Osvald Käpp. Tiit Lääne

Sari “Olümpiavõitjad”

      Varem ilmunud:

      “Jaan Talts” 2004

      “Jaak Uudmäe” 2004

      “Aavo Pikkuus” 2004

      “Johannes Kotkas” 2005

      “Svetlana Tširkova” 2006

      “Jüri Tarmak” 2006

      “Mait Riisman” 2006

      “Erika Salumäe” 2006

      “Voldemar Väli” 2007

      “Alfred Neuland” 2007

      “Viljar Loor” 2007

      “Ivar Stukolkin” 2008

      “Kristjan Palusalu” 2008

      Maailma võitja Osvald Käpp

      “Osvald Käpa olümpiakuld 1928. aasta Amsterdami mängudel on Eesti maadlusspordi üks verstaposte, mis kõrgub spordikaardil tulevikus ka aastate pärast. Paljudele üllatusena tulnud olümpiaedu taga oli aastaid rassimist ja higivalamist matil, võite ja kaotusi, mis vormisid Käpast suure võitja.

      Tema kullane saavutus Amsterdami mängudel tegi Käpast meie võituderohke maadlusspordiajaloo ühe kangelase. Aastad võivad mööduda ja medalisära võib tuhmuda, kuid Käpa olümpiavõit kinnitab meile alati, et väike Eesti on maailma maadluskaardil suuri tegusid teinud.

      Ja innustagu see tähis meid ka nendel päevadel, kui võiduõnn ja medalisära meile selja pööravad.”

Harald Tammer,Eesti Spordilehe peatoimetaja, 1928

      Eesti olümpialoo suurim üllataja

      Kui rääkida meie olümpiaajaloo suurimast üllatuskullast, siis kahtluseta väärib seda aukohta maadleja Osvald Käpa võit 1928. aasta Amsterdami mängudel. Võit, mis on jäänud paljuski erakordseks ja tähelepanuväärivaks.

      Sest kui iseenesest polnud Eesti maadlejate edu sõjaeelsetel olümpiatel erandlik, siis Käpa suurvõidu väärtus peitub tõsiasjas, et ta krooniti olümpiavõitjaks eestlaste jaoks n-ö kõrvalalal.

      Kreeka-rooma maadluses kindlalt maailma paremikku kuulunud Tallinna kalevlane otsustas nimelt treeningu mõttes proovida Amsterdamis kõigepealt vabamaadlust. Suurepärane füüsiline vorm ja kreeka-rooma maadluse hea tehnika võimaldasid aga eestlasel alistada vabamaadluse matil üksteise järel kõik oma olümpiakonkurendid ja nii lõppes proovimine suurvõistlustel olümpiakullaga.

      Käpa suurepärane sportlik vorm võimaldanuks olümpiamatil tookord kindlasti edu jätkata ka kreeka-rooma maadluses, kuid paraku katkestas õnnetu vigastus tema võidutee Amsterdamis.

      Eesti olümpiadelegatsioonile oli Osvald Käpa edu üheksandatel suvemängudel siiski tõeline pommuudis. Seepärast ei võetud traagiliselt tema poolt kreeka-rooma maadlusturniiri pooleli jätmist.

      Kahju vaid, et olümpiavõitja värvikas sporditee ei jätkunud Eestis ja Euroopas, vaid mees otsustas parimas sportlaseeas jalgadelt raputada sünnimaa tolmu. Siirdunud olümpiajärgsel aastal Ameerikasse, jäigi Käpp Uude Maailma elama.

      Eesti spordiau kaitsmisele ta selga siiski ei pööranud. Ühendriikides esialgu oma sporditeed jätkanud Käpp oli Eesti olümpiavõistkonna edukaim sportlane ka järgmistel mängudel. Teist olümpiat järjest. Los Angeleses 1932. aastal, kus Käpp kandis mängude avamisel trikoloori, jõudis ta esikuuikusse mõlemas maadlusviisis ning käeulatuses oli ka pronksmedal.

