Kroonu onu. Juhan Kunder

btitle>Kroonu OnuNali kahes vaatusesEesti Riiklik KirjastusTallinn 1954

      Näitlejad:

      METSA PRIIDU, rikas pärisperemees.

      ELSA, tema tütar.

      JÕEPÄRA MADIS, rendiperemees.

      KADRI, Jõepära perenaine.

      AADU, nende poeg, Jõepära noorperemees.

      AABRAM ANDREJEVITŠ SIKK, lahtilastud soldat nimega KROONU ONU.

      VIIU ELLERHEIN, külatädi.

      ESIMENE VAATUS

MÄNGIMISE KOHT: Jõepära talu esine*

      1. etendus

METSA PRIIDU ja JÕEPÄRA AADU

      AADU (istub ukse ees ja teeb reha): Selle reha teen oma armsale Elsale, see on minu nõu. Ilusad valged pulgad panen ma talle sisse ja teen vanad eesti kirjad peale, aga varre tahan ma tal hästi siledaks teha, veel siledamaks kui mõisaopmani kepp. Sest sile peab ta olema, et Elsa siledad käed teda kandes mitte viga ei saaks. Ja minu Elsal on käed ja sõrmed kui siid, need ei tohi mitte viga saada. Ja kui nad veel minu tehtud rehavarre läbi viga saaksid, kuhu ma siis oma silmad kõlbaksin panema! Elsa ütleks kohe: ,,Kas see mõnu Aadu on, kes mulle niisuguse rehavarre tegi?!’’ Ma ütlen, ma laseksin siin niisuguse rehavarre ennem oma piha peal puruks pesta, kui ma ta oma Elsa kätte annaksin. Minu Elsa ei ole mitte niisugune neiu, kes minu tööd ei tunneks. Ta silmitseb ja katsub kõik läbi, mis minu tehtud on. Näe, mineval nädalal oli ta all murme peal minu adra juurde seisma jäänud ja küsinud: ,,Kelle ader see on?’’ Siis oli sulane Hans talle ütelnud, et see on Jõepära Aadu ader. Küll ta siis oli teda vaadelnud ja katsunud ning viimaks ütelnud veel ära minnes: ,,Hea küll!’’ – Jah, hea küll! Peaks nüüd vana Priidu-onu minu kohta ka ütlema: ,,Hea küll!’’ Küllap mina mitu tuhat korda Elsa kohta ütleksin: ,,Hea küll!’’ – Kus seda hea-küll-sõna tarvis on, seal ei ütelda teda mitte kulla eest, aga kus teda tarvis ei ole, seal on teda kui sammalt.

      PRIIDU (tuleb, tahab esiti Aadust mööda minna).

      AADU (tõuseb üles ja teretab): Tere , tere, armas Metsa-onu!

      PRIIDU: Tee läheb teie õuest läbi, muidu ei oleks ma siitpoolt tulnudki. Teie ehk arvate muidu, nagu oleks mul mõnda iseäralist asja olevat – teie mudasest õuest läbi käia.

      AADU: Kuidas meie nüüd, Metsa-onu, seda võiksime arvata, et sul mõnda iseäralist nõu oleks meie õuest läbi minna! Meil on see ju suureks auks, kui sa ennast ka mõnikord siinpool näitad.

      PRIIDU: Seda ma arvad. Au ajate teie taga, aga selle järele ei vaata sugugi, kuidas teie maja asjad ja värgid peavad korras seisma. Lähete ikka aasta-aastalt vaesemaks ja alatumaks.

      AADU: Onu, ega see meie süü ei ole! Rent on kallis ja viimased aastad olid ka vaesed.

      PRIIDU: Rent on kallis, aastad vaesed! Kes käsib vana Jõepära Madist poega koolitada ja raha välja pilduda?! Kuhu niisuguse kehva mehe poeg oma koolitamisega ja ninatarkusega läheb? Hobusevargile, mujale kuhugi!

      AADU: Noh, Metsa-onu pani oma tütrekese Elsa ka kooli. Ega see ometi halbus ei olnud!

      PRIIDU: Oh sina ninatark! Kas sina siis tahad sedasama olla, mis minu Elsa on? Jumal, issa jumala pojuke, kuidas nüüd need Jõepära armetukesed ometi nina püsti tõstavad! Või nemad julgevad veel mind mu Elsaga omavääriliseks pidada! – Aadu, tule siia! Ma olen nagu ääri-veeri mööda kuulnud, et sina minu Elsat külas kiitvat ja rääkivat, et ta su meelepärast olevat, ja et sina selle eest kolm söömavahet ilma söömata künda lubanud, kui sa Elsaga kolm sõna rääkida võiksid, ja nõnda edasi. Kas seesugune jutt on õige, Aadu? Anna mulle vastust! Ma nõuan seda tõsise meelega, et niisugused narrijutud ühes juurtega saaksid külainimeste seast välja kistud ja sinu nina lühendatud. Ütle nüüd: on need jutud sinu oma tehtud?

