Minu Brüssel. Vahur Afanasjev

/p>

      GRAVITATSIOON

      Kui lennuk minuga Saaremaa kohale jõudis, oli ansambli Joy Division eeslaulja Ian Curtis ammuilma surnud. See ei takistanud tal mulle kõrva laulda, et ärgu ma kõndigu vaikides minema („Don’t walk away in Silence”). Aga mis mul muud teha oli kui vaikida ja püüda pilvises hämaruses kaugeneva Eestimaa kontuure.

      Ausalt öeldes polnud mul sugugi kahju lahkuda maalt, kus oli kohe-kohe puhkemas kinnisvarabuum ning vaesus ja edutus tähendasid umbes sama mis pidalitõbi keskajal. Sünnipärased läbikukkujad tagusid rusikaga vastu rinda, et just nüüd on kätte jõudnud nende aeg ja kui oma osa ei õnnestu võtta mõistusega ega jõuga, saab selle kiiresti kätte laenu abil. Ei, mis, muidugi polnud ma miski poliitiline põgenik, vaid keskpärane eesti kutt vana Audi 80 ja kollase spordijopega, mis krõbedas Eesti talves kivikõvaks koorikuks tõmbus. Mu elu oli täitsa parlanksis. Tegin kehvas reklaamiagentuuris väikese palga eest väga vähe tööd, mul oli suurte tissidega naine ja värskelt remonditud korter.

      Ütlen kohe ära, et suured tissid on mind alati pigem hirmutanud. Ei teagi, kas pelgan nende ülemäärast gravitatsioonijõudu, mis võib meesterahva pähkliaju kergesti kursilt kõrvale kallutada, või lebab mu mälusopis seni üleskaevamata ebameeldiv lapsepõlvekogemus. Mu enda rammusa kere küljes on täitsa kobedad rasvarinnad, nii et viimaks on tegu hoopis latentsest homoseksualismist põhjustatud tissikadedusega. Olgu põhjus milles tahes, tark tegu olnuks jätta dekoltee-Alpid nende meeste vallutada, kes neid piisavalt hinnata oskavad. Ometi olin andnud ennast suurte tisside meelevalda ning siis, aasta 2005 jaanuari lõpus, vedas nende külgetõmbejõud mind vääramatult Belgia pealinna Brüsseli suunas.

      Brüsselit olin aasta varem juba näinud. See oli aprillis, kui mu abikaasa käis töövestlusel. Ta oli edukalt läbinud Euroopa Liidu ametnike konkursi sekretäri-assistendi tasemel. Eesti oli äsja koos mitme teise endise Nõukogude bloki maaga uude liitu astunud. Verivärsketest liikmesriikidest võeti tööle päris palju inimesi, kusjuures imelikul kombel ei olnud konkurss õhkagi nii tihe, kui oleks võinud arvata. Välja jäid vaid tõelised jobud või need, kes ei viitsinud ega osanud euroliidu ajalugu pähe ajada ning nuputamisülesannete lahendamist selgeks teha. Ükskõik, kas kuulusin esimeste või teiste hulka, välja jäin minagi. Olin katsetanud assistendist kõvemat taset ning sujuvalt läbi kukkunud. Aga mul oli trumpemand. Kirjanikuludri esimesed sammud elukunsti vallas osutusid edukateks. Mind ootas üüratu loomevabadus ja jõudeelu Euroopa Liidu faktilises pealinnas.

      Viimasel Tartu-õhtul hulkusin kodulinna lumistel tänavatel. Iga paarisaja meetri järel peatusin, et võtta lonksuke odavat Ungari rummi ja valada teine lonksuke maha. See oli minu viis hüvasti jätta. Emajõelt peegelduvad laternad rüütasid õhtuse linna magushapusse nukrusekastmesse, mida vürtsitas ootusärevus. Arvan, et sarnane tunne valdas Aleksei Tolstoi seiklusromaani „Insener Garini hüperboloid” peategelast enne seda, kui too spordiklubist varastatud jahiga Soome põgenes. Elukunstnikuna tuntud Tolstoi ehk seltsimees Krahvi suurepärase teose mõju saadab mind lapsepõlvest peale. Olen alati tahtnud elada võõrsil, viia läbi riskantseid kombinatsioone, tunda ühtviisi hästi kauneid naisi ja kummastavaid loodusseadusi.

      Ja siis istusingi lennukis, Joy Division kõrvaklappides. Igasugune nukrus oli ammu üle läinud, kui lennukirattad Zaventemis maandumisrada puudutasid. Tundsin ennast Brüsselit teenindava lennujaama igavikupikkustes koridorides kaunikesti koduselt. Alla, edasi, edasi, ümber nurga, üles, edasi, edasi, kohvrid, ümber nurga…

      Ma ei teinud märkamagi tõika, et kõigile passidele mõeldud luugi juures oli lühem saba. Ikka veel oli kuidagi eriliselt äge siseneda kontrolli Euroopa Liidu kodanikele mõeldud august. Schengeni viisaruumi Eesti ei kuulunud, nii et passi pidi siiski näitama.

      „Dereöhh dust,” ütles passiametnik.

      Küsisin inglise keeli, et mida?

