsete romaanide paroodiaid. Kui tema isa 1801. aastal pensionile läks, kolis perekond Bathi, mida kirjanik hiljem kujutas oma romaanis „Northangeri klooster” (ilmus postuumselt 1818. aastal). Pärast pereisa surma 1805. aastal koliti esmalt Southamptonisse ja siis, 1809. aastal Chawtoni Hampshire’s, kus Jane Austen kirjutas oma kolm viimast romaani: „Mansfield Park” (1814), „Emma” (1816) ja „Veenmine” (avaldatud samuti postuumselt 1818. aastal). Ehkki oma ülejäänud romaanid oli ta kirjutanud palju varem, ilmus „Mõistus ja tunded” alles 1811. aastal. „Uhkuses ja eelarvamuses”, mis sellele 1813. aastal järgnes, kohtame Jane Austeni enda lemmikkangelannat Elizabeth Bennetit.

      Jane Austen elas märkimisväärselt sündmustevaest elu, ümbritsetuna elavaloomulisest ja armastavast perekonnast, ning oli täielikult pühendunud kirjutamisele ja majapidamistöödele. Tal oli siiski mitmeid austajaid ning ühe abieluettepaneku võttis Jane Austen koguni vastu – vaid selleks, et järgmisel hommikul meelt muuta. Jane Austeni omamoodi täiuslik elu kajastub sageli tema romaanides, mis näivad kujutavat maailma miniatuuris: nende tegelasteks on vaesunud vaimulike perekonnad, vallalised maa-aadlikud, rumalad snoobid ning abikaasajahil olevad naised. Sir Walter Scott kiitis Jane Austenit „ebatavalise oskuse eest muuta tavalised, igapäevased asjad ja tegelaskujud huvitavaks”, Somerset Maugham aga väitis, et Austenil on „romaanikirjaniku kõige tähtsam anne” – oskus lugeja huvi üleval hoida. Jane Austen suri 1817. aastal.

      „Northangeri klooster”, mida üldisel peetakse Austeni esimeseks märkimisväärseks teoseks, müüdi ühele kirjastusele 1803. aastal. Kui aga romaan ka 1816. aastaks ei olnud ilmunud, ostis autor oma käsikirja tagasi niisama „kuningliku” summa eest, mis ta kolmteist aastat tagasi oli saanud – kümne naela eest. Romaan ilmus viimaks postuumselt koos „Veenmisega” 1818. aastal, lisaks veel Jane Austeni venna Henry kirjutatud lühike elulookirjeldus.

      I PEATÜKK

      LAPSEPÕLVES ei viidanud miski sellele, et Catherine Morlandist võiks saada kangelanna. Kõik oli tema vastu: nii tema seisus, isa ja ema iseloom kui ka tema enda isiksus ja meelelaad. Catherine’i isa oli vaimulik, ent mitte kõrvaletõugatud või vaene, vaid hoopis väga austusväärne mees – hoolimata sellest, et tema nimi oli Richard – ning ilusaks ei saanud teda kunagi nimetada. Lisaks kahele heale benefiitsile oli tal ka märkimisväärne isiklik sissetulek ja ta ei ilmutanud vähimatki soovi oma tütreid luku taga hoida. Catherine’i ema oli meeldivalt otsekohene naisterahvas, lahke meelelaadiga ja – mis on veelgi märkimisväärsem – tugeva tervisega. Enne Catherine’ile elu andmist oli ta sünnitanud kolm poega; ja selle asemel, et tütart ilmale tuues surra, nagu kangelanna emale kohane, elas ta edasi: sünnitas veel kuus last, kasvatas nad üles ning nautis ise sealjuures suurepärast tervist. Kümne lapsega perekonda nimetatakse ikka toredaks, peaasi, et kõik lapsed on kehaliselt terved ja täie mõistuse juures; muidu aga polnud Morlandeid vähimatki põhjust toredateks pidada, kuna nad olid kõik väga mittemidagiütleva välimusega ja palju aastaid oli mittemidagiütleva välimusega ka Catherine. Ta oli kõhn ja kohmakas, tal oli kahvatu ja jumetu nahk, sirged pead ligi hoidvad tumedad juuksed ja jämedad näojooned – nii palju siis tema välimusest! Ka tema meelelaad oli kangelannale täiesti sobimatu. Teda vaimustasid kõik poiste mängud ja ta ei eelistanud kriketit mitte pelgalt nukkudele, vaid ka sellistele kangelaslikumatele lapsepõlverõõmudele nagu unihiire pidamine, kanaarilinnu toitmine või roosipõõsa kastmine. Õigupoolest ei hoolinud ta aiast mitte üks teps, ja kui ta ka lilli korjas, siis peamiselt pahanduse tegemise rõõmust, või vähemalt nii arvati, kuna ta eelistas alati neid lilli, mida tal oli keelatud noppida. Sellised olid tema kalduvused; tema võimed olid sama erakordsed. Ta ei saanud millestki aru ega taibanud ise midagi, enne kui talle seda õpetati, ja vahel isegi mitte siis, sest ta oli sageli tähelepanematu ja aegajalt lausa rumal. Tema emal kulus kolm kuud, et õpetada teda „Kerjuse palvet” üksnes järele kordama, ja lõpuks suutis tema noorem õde Sally seda ikkagi paremini üles öelda. Mitte et Catherine oleks alati rumal olnud – mitte mingil juhul! Valmi „Jänesest ja tema paljudest sõpradest sai ta selgeks sama kiiresti kui iga teine tüdruk Inglismaal. Ema soovis, et ta õpiks muusikat; ja Catherine oli kindel, et see talle meeldiks, kuna tema arust oli väga vahva klimberdada vanal hüljatud spinetil, ja nii ta alustaski kaheksa-aastaselt õpinguid. Aasta pärast oli tal muusikast lõplikult villand; ja mrs Morland, kes ei pidanud vajalikuks sundida oma tütreid andetusest või vastumeelsusest hoolimata haridust omandama, lubas tal õpingud katki jätta. Päev, mil muusikapõetaja minema saadeti, oli Catherine’i elu üks õnnelikumaid. Tema kunstimaitse polnud just kiita: kui tal õnnestus saada emalt ümbrik või leida mõni muu paberitükk, joonistas ta küll suure hoolega maju ja puid, kanu ja tibusid, kuid vaatajal oli nende vahel raske vahet teha. Kirjutamist ja arvepidamist õpetas talle isa; prantsuse keelt ema. Erilisi edusamme ei teinud ta kummaski vallas ning hiilis tundidest kõrvale, kui aga vähegi sai. Milline kummaline seletamatu iseloom! Sest hoolimata kõigist neist ignorantsuse märkidest ei olnud ta kümneaastasena ei pahatahtlik ega äkiline, ta ilmutas vaid harva põikpäisust, ei tülitsenud peaaegu kunagi ja oli väiksemate vastu väga lahke, käitudes vaid mõnikord harva türannina. Lisaks kõigele oli ta siis lärmakas ja pöörane, vihkas kitsendusi ja puhtust ning tema meelistegevuseks oli ennast maja taga asuvast muruga kaetud järsakust alla veeretada.

