Kippari unerohi. Eduard Vilde

on>

      Kippari unerohi

      «Mait! Mait!»

      Mait tegi, kui ei kuuleks, ja päntas oma suurte jalgadega ühtlasel sammul edasi.

      «Mait, kuule!»

      Ei kuulnud ikka veel. Hüüdja kiirendas jooksu. Üsna Maidu selja taga – viimane pidi nüüd juba ta lõõtsutamistki kuulma – hüüdis tüdruk veel kord:

      «Mait, seisa ometi!»

      «Mis sa’s tahad?» küsis Mait peatudes ja poolt nägu pikkamisi järelejooksja poole pöörates. Seejuures ei võtnud ta lühikest piibunosu hammaste vahelt ega käsi taskust.

      Maarjal oli tegemist, ennegu sai hinge vähe tagasi. Ta kõrge tugev rind tõusis ja vajus ning põsed lõkendasid. Mait ei võtnud ühte ega teist tähele panna – hämarik oli ka juba liiga tihe, kui et ta neiu jumet ja silmade sätendamist oleks võinud näha. Seda ta ei püüdnudki. Ta oli tema häälest ära tundnud. Nagu oleks tal rutt taga, kordas ta oma küsimust, mida Maarja tahtvat, juba lähema sõnaga.

      «Kuidas sa nii võid küsida!» imetles tüdruk. «Sa pidavat ju homme ära minema.»

      «Õige.»

      «Ja seda kuulen alles teistelt!»

      «Mis sest?»

      «Soo! Tahtsid vist koguni jumalaga jätmata –?»

      «Ei. Pidin tulema homme hommiku jumalaga jätma – kaptenit ja sind.»

      «Alles homme hommiku? … Mait!»

      «Jah noh, hm –» kohmas Mait, lükates piipu teise suunurka. «Mis peaks meil siis nii palju olema teineteisega rääkida?»

      Suur villane rätt, mis tüdrukul ümber, libises tal peast õlgadele, nii et maa poolt vehkiv vinge tuul Maarja valkjaid käharsalke hakkas lennutama. Kuna Maidu rahulik, jahe nägu oli mere poole pööratud, mille paksust hallist jääkattest aprillituulte tõttu juba laiad mustavad praod ja veesiilud läbi lõikusid, astus Maarja temale lähemale, ja kui ta otse tema ees seisis, laskis ta pea sügavale norgu ning sosistas:

      «Mis meil peaks olema kahekesi rääkida? See küsimus ajab mulle nutu peale … Kui meil teineteisega midagi pole rääkida – miks oled siis mulle lootusi teinud?»

      «Lootusi teinud? Kuidamoodi?»

      «Minu vastu nii lahke olles, nii – nii –»

      «Ma olen igaühe vastu lahke,» naeris Mait.

      «Aga sa pidasid mind teistest enamaks … igal pool nõudsid mind taga … Ikka olid minu ümber. …»

      «Vaata, Maarja, see tuli sellest, et oled ilus tüdruk … Ma olen mees, kes peab lugu ilusaist tüdrukuist. Ilusad on mulle igatahes armsamad kui inetud … Kas see on minu süü?» – Sellele tuumakale tunnistusele lisas Mait kõige truumal näol juurde: «Ära aga sellepärast arva, et ma sinu nii pea unustan. Ma pean ilusaid tüdrukuid kaua meeles.»

      «Sul on südant minuga nalja teha – praegusel silmapilgul, kus ma – Mait, nõnda ei lahku sa minust mitte! Minu lootused ei pea mitte nurja minema – tõesti mitte!»

      «Lootused – lootused!» hüüdis Mait pahaselt. «Siis ütle mulle poole sõnagagi, mis lootusi ma sulle olen andnud! – Sa võid ometi arvata, et kosjamõtted on minust veel kaugel – kuhu minusugune vaene poiss naise paneb? Ma ei ole sulle sõna ega teoga märku andnud, et mul nõu oleks sind tanutada. Kui sul on midagi meeles, mis minu ütluse ümber lükkab, siis nimeta kohe.»

      Maarja ei lausunud sõnagi. Aga ta silmad kõnelesid. Kuumad, himutsevad, trotslikud pilgud käisid neist noormehe poole, kes, nagu algusest peale, külmalt kõrvale vahtis. Mait ootas natuke aega vastust, kui aga tüdruku tuksuvad huuled ikka veel kokku jäid, pöördus poiss viimaks täiel näol Maarja poole.

