Tark kuningatütar. Matthias Johann Eisen

      Ilus minia

Juhan Kunder

      Nõukal talumehel oli kolm poega.

      Kaks vanemat venda olid tugevad ja terved, kolmas oli nõdruke.

      Vanemad vennad kutsusid teda lollpoisiks ning ei sallinud teda silma otsas. Isa oli juba vanaldane ning pojad hakkasid aegsasti selle peale mõtlema, kuidas kord vara jaotamisega lugu peaks olema. Vanem poeg tahtis kodukohta oma kätte, ka noorem ja kõige noorem vend rääkisid sedamoodi. Isale aga olid kõik kolm poega ühesugused armsad ning kõige nooremat poega sallis ta iseäranis sellepärast, et see hea südamega ja õiglane poiss oli.

      Kutsus nüüd vanamees ühel päeval pojad enda juurde ja ütles: „Teie olete mulle ühevõrra armsad kõik. Et minu vara jaotamise juures kord tüli ei tuleks, sellepärast õiendagem see asi veel minu elupäevil ära.”

      „Noh muidugi!” hüüdsid vanemad vennad. „Meie ootame iga päev oma jagu!”

      „Olgu siis nii!” ütles isa. „Minge kolmekesi aastaks reisi peale. Kes mulle aasta pärast kõige peenema särgi toob, see saab koha endale. Kas olete sellega rahul?”

      „Oleme küll!” vastasid pojad.

      Läksid nüüd teele.

      Vanemad vennad läksid otseteed linna poole, noorem vend ei teadnud aga midagi, kuhu poole minna.

      Läks viimaks metsa luusima.

      Kõndis tuttavat karjateed mööda edasi, ikka kaugemale metsa poole. Tee läks ikka kitsamaks ja kitsamaks, kuni viimaks veel väike jalgrada üle jäi. Seda jalgrada mööda läks noorem vend ikka edasi ja ütles:

      „Saan ometi näha, kuhu ma viimaks välja jõuan!”

      Saigi viimaks välja. Tuli suur maja – nagu mõni kirik – vastu. Kõrged puud ja põõsad kasvasid ümberringi, muidu aga kõik vaik ja vaga nagu surnuaial.

      Noormees läks ja katsus ust. Uks oli lahti.

      Läks sisse. Ei leidnud mitte ühtki hingelist majas. Muidu oli kõik korras, nagu oleks maja alles paari tunni eest saksu ja toapoisse täis olnud. Ühes väikeses toas seisid söögid ja joogid laual nagu peo ajal. Noormehe kõht oli jalutamisel tühjaks läinud ning ilma et ta kaua aega oleks järele mõtelnud, astus ta lauda ja sõi ja jõi kui pulmamees. Oli ta kõhu täitnud, siis vaatas jälle ümber, käis ühest toast teise, ühest kambrist teise – aga neid oli nii palju, et noormees kõiki ei jõudnud lugeda.

      Kui ta nüüd nii uksest sisse ja jälle välja rändas, kuulis ta ühes kambris korraga rutulist kabinat.

      „Ahaa,” mõtles noormees, „viimaks leian ometi ühe hingelise, kes mulle selle maja üle otsust võib anda! Olgu mis on, ma lähen vaatama!”

      Võttis kambriukse lahti ja astus sisse.

      Aga kui ta seal ümber vaatas, ehmatas ta nii ära, et jalad all värisema hakkasid ja jume kahvatas: nurgas suure tooli peal seisis suur vaskmadu, kes otsekohe pea üles tõstis ja sisseastujat teravasti silmitses.

      Ehmatanud noormees tahtis kohe uksest jälle välja minna, aga madu hakkas rääkima ja ütles:

      „Ära karda, noormees! Jää aga seisma, ega ma sulle midagi tee!”

      Noormees värises kui haavaleht, aga kuulis ometi mao sõna ja jäi tuppa.

      Madu küsis nüüd:

      „Kuidas sa siia said ja mis sa otsid?”

      Noormees rääkis oma reisiloo ja asja ära. Madu nähti seda tähele pannes pealt kuulavat.

      „Kõige peenema ja ilusama särgi tahan ma sulle anda, kui sa mind aasta aega teenid. Sul on söök ja jook prii ja töö koguni kerge: pead mind iga päev paljalt korra pesema ja siis jälle siia tooli peale magama panema.”

      Noormees mõtles asjalugu järele ja et madu nii lahkesti temaga rääkis, sellepärast ütles ta:

      „Ükskõik, kus ma olen, kui ma aga hea särgi kätte saan. Jään küll siia!”