      Eestist lahkumine sporditee tipus olles viis aga Käpa kiiresti nende spordikuuluste hulka, keda rahvas unustama kippus. Võibolla sellepärast on temast aastate jooksul räägitud vähem kui ühestki teisest meie olümpiasangarist. Olgugi, et Käpp oli üks neid väheseid vabas maailmas elanud Eesti spordikuulsusi, kes Eestimaaga aktiivselt suhtles ja seda mitut puhku külastas. Punavõimu jaoks oli Käpp mees, kelle hingele mingit surmapattu ei kirjutatud. Vastupidi, ajakirjanduse abil püüti teda kasutada pigem oma huvides.

      Siiski teati ja räägiti temast vähe. Seetõttu jäävad Eesti olümpiavõitjate nimetajad sageli hätta just Käpa nime meeldetuletamisega, sest Osvald Käpa suurvõit on ilmselt neist kõige vähem teatud-tuntud.

      See aga ei tähenda kaugeltki seda, et Käpa saavutus vähetähtis oleks või et tema Amsterdami võidu kullaproov nõrgem oleks kui teistel olümpiakangelastel.

      Tiit Lääne, raamatu koostaja

      Osvald Käpp kronoloogias

      1905

      Sünnib 27. veebruaril Tallinnas.

      1920

      Hakkab sportima Tallinna NMKÜ-s.

      1922

      Alustab töömeheteed Brandmanni kompvekivabrikus.

      1923

      Regulaarsed maadlustreeningud algavad Tallinna Kalevis.

      1924

      Hakkab treenima olümpiakandidaadina Robert Oksa juhendamisel.

      Arvatakse 19-aastase noorukina Eesti olümpiameeskonda.

      1925

      Võidab esimese Eesti meistritiitli, tulles esikohale vabamaadluses kehakaalus – 66 kg.

      1926

      Tuleb esmakordselt Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses, võites esikoha kehakaalus – 67,5 kg.

      Võidab Riias toimuvatel EM-võistlustel kreeka-rooma maadluses hõbemedali.

      1927

      EMil Budapestis saavutab kreeka-rooma maadluses pronksmedali.

      Rahvusvahelistel turniiridel sammub võidult võidule.

      1928

      Tuleb vabamaadluses kolmandat (kokku viiendat) korda Eesti meistriks. See on viimane Eesti meistritiitel.

      Amsterdami olümpiamängudel üllatab kõiki kuldmedaliga vabamaadluses. Kreeka-rooma maadluses langeb medalikonkurentsist vigastuse tõttu välja.

      Juhendab Tallinnas noorte maadlustreeninguid.

      1929

      Emigreerub USA-sse, alustab tööd pagarina. Abiellub.

      Jätkab maadlustreeninguid New Yorgi Athletic Club’i juures.

      Tuleb vabamaadluses esmakordselt Põhja-Ameerika meistriks.

      1930

      Võidab taas Põhja-Ameerika meistritiitli.

      1931

      Kolmandat aastat järjest tuleb Põhja-Ameerika meistriks.

      1932

      Võistleb Los Angeleses elu kolmandal olümpial ja kannab mängude avamisel trikoloori. Kreeka-rooma maadluses saavutab 4. ja vabamaadluses 6. koha.

      1935

      Abiellub teistkordselt, maadleja Edgar Puusepa õe Aliidega.

      1939

      Saab lõpuks USA kodakondsuse.

      1969

      Külastab pärast 40-aastast sünnikodust eemalolekut esmakordselt Eestit.

      1979

      13. veebruaril sureb abikaasa Aliide.

      1995

      Sureb 22. detsembril New Yorgis.

      1996

      Valitakse postuumselt Eesti Maadlusliidu auliikmeks.

      Aastase treeninguga olümpiale

      “Sündisin 1905. aastal Tallinnas. Elasin Jakobi tänaval, Juhkentali kasarmute läheduses. Kui olin üheksa-aastane, algas maailmasõda. Seepärast meenuvad mulle lapsepõlvest kõigepealt kasakate läikivad hobused, marssivate soldatite