Tartumaa muinasjutud. Matthias Johann Eisen

on>

      I. Kalevipoeg

      1. Kalevipoeg linna ehitamas

      M. Sild. Avinurmest.

      Mustvee alevi juures on maakoht, kus palju kiva on. Seda kohta kutsutakse “Kivimurd”. Sellest räägib rahvasuu:

      Kord tahtnud Kalevipoeg linna ehitada. Kalevipoja naine viinud siis ühe rüpetäie kiva sinna linna ehitamise tarvis, millega nüüd maa üle külvatud on.

      Säält Kivimurrust läheb kõrge nõmmeseljandik arvata 4 või 5 versta põhjapoole – juba Avinurme valla piiridesse – on viimases nõmmeseljandiku pääl küla, mis täiesti kõrge mäekünka otsas on. Küla kutsutakse Linnanõmme külaks. Sinna tahtnud Kalevipoeg linna ehitada, mispärast siis selle paigale Linnanõmm nimeks saanud.

      2. Kalevipoeg linna ehitamas

      V. Rosenstrauch. Laiuselt.

      Laiuse kihelkonnas Vaimastvere mõisa ja Tapiku raja pääl käib üks mäeahelik läbi raba ja metsade ja rahvas nimetab seda mäge Hundimäeks. Nimetatud mägi olevat järgmisel viisil siginenud:

      Kalevipoeg ehitanud korra linna. Oma hõlmas kannud ta linna ehitamise jaoks liiva. Kord tulnud ta jälle koormaga. Kuid koormat hõlma pannes unustanud ta selle hoopis ära, et ühte hõlma enam ei ole. Selle oli ta nimelt siilile annud, kui see temale hääd nõu annud oli. Sellest august jooksis aga liiv natukeaaval välja ja sellest liivast sigineski nimetatud mäeselg. See mäeselg on õige imelik, tal ei ole teiste mägedega midagi ühendust, hakkab rabas ja lõpeb rabasse ka niisama järsku ära.

      3. Kalevipoja sängid

      M. Sild. Avinurmest.

      Torma kihelkonnas kiriku juurest paar versta lõunapoole on metsa ääres kaks väikest ümmargust liivamäge kõrvu, millede vahelt jõgi või väikene oja läbi jookseb. Kummagil mäel on otsas vähe auka. Neid kohte mägede otsas kutsutakse Kalevipoja sängideks, kus enne Kalevipoeg maganud. Mägesid aga kutsutakse “Linnutaja.”

      4. Kalevipoja säng

      A. Tiitsmaa. Alatskivilt.

      Kalevipoeg olnud veel väikene poisikene ja hakanud omale sängi ehitama. Tahtnud aga palju suurema teha kui see praegu on (63 m. pikema), aga isa ütelnud: “Ää poja tee nii suurt sängi, ega sa nii pikaks ei kasva.” Siis teinud Kalevipoeg sängi lühemaks ja 63 m. pikkune osa jäi kasuta seisma.

      5. Kalevipoja rändamine

      A. Tiedemann. Kuristalt.

      Jõgeva või Laisholmi raudteejaamast umbes 4 versta Tartu poole sõita, kui üle Pedja jõe oleme jõudnud, tuleb meile kaunis kõrge Kassinurme mägi vastu. See on Palamuse kihelkonnas. Raudteest umbes 1/2 versta, hommikupool küljes teed, mäe otsas leiame meie Kalevipoja sängi, kus ta ka vahest puhanud on. Säält käinud ta ka Laiuse kihelkonnas, kus Kivijärv tal käigus ette tulnud ja millest ta läbi läinud, see ei ole tal sügavam olnud kui kingapaelani. (See järv on Kivijärve mõisa all, nüüd enamasti kuivaks lastud.)

      Siis on ta ka Kuremaa järvest läbi läinud, mis kurgu auku on ulatanud. (See järv on Palamuse kihelkonnas, Kuremaa mõisa ja kiriku vahel.) Ükskord hakanud ta otse Tartu pääle minema, sääl tulnud talle Ilmjärv ette, seda nimetanud ta porilombiks ja lombike olnud väga sügav ega ole läbi saanud, olla ümber läinud. See järvekene on mägede vahel, õige sügav, üteldakse 50-40 sülda sügav olema. Ilmjärve ja Liiva kõrtsi juures Tartu tee ääres on see väike lombike.

      Ükskord olla teda vanatont taga hakanud ajama, siis olla ta omast sängist hommikupoole jooksnud. Umbes arvata verst maad sängist eemal olla ta mehike komistanud ja kukunud käpuli maha, kus praegu kaks sügavat käe auku kõva põllumaa sees on, kus kõige kuivemal ajal vesi sees on ja rahvas linu sees leotavad. Nende kahe augu vahelt käib aga maantee läbi, mis Kassinurmest Palamusele läheb. Rahvas kutsub neid aukusi “Kalevipoja käe augud”.

