Viiv pikas sõjas. Leo Kunnas

in Camp Tajisse al Tajis, mis asub umbes 40 km Bagdadist põhja pool. Siin paikneb USA 1. tankidiviisi 3. brigaadi staap, kus ma teenima hakkan. Eesti kaitseväe juhataja käskkirjaga olen seal kuni 01DETS määratud brigaadiülema käsutusse.

      Alustasin teekonda Iraaki 28AUG lõuna paiku ning sõitsin tsiviillennukiga Amsterdami kaudu Kuwait Citysse.

      Kui Amsterdami – Kuwait City lennukis kallas stjuardess kogemata kohvitassi mitte mulle, vaid mu kõrval istujatele sülle, mõtlesin selle üle, et sõjas sõltub kõik lõppude lõpuks õnnest. Sõduri saatus sõjas on Odini käes, mõni võib üle elada kümneid ohtlikke rünnakuid, saamata kriimugi, teine võib aga esimeses kokkupõrkes surma saada.

      Kuveidis oli ilm väga kuum, õhutemperatuur üle neljakümne kraadi Celsiuse järgi. Päike paistis nii eredalt, et ilma päikeseprillideta oli raske väljas viibida.

      Kuwait Citys ei vaevunud keegi mu dokumente kontrollima, isegi kaitseväelase tunnistust ei tahetud näha. Mulle oli vastu tulnud major Richie, kelle ülesandeks on hoolitseda koalitsioonipartnerite heaolu eest Kuveidis. Kuni 30. augusti hommikuni olin Kuveidis Camp Arifjanis. Major Richie oli mulle organiseerinud mingi poolillegaalse konteinerelamu, kuid otsustasin telgi kasuks, kuna sinna on majutatud ka teisi võitlejaid, kelle käest saab informatsiooni koguda.

      Nii kohtusin leitnant Sprösseriga, kes teenib 1. tankidiviisi 3. brigaadi 2-70 tankipataljoni (viimane on rügemendi number) staabi S-1 jaoskonnas ning kes oli rühmaülem aastal 2003, mil eestlased esimest korda 2-70 tankipataljoni koosseisus teenisid. Oletasin, et saan temalt kasulikku informatsiooni pataljoni operatsioonide, muu tegevuse ja vastutusala kohta, ning mul ei tulnud pettuda.

      Praeguse rotatsiooni ajal (alates veebruarist) on pataljonis langenud 3 meest ning pool tosinat (6-8) on saanud raskemalt haavata ja rivist välja langenud. Praegu on rivis 681 meest.

      Sõja algusest peale on pataljonis olnud leitnant Sprösseri arvates umbes 70 mehel abielulahutus, kuigi eraldi ametlikku arvestust nende kohta ei peeta, kuna perekonnaelu on iga võitleja eraasi. Leitnant Sprösser teadis, et üks kolmandik isikkoosseisust ei ole pereinimesed, vaid on vallalised. Ta arvas, et aastased rotatsiooniperioodid on liiga pikad. Ta mainis, et tema viieaastane teenistusleping lõpeb umbes aasta pärast ja ta ei pikenda seda, kuna talle sünnib varsti laps ning ta on juba teist aastat kolme aasta jooksul pere juurest ära.

      Kaks võitlejat on langenud lahingus ja üks surnud õnnetusjuhtumi tõttu. Õnnetus seisnes selles, et Hummer paiskus kurvis ümber ning pardakuulipildur, kelle ülakeha oli luugist väljas, ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida ja üle katuse rullunud sõiduk litsus ta surnuks.

      Üks sõduritest uppus. Nende allüksus sattus sisside tule alla ning meeskond varjus. Kuna see juhtus mudase põhjaga kanali ääres ja varjuda polnud mujale kui kanaliäärse muldvalli taha, veeres mees järsust kaldast alla ja kukkus vette. Ta ei jõudnud vee all oma varustusest vabaneda. Leitnant Sprösser rääkis, et võitleja oli endale muretsenud armee standardsesse varustuskomplekti mittekuuluva soomusvesti, millel olid keerulised rihmkinnitused, mida ta ei suutnud vees olles lahti teha ning raske soomusvest vedas ta põhja.

      Põhilised sisside ründevahendid on isevalmistatud lõhkekehad (ingliskeelse lühendiga IED). Ka 14. juuli rünnak, mis pandi toime Eesti allüksuse vastu, oli just säärane. Kahest-kolmest 155 mm suurtükimürsust tehtud lõhkekeha plahvatas mõne meetri kaugusel eestlaste veoautost, millega sõitis jaosuurune üksus. Auto kevlarsoomus ja soomusklaasid päästsid rohkem kui ühe mehe elu. Oma olemuselt oli rünnak täpselt samasugune nagu see, mis tappis veebel Illenzeeri eelmise aasta novembris ja haavas veel nelja võitlejat. Tookordne laeng oli siiski palju võimsam ning isegi soomuskaitse poleks võib-olla aidanud.

      Pataljoni vastutusala paikneb brigaadi vastutusala edelaosas ning piirneb Abu Guraybi piirkonnaga, mis oli eestlaste vastutusalaks esimese kolme rotatsiooni ajal. Selle põhjaosas on Saba al Boori linn, kus elab umbes 40 000 inimest. Idas piirneb vastutusala Tigrise jõega. Põhjas läbib vastutusala nn Suur kanal, mis juhib Tigrise vett kanalivõrgustikku, mis niisutab haritavat maad. Vastutusala läbib ka kolm tähtsamat teed, millele on antud koodnimetused USA osariikide järgi ja mis on sisside põhilised rünnakuobjektid.