      Passiametnik kordas imelikku väljendit ning ütles siis inglise keeles, et loobumisvõit kuulub mulle ja tere õhtust. Eks ta ole. Ta vähemalt proovis. Mina ei osanud kumbagi kohalikku keelt. Marssisin ootesaali, ise muretsedes, et kaua mu naine on saabumisväravat keskendunult põrnitsenud. Kaardistasin ümbrust. Ootesaali geodeetiline varieteet sisaldas mitut sorti rinnavorme. Väikesed, keskmised, T-särgi alt nibudega viipavad, musta burka all vaevumärgatavad, ametliku pintsaku ja pluusiga varjatud – aga suuri tisse ei kusagil. Istusin pettunult vuntsidega marokaani ja ülikonnastatud paksukese vahele, lülitasin mobiiltelefoni sisse ning sain teada, et pean ise kesklinna tee leidma. Mis siis ikka. Viskasin seljakoti selga ja marssisin ühistranspordipeatusse. Peagi viis buss number 12 mind läbi niiske hämaruse uude ellu.

      HÄRRA PELMEEN JA PROUA SNICKERS

      Üheksa aastat õppisin Tartu 10. keskkoolis. Ei, isegi kümme, sest jäin esimeses klassis istuma.

      See oli sportliku kaldega õppeasutus, milles sain kiiresti selgeks, et ainsad autoriteedid, keda tasub murda, on õpetajad – need ei tule vähemalt füüsiliselt kallale. Tavaliselt. Jooma õppisin ka, ja seda koguni pisut varem kui mu peamiselt raudteelaseperedest pärit klassikaaslased. Ähmaste üheksakümnendate alguses saabus kooli vahetusõpilane Ameerika Ühendriikidest, tüsedam mustanahaline tüdruk. Teda hakati kutsuma proua Snickersiks.

      Karmis Ida-Euroopa koolis oli proua Snickers üksinda. Tema liikumist koridoris saatis naerukihin. Ma ei tea, mida arvas rahvusvaheliste sadistide organisatsioon, kes taolise inimkatse läbi viis.

      Brüsselis võid juhtuda piirkonda, kus oled nägemisulatuses ainus valge. Ausalt öeldes pole ma mustanahalisi irvitamas märganud. Nad on valgetega harjunud. Mina harjusin neegritega üsna kähku, ehkki pean tunnistama, et esimestel päevadel kiskus nägu naerule küll. Mustanahalised, mitut sorti moslemid, hindud, hiinlased, jaapanlased, indoneeslased ja muud asiaadid… Kuid kõik, kes polnud turistid, rääkisid mingil määral prantsuse keelt ja teadsid, kus nad asuvad ja kuhu lähevad. Sisimas tundsin ennast tõenäoliselt rohkem neegrina kui kohalikud mittekaukaaslased.

      Kui oleksin Brüsselisse vahetusõpilaseks kolinud, oleks mind tagaselja härra Pelmeeniks kutsutud. Olen nahalt hele ja keskelt jäme. Belgias pole kindlasti halboluühiskond, aga sealsed lapsed on pigem normaalkaalus. Kui nüüd järele mõtelda, on ülekaalus olemine üldse pigem uuemaaegsete sisserännanute lõbu.

      Brüsseli meepottide ja pudrumägede juures kukkus mu tasapisi juba sajale kilole lähenev eluskaal ootamatult 80–85 kilogrammi piiresse. Seni olin ikka arvanud, et minu riided peavad olema vähemal XL-suuruses, ja nüüd siis järsku – L või erandjuhul suisa M.

      Eriti põnev, et hea elu peale saades kahanes isegi mu kinganumber. Enne kandsin 43–44 number jalatseid; Brüsselis hakkasid need käies loksuma. Lõpuks ostsin isegi paari number 41 saapaid. Õnneks ei läinud muud jäsemed silmatorkavalt peenemaks või lühemaks. Muuseas, Ida-Euroopa mehed on veendunud oma tähtsaima ihuliikme ülemõõdulisuses võrreldes muu maailma meestega. Vääriks uurimist, kas see peab paika ja kui, siis millist rolli mängib taolises anomaalias ühekülgne, rasvarikas ja ebaroheline dieet. Järsku on nõnda, et võtad Poola vägilasel vorsti laualt ja paned porgandi asemele – ning varsti polegi midagi, millega uhkeldada? Ütlen ausalt ära, et ma ei kuulu mõõdult Ida-Euroopa eesrindlaste hulka, mistap võin rahulikult köögirohelist edasi tarbida, midagi pole enam kaotada.

      Kaal näikse olevat pöördvõrdelises seoses elatustasemega. Nuputan selle raamatu kirjutamise kõrvalt hoolega, millise kühvliga nüüd raha kokku ajada, sest sugugi ei tahaks taas rasva minna. Olgu, aitab naljast, ega siin suurt müstikat pole, toitumisharjumused teevad oma töö.

      Enne Brüsselit raatsisin talvel kurki-tomatit ja muud rohelist väga harva ostukorvi asetada. Brüsselis harjusin salatiga. Küllap on ka nõnda, et peenemast toidukraamist saab isu enne täis kui kõht. Võta eestimaine maitsetu argijuust, mida pane või terve käntsakas leivale – ikka tekib toidust emotsioon alles siis, kui kõhu valutamiseni täis vitsutad. Vist suurim muutus toitumises oli see, et hakkasin vältima külmutatud, konserveeritud ja eeltöödeldud toiduaineid. Kurat, surm siin või Siberis, aga enam ei taha sügavkülmutatud köögivilju ega söödavast plastmassist meisterdatud Torino sarvekesi! Isegi sügavkülmutatud poepelmeenid, armastatud slaavi-ugri maiuspala, tekitavad minus suuri kõhklusi.

      KANGELASED EIKUSAGILT

      Ansamblil The Stranglers on laul sõnadega „kangelasi enam pole” („no more heroes anymore”). Belgial