      Säält olla ta Maarja kihelkonda läinud. Kääpa jõkke olla ta oma mõõga pillanud ja sääl peab ta praegu olema. Säält olla ta veel edasi kuni Kodavere kihelkonda läinud ja sääl ümber käinud. Sääl olla ta linguga ühe suure kivi Peipsisse visanud. Nüüd aga jälle see kivi kevadel kuivale välja jäänud, mis Ranna mõisast Kodaveresse minnes tee ääres näha on, mida Kalevipoja kiviks kutsutakse, väikse heinakuhja suurune.

      Ennevanast olnud Kassinurme küla all järv, aga Kalevipoeg olla selle järve kuivaks joonud ja ei ole enam söögi ega joogi vett saanud, siis vihastanud ja läinud Kassinurme mailt ära. Korra olla ta ka Kassinurme küla järve otsas niita katsunud, kus künkad praegu ilusti kaares on. Järvepõhi on muidugi ilus tasane ja pruugitakse heinamaaks.

      6. Kalevipoeg, siil ja kivid

      L. Kettunen. Alatskivilt.

      Alatskivil kõneles üks vanamoor järgmist juttu, mida 80 aastaselt ärasurnud isa purjuspääga alati lobisenud:

      Kalevipoeg tulnud üle järve (Peipsi) siia poole ja toonud seitsesada saelauda turja pääl. Näinud, vanapaganad peavad isekeskis sõda. Läinud neid lahutama ja peksnud kõik seitsesada saelauda vanapaganate pihta puruks. Kolm lauda ainult jäänud omal järele.

      Siil hõiganud põõsast: “Kalevipoeg, vend, löö servi lauda!” Nõnda hakanudki lööma ja kolme lauaga tapnud kõik ära.

      Siis küsinud: “Vend, kes sa olid, kes sa mind õpetasid? Tule välja!”

      Siil ütles: “Ma olen alasti, ma välja ei julge tulla!” Kalevipoeg lõikas talle kuuehõlma ja andis katteks.

      Siin rannal, Lahepera kohal, on kivi, kus sügaval inimese jälg. See olla Kalevipoja pahema jala jälg. Siit astus kohe Piatskivile, kus tal säng. Sinna heitnud puhkama.

      Kalevipoeg kandnud ka liiva kuue siiluga, vist siis, kui omale sängi tegi. Liiv kukkunud kord siilu seest välja ja sest sündinud mägi, “Tikkoväiko”, mis sängi lähedal kesk heinamaad on.

      Alasuvälja pääl on Kalevipoja kivi. See olla Kalevipoja lingukivi. Rahvas mõtelnud, et raha sees ja lõhkunud ühel öösel kivi ära. Ta olnudki nagu kahest jaost juba vanast kokku pandud.

      Muidu olnud hää tugev mees, sest “Peipsi olnud perseni, Lahejärv labajalani.” Mõned ütlevad jälle:

      Peipsi järv perseni,

      Kaiujärv kaelani,

      Mustjärv munani,

      Emajõgi elmini.

      Jumal teab, kui suur ta võis olla.

      7. Kalevipoja jooks

      H. Karro. Palamuselt.

      Kalevipoeg puhanud kord Patjala küla kohal mäe pääl, kus veel praegu tema nõndanimetud säng on, õhtupool päitsi, hommikupoole jalutsi. Sorts olevat Kalevipoega taga ajanud ning tahtnud teda ära uinutada. Kalevipoeg teadnud, et sortsilane nii ruttu talle järele ei jaksa tulla, sellepärast heitnud magama. Külakarjane sääl ligidal karjas näinud sortsi tulevat, ahjuluud reite vahel, kui ratsa.

      Karjane puhunud Kalevipoja ligidale jookstes kõvasti pasunat, selle pääle tõusnud Kalevipoeg istukile, õõrunud kätega uniseid silmi. Siis näinud, et sorts juba talle ligi jõuab; kähku maast püsti karates hakanud jooksma lõunapoole, nii et maa sisse sügavad jala asemed järele jäänud. Kalevipoeg põgenenud ära, sorts jäänud tema järele maha. Kalevipoja jalaaugud on Patjala, Kassinurme ja Kaarepere Aruküla väljadel näha, augud on jalasarnaselt pikergused.

      8. Suursoo

      H. Karro. Kuremaalt.

      Rannu kirikumõisa taga seisab “Suursoo”; seda olevat Kalevipoeg sünnitanud, kui tema Virtsjärvest läbi tulnud ja õigest säält edasi, otsekohe Tartusse tahnud minna. Et aga juba pimedaks hakanud minema ja öö kätte tulema, pööranud tema Emajõe kallastele, et need talle teejuhiks oleks. Tema jalgade all vajunud maa ja neist jalajälgedest tekkinud Suursoo ja raba, mis Emajõe kaldal kuni Tartuni ulatab.

      9. Kalevipoeg järve kinni matmas

      H. Karro. Palamuselt.

      Kalevipoeg tihti hommikupoolt Läänemere äärde käies leidnud, et Prossa järv Luua mõisa piirkonnas,