Nõiakeerus. Novell Tallinna elust. Johannes Üksi

>

      Paar rida seletuseks.

      Käesolew nowell ei käsita mingisuguseid poliitilisi, ühiskondlisi ega hingeelulisi probleeme, waid püüab ainult lihtsalt meeleolu- ja realelu pilta luua.

      Ta tahab ennem lõbusa ajawiitejutuna esineda, kui suurte kirjandusliste wäärtuste peale pretendeerida.

      Esimeses nooruses on ta kirjutatud ja noortele olgu ta ka peaasjalikult pühendatud.

      Jõuab ta selles suhtes lugejatele meeldida ja arwustuse tasapinnal seista, siis on ta oma otstarbi täitnud.

      Johannes Üksi.

      Tallinnas, 20. VIII. 1918.

      I

      „Nõõ, suksukesed!“

      Kaks palgikoormat weerewad mürinal mööda Pärnu maanteed allamäge Tallinna poole.

      Kuiwal ajal on Pärnu maantee, iseäranis linna pool Nõmme alewit, sile kui laud. Mõlemal pool teed kerkiwad harwa theesamblaga kaetud liiwakünkad, kust wahetewahelise tuulehooga kuiwa liiwatolmu silma tuiskab.

      Esimese koorma otsas, palkide peale seotud wankrikasti ees, pehme heinamärsi peal istub tüse maamees. Ta tugewat keha katawad hallid, igapäised riided, jalas on tal pikasäärega saapad; läikiwa nokaga müts on kukla lükatud.

      Lai, päewitanud nägu on rõõmsal naerul, kuna sinistes, heasüdamlistes silmades lõbutunne asub.

      Teine koorem weereb ilma sõitjateta; umbes kümme sammu koormate järel põntsiwad kaks poissi, kuna nad sealjuures „Nõmme“ theemajast ostetud saiapätsisid nosiwad.

      Ühel nendel, pikal, sirgel, jumeka näoga poisil, näib juba aastat kuusteistkümmend turjal olewat, kuna teine, wähem, nähtawasti weel kümnendat ootab.

      See aastate wahe ei takista neid aga sugugi üksteisega sõbramehelikult läbi käimast.

      Mõlemad on lihtsates maaülikondades, kirjud sitsirätid kaeas. Suurema jalas uhkeldawad säärega saapad, kuna wähem pastaldes põntsib.

      Warase hommiku wilu peale waatamata on mõlemad higised, mispärast nad peakatted kaenlas hoiawad. Otse ennastsalgawa südidusega kugistawad nad suured tükid pehmet saia alla, sealjuures ise sügawasti hingeldades.

      Eesweerewa koorma peal istuw mees waatas tagasi ja naeratas heasüdamliselt, wahwasti jalgu liigutawaid poisse nähes.

      „Hüpake peale, poisid, nüüd wast tuleb sõit!“ hüüdis ta ohje tugewasti pingule tõmmates.

      Hobused peatasid suure waewaga allamäge kippuwate koormate rõhumise all. Poisid ronisid sõnakuulelikult koorma peale, ja sõit läks edasi.

      Nende palgikoormate omanik oli kuuskümmend wersta Tallinnast eemal olewa M. walla Tõnu Killam. Tal oli linna sõitmiseks iseäraline põhjus; muidu poleks ta kodust oma jalgagi liigutanud, sest loogu oli weel huk maas, kuna ka rukkilõikus warsti kaela pidi tulema.

      Tõnu juures, juba wäiksest saadik, elas tema ärasurnud wenna poeg Jaan, kelle ema juba poisi ilmale tulemisel hauda oli warisenud. Tõnu laskis poisi kaheklassilise „Wene kooli“ läbi teha ja wiimasel ajal käis poiss „leeri ettewalmistuse koolis.“

      Ehk kooliõpetajad Tõnule küll nõu andsid andrerikast poissi edasi koolitada, ei hoolinud Tõnu sellest midagi ja pani poisi oma juures tööle.

      „Temast peab tubli koha peremees saama, aga mitte näljakannikat näriw koolmeister,“ ütles ta kõigi usutuste peale.

      Kuid korraga wõttis asi teise pöörde.

      Tõnu jõukas õde, kes Peterburis elas ja hiljuti leseks oli jäänud, kirjutas Tõnule, et ta nädala pärast Tallinna elama asub ja et Tõnu waeslapse Jaani seks ajaks linna tooks. Tädi tahta Jaani koolitada, kui sel õppimiseks himu; wastasel korral panna ta Jaani kuhugile ametit õppima.

      Jaan oli selle sõnumi rääkimata rõõmuga wastu wõtnud. Hakkasid ju nüüd tema alatised unistused – edasi õppida – täide minema.

      Kui kiri tuli, jaan kraamis ta kohe oma raamatud wälja ja hakkas õhinal kord õpitud tükka üle kordama.