      Selline oli Catherine Morland kümneaastasena. Viieteistkümneselt hakkas tema välimus paranema: ta hakkas juukseid lokkima ja ballile minekut igatsema, tema jume paranes, tema näojooned pehmenesid, põsed ümardusid ning neisse ilmus puna, tema silmad muutusid väljendusrikkamaks ning hoiak väärikamaks. Armastus räpasuse vastu asendus imetlusega uhkete rõivaste ja ehete vastu ning koos elegantsiga tuli ka puhtus; nüüd kuulis ta mõnikord, kuidas isa ja ema temaga toimuvate muutuste üle heameelt avaldasid. „Catherine’ist hakkab täitsa kena tüdruk saama; ta on täna üsna ilus,” olid sõnad, mis talle aeg-ajalt kõrvu puutusid; ja kui meeldiv oli neid kuulda! Kaunitarina sündinu ei koge iialgi sama suurt rõõmu ühegi komplimendi üle, kui kogeb tüdruk, kes on olnud tavalise välimusega esimesed viisteist aastat oma elust ja kuuleb nüüd, et on üsna ilus.

      Mrs Morland oli väga hea naine ning soovis, et tema lapsed oleksid just sellised, nagu peab: kuid lapsevoodis olemine ja väiksemate õpetamine võttis temalt nii palju aega, et vanemad tütred jäid tahes-tahtmata omapead; ja nii polnudki mingi ime, et Catherine, kelle loomuses polnud midagi kangelannalikku, eelistas neljateistkümneaastasena kriketit, pesapalli, ratsutamist ja looduses hulkumist raamatutele, või vähemalt õpetlikele raamatutele, sest selliste raamatute vastu, millest ta ei saanud mingeid kasulikke teadmisi, kus oli palju tegevust ja ei mingit filosoofiat, polnud tal mitte kõige vähematki. Ent viieteistkümnendast seitsmeteistkümnenda eluaastani omandas ta kangelannale vajalikke teadmisi: ta luges kõiki neid raamatuid, mida kangelannad lugema peavad, et kuhjata oma mälu üle tsitaatidega, mis sündmusterikkas elus abi ja lohutust pakuvad.

      Pope’ilt õppis ta, kuidas kutsuda korrale neid, kes

      „valu üle nalja heidavad”.

      Graylt, et

      „Nii paljud lilled üksinduses õide puhkevad ja oma lõhna levitavad tühjas kõrbes.”

      Thomsonilt, et on

      „Nõnda meeldiv …

      Õpetada relva käsitsema noori.”

      Ja Shakespeare’ilt sai ta palju teada: muuhulgas ka seda, et

      „vähetähtsad pisiasjad on armukadedale tõendiks, mis sama kindel, kui see, mis kirja pandud Piiblis”.

      Et

      „Kui põrnikale