      «Ma tahan sulle midagi öelda, Maarja,» algas ta lahkemalt ja soemalt kui seni. «Mis ma sulle ütlen, on mehe sõna, ja ma räägin tõsisest meelest, kuidas asjad minuga on. Ma ei salga, et sa mulle meeldid – vahel meeldid mulle koguni väga – ja mõnikord ongi mul nagu mõte olnud: Pagana viks tüdruk see Liivaku Maarja – saaks teisest muhe naine igale ausale mehele, ja ka sinule passiks ta välise plaani poolest … Nii olen vahel mõelnud, see on päris tõsi … Aga kas tead, Maarja, ma olen va pärdiku loomuga poiss. Eks ma ole laias ilmas käinud, suurtes linnades ja võõrasmaadel – laevamees puutub ju igasse taevakaarde. Kui sa seal nii kõnnid ja ringi vahid ja näed kõike seda ilu ja rikkust, ja kõiki neid toredaid inimesi, ja kui pead endamisi mõtlema: Vaene Mait, mis oled sina kõige selle kõrval, kes vaatab ka sinu peale, kes peab sinust viletsakesest ka midagi lugu! Kas tead, Maarja, siis puges uhkusevaim minu sisse, ja see haugub mulle nüüd alalõpmata: Mait, ole mees, katsu saada ka jõukaks isandaks! Püüa rikkust taga, rikkus annab sulle üsna teise elu … Aga kuidas peab minusugune rikkaks saama? Ausal viisil muidugi. Vargile minna – see on ka nii, kuidas ta on. Inimene peab kartma jumalat ja politseid. Kuidas võiks Mait Näkisaar rikkaks saada? Kas sina ehk tead, Maarja?»

      Maarja ei teadnud. Vahest ei mõelnud ta seeüle järelegi. Kuulatas ainult ammuli sui poisi imelikku juttu ja silmist paistis nagu hämmastunud kartus.

      «Sa ei tea,» naeratas Mait ja hakkas piipu toppima. «Pole ka ime – ei ma tea isegi veel selgesti. Tean üksi, et mul on suur uhkusevaim sees … Raha korjata, hoidlikult elada – jumal teab, seda ma ei oska. Kui palk käes – alerait! – paari päevaga läbi mis läbi! Ehk kui suur ongi siis minusuguse palk! Ametis tõusta pole ka võimalik – tüürmanni või kipparit ei või koolitamata laevamehest saada, nii palju on kindel. Madrus, igavene lihtmadrus – see on kõik. Susi söögu mind aga, kui ma eluaegseks tõrvalakkujaks peaksin jääma! Seda ei ole! Seda ei luba mu uhkusevaim …»

      «Mis nõu sul on?»

      «Küsid ju, nagu tunneksid hirmu, et tahan oma hinge ära sarvikule müüa! Ära karda. Kas tead, Maarja, mis mul mõttes siputab? Ma tahan nii kaua otsida ja nuhkida, kuni leian rikka naise … Üksköik kus – siin või teisal. Rikkaid tüdrukuid leidub, seda on ennegi olnud … Soo, nüüd said aru. Mõistad nüüd isegi, kuidas on meie mõlema vahe …»

      Maarja oli tumm. Ta sõrmed nabistasid ja küünistasid räti narmaid. Ta pööras näo halli hämariku all mustava mere poole ja vahtis laiul silmil kaugusesse. Nagu mingit vastust oodates vaikis ka Mait ja popsis piipu, mille suitsurõngad tuul ruttu laiali kandis.

      «Kui palju peaks su naisel raha olema?» küsis Maarja järsku, nagu ärgates.

      «Mida rohkem, seda parem,» naeris noor laevamees. «Aga kas tead, Maarja, meil ei maksa sest asjast pikemalt rääkida. Mul on kodus kolud kokku panna, sest homme kaunis vara – tuhknai, Tallinna poole! Õhtu vaja taadi seltsis veeta – ega tea, millal jälle poega näeb … Mis ma sulle veel tahtsin öelda: ära jää kurjaks mu peale! Olen kord va veidra meelega tuulepea, kes sulle meheks vahest ei kõlbakski … Kas tead, Maarja, sinusugune tüdruk võib veel kullatud mehe saada. Saada minusugune narr kus kurat ja ole jälle va rõõmus, käbe plika! Sul on kapteni juures hea koht – päris proua põli. Mehi saad kui tatikaseeni – ärgu olgu sul muretki.»

      Ta sirutas käe jumalagajätmiseks välja. Maarja ei võtnud vastu. Ei pannud tähelegi. Vahtis ikka veel aiva mere poole, milles lahtised kohad jääparvede vahel mustasid otsekui värsked hauad.

      «Ma ei taha teisi!» tuli vihane, põlglik sosin tüdruku suust.

      «Ära räägi lapsejuttu …»

      «Ma ei taha! Ma ei taha!»

      «Pagan võtku – mis sul siis just minust –»

      Mait jättis sõna pooleli. Ta jäi lahtise suuga ja pea lollakal näol vahtima, kuidas Maarja silmist purskusid pisarad – nii äkitselt, nii metsikult nagu mäestiku allikaist … Kuid kaua see ei kestnud. Räpakalt pühkis neiu oma laud jälle kuivaks ja pisaratevool oli sedamaid suletud.

      «Kui palju peab su naisel raha olema?» kordas Maarja kuivalt ja validalt.

      «Vaeh, kuidas ma seda tean nii lopsupealt öelda, – mida rohkem, seda parem!» vastas Mait. «Hem, noo – vahest kas niigi palju, et võiksin kuskil linnas midagi peale hakata – laevameeste pood, trahter, – või ehk nii palju, et võiksin paar jullat või ilusa kuunari osta, kus oleksin ise kippar ja veaksin ranna ääri mööda kaupu … Kuis ma seda praegu juba täpilt pean teadma?»

      Maarja poolt ei tulnud nüüd jälle tükil ajal sõna. Ta oli mõttes.