Jõeääre Madis. Jakob Mändmets

itle>

      JÕEÄÄRE MADIS

      Kogu eluaja oli Jõeääre Madis oma väikest kohta pidanud, aga täna oli ta niisama kaugel kui kümmekonna aasta eest. Liivlastel põldudel ummistasid teljed suvivilja ära ja kerge rukis oli pooliti lustjatega segatud. Tööd ta tegi, aga tema tööl ei olnud õnnistust ja sellest see tuligi, et Madis edasi ei saanud. Kui Madis noorem oli, siis kõneles ta ühest ja teisest ettevõttest, mispeale teised ütlesid: “Madis, sa ei ole oma koha peal. Sinust oleks pidanud midagi muud saama.”

      Olgugi, et ma Madist lapsest saadik tundsin, tean aiunlt ühte juhtumist, kus see mees oma argipäevajume kaotas ja mulle tundmata inimeseks muutus.

      Mul oli kord heinaajal Jõeäärele asja. Madis pani oma naisega madalas jõekääru luhas kuivi heinu kokku.

      “Tänavu ikka lehmale ja hobuseloomale jatkub,” ütles vanamees mulle. “Ei mäletagi enam, millal siin nii hea rohi on olnud. Võib-olla võtan vanale lehmale veel mullikagi kõrvale. Õhtupoole panen heinad küüni ja siis on nad tänu jumalale varju all.”

      Ta käis raskelt ja kaevas rammetust käsivartes. Ega ta olnud enese peale halastanud, oli heina ühe hingega ära teinud, et pärast mahti oleks kõrvalt teenida.