Vilkuv leek. Jakob Mändmets

>

      Algus

      Hilisel sügiseõhtul põgenesin metsast läbiviivalt kõveralt jalgrajalt pealetuleva pimeduse eest Seljaku vabadiku juurde. Mõtlesin laanest läbi jõuda, aga puude taga varitsev pimedus piiras mind ruttu ümber, laskis mu silmade ette katte, nii et ma enda ees looklevat jalgradagi ei näinud. Edasi ma enam ei söandanud minnagi ja pöörasin tuttavasse sauna.

      Sinna jõudes hakkas ka valjusti vihma sadama, nii et mul ka öömaja otsimise pärast kahetseda ei olnudki.

      Vabadikumaja oli külas eemal seljandikul ja teda piiras igast küljest paks mets. Suvel võis seal ju lõbuski olla elada, aga nüüd hilisel sügisel lomutas väike maja üksikuna ja mahajäetuna metsaparda varjul, nagu oleks ta siia peitu otsides vaenlase eest põgenenud. Paksu metsa pardas oli ju sügisel ka päevalgi pime, aga nüüd öösel, kus vesised pilved pikkade puude latvadesse puutusid, ei näinud ka kõige terasem silmgi maja.

      Minu soovi kuuldes rõõmustas peremees selle üle. Seljandiku rahvas on sel ajal kogu ilmast eraldatud, sest põhjatut ja porist teed kartes lükatakse ka hädalisemadki talitused igatsusega oodatava reetee ajaks. Kui sügisene vihm ja pimedus metsa, sood, järved, isegi lagedad põllud ja külad enese alla matab, siis ei taha ka keegi viletsat teed mööda Seljandikule minna.

      Soojas toas istudes on mõnus kuulda, kuidas vihm väljas nõrgenedes ja kõvenedes sajab. Vastu aknaruutu surub pigimust pimedus. Seal jääb korraga vaikseks, aga varsti kuuled iilisid uuesti kiirel sõidul läbi metsade tulevat, sihvakaid kuuski nagu kõrkjaid painutades ja kogu maad ja taevast pehme kohinaga täites. Uuesti heidab iil jämedat vihma vastu seina ja vastu hiilgav-musti ruutusid. Piisad jooksevad mööda klaasi alla nagu pisarad selle inimese põskedel, kelle süda on katki murtud.

      Niisugused sügiseööd on rahva huvitavamate luulelugude sündimise silmapilgud. Kohutavad juhtumised hiilivad sel ajal kergesti tuppa, peavad seal inimeste hinged elevuses ja poevad isegi laste voodisse, nende südameid rahutule tuksumisele surudes.

      Kui tuli kustub, vajub talumaja pimeduse voogudesse ja vaimud peavad ta ümber oma lõbutantsu.

      Meie istusime peremehega laua ääres. Ta jutustas mulle mitmetest kohtadest, millele aeg saladuserüüd ümber on tõmmanud ja milledest mööda minnes, niipea kui pimedus alla langenud, julgegi mehe süda tuksuma lööb ja jalakand kergesti kerkib. Ta on ise niisuguseid lugusid läbi elanud, aga tema ei tea neid tänagi mõista ja ei ole ilmaski neid püüdnudki mõista, sest nende põhjused seisavad seal, kuhu inimene ei ulatu nägema.