      Brigaadi vastutusala idaosa, kus elavad šiiidid, on suhteliselt rahulik, kuid ohtlikumad on sunniitidega asustatud lõuna- ja lääneosa, mis on mõjutatud Falluja ja Ramadi piirkonnas toimuvast.

      Pärast ühepäevast ootamist Kuveidis Camp Arifjanis õnnestus mul ja leitnant Sprösseril saada RAFi (briti Royal Air Force) lennukile. Mulle oli kapten Ränisoo lennu reserveerinud, kuid leitnant Sprösserile rääkis major Richie koha välja. Seal oli üks Suurbritannia Kuninglike Relvajõudude kaadriallohvitser, kes rääkis tugeva šoti aktsendiga ning kes ei suutnud peaaegu ühtegi lauset öelda ilma nalja viskamata. Samas oli sõitjate hulgas vaid mõni üksik sõjaväelane, enamuses olid Taist ja teistest Ida-Aasia riikidest pärit tsiviilisikud, kes ilmselt sõitsid Iraaki koalitsiooni jaoks musta tööd tegema.

      Jõudsin viperusteta Bagdadi ning kapten Ränisoo ja kapten Isberg, kes teenivad koalitsioonivägede staabis, tulid mulle džiibiga vastu. Nad sõidutasid mind koos leitnant Sprösseriga kopterite maandumisplatsile, et saaksime Camp Taji suunas edasi sõita. Kapten Ränisoo andis mulle välja ka relvad – Galil SAR automaadi ja FN püstoli. Meil vedas, sest õnnestus kohe kopterile kohad saada, tavaliselt tuleb lendu päev-paar oodata. Seda, et Kuwait Cityst õnnestub ühe päevaga al Tajisse lennata, ei juhtuvat just väga tihti.

      Teenistust al Tajis alustasin sellest, et tassisin, soomusvest seljas, umbes poolteist kilomeetrit 40-kraadises kuumuses oma pungil seljakotti ja varustuskotti, kuhu oli ka relv pakitud (ca 40 kg) kopteri maandumisplatsilt leitnant Sprösseri majutuskohta (tema tassis mu väikest seljakotti, kus olid arvuti ja satelliittelefon, ning kiivrit). Mu noorem kamraad küsis igaks juhuks mitu korda, kas ma oma koormat kanda ikka jaksan, kuid sellise tassimise korral on ainuke raske küsimus, kuidas varustuskotti kanda, kui seljakott on juba seljas.

      Camp Taji on väga suur USA armee tugipunkt, mille pindala on umbes kolm korda neli kilomeetrit, ning Lääne-Tajis paikneb neli brigaadi – lisaks 3. tankibrigaadile ka diviisi õhutoetusbrigaad ründe- ja transpordikopteritega ning diviisi ja armeekorpuse logistikabrigaadid. Kokku on seal umbes 10 000 USA sõjaväelast, samuti paikneb Ida-Tajis umbes 16 000 Iraagi armee võitlejat.

      Õhtul sain oma elupaigaks väga korraliku majutuse konteinerelamus, kus toimis õhukonditsioneer. Toas oli 17 kraadi sooja, nii et pidin magamiskoti välja otsima. Duširuum koos WCga on paar meetrit toauksest eemal. Pakkisin varustuse lahti ja vaatasin relvad üle. Automaat paistis heas korras olevat, sain ka kuus salve. Püstol oli samuti korras, ainult FNil on üks puudus: ilma salveta vinnastamisel jääb kukk tagumisse asendisse, nii et kontroll-lasu tegemiseks peab tühja salve uuesti alla panema. Salve vedru oli ka välja surnud, sest seda oli kogu aeg hoitud täislaetuna. Aga sellel ei ole tähtsust, sest laagri territooriumilt pole ju mõtet püstoliga välja minna.

      Söök on siin väga hea ja toiduvalik suur, mahla, puuvilju, jäätist ja kooke on saadaval nii palju, kui jaksad süüa. Ameeriklastel käib sõda põhimõtteliselt teisiti kui venelastel: esiteks toitu on küllaga ning toetavateks tegevusteks on sõlmitud lepingud tsiviilfirmadega. Esmapilgul on raske ette kujutada, et näiteks sõdurite toitlustamiseks või majutamiseks sõja ajal võib sõlmida lepingud tsiviilfirmadega, aga nii see siin on.

      Kohe hommikul esitleti mind brigaadiülema abile kolonelleitnant Pappalile, kes tegi mulle baasis autoga väikese tutvustamisringi, näitas, kus asuvad üksused, staabid, sööklad, poed jms. Pärast seda tõi ta mind S-3 ja näitas situatsioonikeskust.

      S-3 ülem on minuga täpselt ühevanune major Menist, kes näeb noorem välja, kuid on kuusteist aastat teenistuses olnud mees. S-3 planeerivas osas on kokku 7 meest, lisaks on situatsioonikeskuses korraga kohal umbes 10–15 meest (osa neist teistest staabi osakondadest, sealhulgas ka sidemehed ja autojuhid).

      Major Menist andis mulle ülevaate brigaadi ülesannetest, allüksustest, vastutusalast, vastase tegevusest ning läbiviidavatest operatsioonidest.

      Brigaadi põhiülesandeks on täismahuline sissivastane tegevus (full scale counter-insurgency operations) ning soovitavaks lõppeesmärgiks peatselt toimuvate valimiste õnnestumine brigaadi vastutusalas ning et Iraagi armee suudaks brigaadi rotatsiooniperioodi lõpuks, s.o järgmise aasta jaanuariks, teostada vastutusalal iseseisvalt operatsioone.

      Brigaadi vastutusala