      Tõnu lõi käega.

      „Eks sust ikka näljakannikat näriw koolmeister saa,“ tähendas ta, kuid mõttes lisas ta juurde: „Tea ühti, ehk teeb sust õde wiimaks tohtrigi walmis!..“

      Ja nõnda siis tuli, et Tõnu kibedamal tööajal linnasõidu ette wõttis. Ühes Jaaniga wõttis ta ka oma wäikse poja Hansu kaasa.

      Hommik oli üks ilusamatest.

      Augusti-kuu oli waewalt alanud ja suwi oli weel täies hoos. Praegu alles tõusnud päike raputas looduse oma kiirtekullaga üle, paitas õrnalt rohuliblede peal sätendawaid kastetilke, neid nägemata auruna sinawasse õhumerre hõljuma meelitades.

      Kõrgemale tõustes tõrjus päike hommikuse wilu; maapinnal ärkas elu: ilmusid oma öökorteritest lugemata putukad; tihtipeale kuuldus wuhinal möödalendawa metsmesilase sumin; ka põiklewa lennuga mitmewärwilised liblikad ilmusid nähtawale.

      Tee jäi ühetasasemaks; siis pidid hobused koormad ülesmärge tirima.

      „Linn! Linn“ hüüdis korraga wanem poistest, Jaan, sõrmega ettepoole näidates.

      Eemal, taewasinaga nagu ühte sulades, hiilgasid päikesekiirte helgil kõrged tornid, wabrikute korstnad ja lugemata majade räga. Iseäranis silmapaistwalt sätendasid kõrge mäe otsas Wene kiriku kullatud ristid ja kuplid. Tornid, puude salgad, majad – kõik näisid nagu sula, wirwendawa kulla sees ujuwat.

      Poistele oli see esimene linnasõit. Pärani silmadega waatasid nad ennenägemata imepilti. Päewitanud, ärewil näod tardusid liikumatusesse.

      „Isa,“ hüüdis korraga Hans, „kas see on linn?“

      Hüütaw pööras oma naerul näo poiste poole.

      „See on linn jah, poja! Warsti jõuame sinna, külli siis imet näed.“

      Wanem poiss müksas wähema külge.

      „Küll sa, Hans, oled aga rumal, küsid niimoodi! Ega’s ometi saunaurtsikutel tornisid peal ole!..“

      Hans sai aru, et ta rumalasti oli küsinud ja muheles süüdlaselt.

      „Aga küll on ikka tore…näe, see seal!..“ Ta näitas Wene kiriku hiilgawate kuplite peale.

      „See on Wene kirik,“ seletas Jaan, „ja see koht, kus peal ta on, nimetatakse Toompea mäeks. Seal on sakste lossid. Koolmeister rääkis, et sealt pidada nii sügawasse alla wõima waadata, et pea pidada ümber käima hakkama. Näe, seal on wist Olewiste kirik, näed, see pikk torn… See olewat nii kõrge, et alt ei pidada saama tippu waadatagi, – pidada sellili kukkuma… Ja näe, need kõrge… need on wabrikute korstnad…“

      Hns kuulas tähelepanelikult. Äkisti kostis linna poolt pikk, wali ürgamine.

      „Isa, mis seal hüüab?“ kisendas Hans.

      „Lutre wabriku toru, poja, see kutsub mehi tööle.“

      „Kes seda nii waljusti puhub?“ päris poiss edasi, kuid rataste mürin mattis ta heale kinni.

      „Ää küsi nii rumalasti!“ müksas Jaan jälle. „Ega’s inime nii waljusti jaksa puhuda, seda teeb masin!..“

      Nad jõudsid heinamaade wahele, kus hein juba saadudes oli. Paremat kätt teed oli kõrge plank-aed, mille kõrwal wulisew allikasoon jooksis. Poisid hüppasid koormalt maha ja läksid janu kustutama. Siis sammusid nad jala koormatele järele.

      Warsti jõudsid nad linna majade wahele.

      Poisid ajasid silmad õige pärani, et midagi waatamata ei jääks. Esimene asi, mis neile silma puutus, olid raudrööpad mis wäikese laudadest putka juurest alates mööda uulitsat ühte järge edasi läksid kaugemale linna sisse minnes muutus ka maapind: lihtsa kruusa asemele ilmusid tihedasti üksteise kõrwale kiilutud munakiwid.

      Koormad weeresid kolisedes ja nagisedes nende kiwide peal, kuna poisid mööda kõnniteed sammusid, uudishimulikult igast aknast ja hoowiwärawast sisse piiludes.

      Warase aja pärast oli uulitsal weel wäga wähe rahwast liikumas. Kojamehed kastsid uulitsaid, mõned pikkadest gummitorudest, mõned suurtest plekk-kannudest. Piimamehed kloppisid toobipõhjadega wastu piimanõusid ja hüüdsid:

      „Piimale!