      AADU (häbelikult): Mis ma nüüd ütlen või olen … Mõnikord saab mõndagi räägitud, või nüüd Metsa-onu seda pahaks võib panna…

      PRIIDU: Mina ei ole sinu o n u, kas mõistad! Ma olen Metsa pärisperemees ja s e l l e k s pead sa mind pidama ja nimetama! ,,Mõnikord saab mõndagi räägitud!’’, kellele sa seda tohid ütelda! Kas sina, noor ninatark, tohid minu Elsast ,,mõndagi’’ rääkida. Elsa on ausa abielurahva laps, koolitatud, tark ja ilus…

      AADU: Ilus on ta küll…

      PRIIDU: Jah, seda ta on, aga mitte sinu tarvis ega sinu ,,mõndagi rääkimise’’ tarvis! Ma tean juba, poiss, sina luusid minu Elsa järele nagu rebane. (Pahaselt.) Ära tee vaga tuvi nägu! Sa oled kui üks tige vaim, kes esite minu Elsa meelt segada püüab ja siis Elsa segatud meele abil minu rahapunga poole tüürib ja siis seda ära käpata himustab, ja siis ühes Elsaga ja rahapungaga ära võõrale maale põgeneb, Elsa tee peal ära näljutab ja raha võõral maal ära raiskab. Vaata, niisugune sa oled, seda ma tean, sest sinu isa on samasugune – ja käbi ei kuku kännud kaugele!

      AADU: Kuidas nüüd Metsa peremees võib ometi niisuguseid jutte minu ja mu ausa isa kohta ajada! Ma tean isegi, et Elsa rikas on. Kuidas ma siis kui vaese mehe poeg ometi selle peale võin mõtelda, et Elsa Jõepära perenaiseks tuleb!

      PRIIDU: Nagu ma sind ja sinu isa ei tunneks! Teie mõtlete ammugi selle peale. Aga ma ütlen: niikaua kui minu silmad veel lahti on, ei tohi sina oma jalga Metsa talusse tuua. Ma hurjutan sulle koerad peale ja viskan sulle kapsarauaga jalgu. Sest mu tütre õnn ja ilu ja mu varandus on ülem i sina ühes oma ninatarkuse ja isaga. Kas mõistad? – Nüüd mine ära tarre! Sealt tuleb mu Elsa heinamaalt. Ma tahan talle ütelda, kes sa oled ja mis sa tahad ja mis ta niisuguse olemise ja tahtmise juures peab mõtlema. (Aadu ära.) – Niisugused noorte inimeste lapsikud tembud, üksteise kiitmised ja üksteisele kirja kirjutamised ja nõnda edasi ei kõlba mitte minu Elsale, kellele, jumal tänatud, iga sõrme otsas viis kosilast on. Vali aga välja, kas saks või muidu mõni suur härra, või mis sa ise tahad! (Elsa tuleb suure vikatiga.)

      2. etendus

PRIIDU ja ELSA

      ELSA (lahkelt): Ime lugu, et minu hea isa Jõepära ukse ette seisma on jäänud! Kas nüüd lepitust teete Madisega või mis nõu sul on?

      PRIIDU: See seismine siin on sinu eluõnne kinnitamiseks.

      ELSA (ruttu): Kas Aadu kõneles juba…

      PRIIDU (pahaselt): Mis ta kõneles, sina üleannetu tüdruk! Sina minu surnukirstu nael! Kas ma sind sellepärast koolitasin ja olin, et sa nüüd ühele vaese mehe pojale tahad mehele minna! Kas sul on veel Metsa Priidu veri soontes? Kui ta on, kus on siis minu rikkuse uhkus? Sa tead, sa oled minu laps, ja sa pead uhke olema nagu su isa! Meil on ju raha ja vara – ja mis on sul viga selle peale uhke olla?!

      ELSA: Mis sest uhkusest nüüd saab, armas isa…

      PRIIDU: Ole vait! Tule siia, Elsa! (võtab Elsa kättpidi kinni.) Kuule, laps! Ma nuusutan, kuidas see asi on! Kas Jõepära Aadu on sind juba meelitamas käinud? Kas ta on sulle kirja saatnud ja niisuguseid lorilaulukesi teinud ja su pead pöörama hakanud, et sind selle vaese Jõepära talu pärisorja vääriliseks perenaiseks teha? Kas on nii? Ütle välja!

      ELSA (põigeldes): Mis sa sest siis nüüd nii pärid! Lase olla peale; või mina siis mõni laps olen, käisin juba mineval aastal leeris ära…

      PRIIDU: Või nii, või nii! Või nii, minu Elsakene! Niimoodi kamandad sina minu selja taga Jõepära Aaduga. Kas sul häbi ei ole! Ma ütlen sulle, sa teotad mu nime! Ja sõtkud mu suurt rahapunga jalgadega! Ma ütlen sulle: vao maa sisse! Lange maha!

      ELSA: Aga, armas isa, mis sa nüüd nii pahandad! Sa oled ju ikka hea isa olnud. Täna näen ma sind esimest korda nii kurja olevat. Saa nüüd jälle heaks ja ole endine vana hea isa!

      PRIIDU: Mina tean, mis ma olen ja kes ma olen ja mis ma teen! Seda ma ütlen, Elsa, et sa selle Jõepära Aadu rahule jätad! Niisugune mees ei tee mulle muud kui häbi ja hävitab mu au ja raha ja vara ära. Kui sa mu sõna mitte ei kuule, siis langed sa mu isaliku põlguse alla. Su päranduse annan ma vaestele ja santidele, kas minupärast või joodikutele, ja siis müün ma oma Metsa päriskoha ära ja lähen ise ära Saaremaale elama. Ela ja ole siis. Loe siis Aadu lorilaulusid ja orja teist meest vaesuses ja viletsuses ja häbis ja põlguses, kuna sa nüüd esimene