Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres

LE

      Sinu käes, armas lugeja, on teine Tuumahiiu kogumik, alapealkirjaga Toorium. Sellest leiad üheksa Eesti autori üheksa ulmejuttu. Need lood ilmusid algselt veebis ulmeajakirjas Reaktor. Kogumiku koostajad valisid Reaktoris ajavahemikul jaanuar 2013 kuni veebruar 2014 ilmunud 35 jutust parimad ning siin need nüüd on.

      Ulmeajakirjast Reaktor leiab pigem teadusliku fantastika žanri esindajaid, nii ka sellest kogumikust, kuid mitte ainult. Keegi ei tea, milline tuleb tulevik, kuni see pole kätte jõudnud, keegi ei tea, milline on olevik, kui ta pole just iga viimase kui kivi ja aatomi alla vaadanud, nii võib maailmas olla või ette tulla ka asju, mida me praegu veel tõeks ei pea. Ja kui ka nii ei juhtu, ja kui ka nii ei ole, fantaasia on vaba ja võib lennata kuhu tahab. Nii on ka selles kogumikus jutte mitmesugustest maailmadest, on jutte, kus keskmes on tehnika, ja neid, kus on keskmes inimene ning võõrrassid ja androididki pole siit jutukogust mööda kõndinud.

      Kogumiku koostajad soovivad tänada Tõnis Hallastet, kes oli nende juttude „Reaktoris“ ilmumise ajal ajakirja jututoimetaja. Lisaks soovivad koostajad tänada kõiki, kes on „Reaktorile“ oma kaastöid saatnud, ilma teieta ei oleks seda ajakirja.

      Uusi kaastöid, nii vanadelt kui uutelt autoritelt, nii jutte kui ka artikleid, ootame aadressil: [email protected]

      Head lugemist!

      Maniakkide Tänav

Haualkäik1. Sisenemine

      Borja lebas tihedas võserikus ülesküntud eikellegimaa ääres ja hindas olukorda. Oli varajane hommik, nii varajane, et külm kippus südasuvest hoolimata nahavahele ja väljas valitses veel hämarus. Vanamees kratsis oma hõredat, hallinema kippuvat habet, sügas siis enda kõrval lamavat hundikoera ja sirutas kaela, et paremini näha. Paremini ta nägigi, aga liigutuse peale võpatasid ka oksad ja kaste tilkus värisevatelt lehtedelt presentmantli krae vahelt ebameeldivalt sisse. Vana stalker tõmbas võpatades pea õlgade vahele. Oh, vanaks hakkas ta selle jama jaoks jääma. Noorena jah, noorena meeldis talle see kõik. Närvikõdi, füüsiline pingutus, ebamugavused olid pigem väljakutseks. Aga nüüd, nüüd mõnuleks Borja parema meelega oma kamorkas, soojendaks päevinäinud pursuika ees valutama kippuvaid konte, ajaks koeraga juttu, naudiks koduõlut. Aga ei, hoolimata sellest, et ta oli oma kotipoisieluga ammu lõpparve teinud, lesis ta jälle siin tilkuva võsa all, masseeris tuikavat põlve ja passis, millal valvuritel vahetus tuleb.

      Prožektorituled kõrge traataia postidel kustusid ja Borja roomas põõsast välja. Oli parim aeg piiriala läbimiseks. Valvurid olid oma putkades vahetust üle andmas, prožektorid olid kustutatud, valgust nappis endiselt, kaitseriietus pettis ära soojusdetektorid. Ideaalne. Mitte ohutu, aga nii ideaalne kui tsooni sisenedes võimalik. Borja lükkas enda ees pisikest metalliotsijat, et avastada kahele poole piirdeaeda maetud miine. Koer ustavalt ja kõrvalekaldumatult järel roomamas, jõudis Boriss lookeid tehes paari minutiga õnnelikult aiani. Tavaliselt oleks pidanud end siit alt läbi kaevama, kuid viimati rääkis Matvei, et kokkuhoiu tõttu on antud sõjaväelastele salajane käsk, millega nüüdsest on aiast elekter väljas ja prožektoridki kustutatakse tund aega varem. Lambid olid tõepoolest tunnikese varem tuhmunud, nii et võis loota ka aia ohutuse peale. Igaks juhuks kontrollis Boriss selle testriga üle. Aed oli tõepoolest elektrita. Käärid… klõps-klõps, ise läbi, koer läbi, otsad tagasi kokku painutada ja jätkus teekond üle küntud maa ja miinide vahelt läbi. Viie minutiga oli ta üle ja jälle põõsas. Vat see oli alles libedalt läinud. Boriss muheles ja patsutas koera. Vanasti tuli ikka kolm-neli katset teha, et sisse pääseda, ja siis ka tihtilugu veel padruneid raisata või hing välja joosta ning nina norgus koju tagasi minna.

      Hea enne.

      Boriss pani metalliotsija, käärid ja testri korralikult seljakotti, võttis kaheraudse kätte ja hiilis, koer sabas, edasi.

2. Stalkeriseadus

      Aed… aed oli tühiasi. Päriselt ohtlikuks läks alles nüüd, aed oligi seepärast tehtud, et ohte inimestest eemal hoida, ainult hullud ronisid vabatahtlikult tsooni.

      „Näed, Kalbassik, olemegi jälle siin.“

      Koer vaatas oma nime kuuldes korraks peremehe poole, liputas saba ja nuuskis mõnuga edasi. Kalbassikule siin meeldis. Ega temagi puhas hundikoer olnud, oli mingi poolmutant, Boriss oli ta kunagi kutsikana siit saanud ja endale jätnud. Muidu hundikas nagu hundikas ikka, aga kui kurjaks läks, siis tõmbas lõusta niimoodi krimpsu ja ajas karva nõnda turri, suust aga sellised kihvad välja, et endalgi tuli hirm peale. Hea kaaslane oli, hirmsa väljanägemisega mutandiroju, aga ustav nagu peni. Parimad geenid ja nende mutatsioonid olid kokku juhtunud. Äkki Kalbassik seisatas ja vaatas peremehele otsa.

      „Püsi paigal!“ tähendas see pilk. Borja tardus poolelt sammult. Koer pööras pea ära, ohu suunas, tema kõrvad olid püsti, morda hakkas aeglaselt krimpsu tõmbuma ja moonduma, küüned jalgadel tulid pikalt välja ja tungisid sügavale samblasse. Kuulda ei olnud midagi. Boriss tõstis hääletult vasaku käe ja heitis pilgu randmele kinnitatud soojusdetektorile. Paarsada meetrit kagus oli midagi suurt. Väga suurt, kas taraan või lödistaja, ja mis veel hullem – selle suure ümber hullas mitu pisikest, päris pisikest. Vana kotipoiss ei julgenud isegi valjusti hingata. Lödistajaga saaks koeraga kahepeale hakkama, poleks esimene kord. Aga kui elukal on pojad, siis läheb tõbras kaks korda metsikumaks kui muidu ning hoia siis oma piip ja prillid. Targem on paigal püsida ja loota, et elukas neid märkamata ise minema läheb. Liikuda ei maksa, mutandirajakal on head tajud, tabab mitmesaja meetri pealt liikumise ära ja siis tuleb ning teeb sust pudru. Boriss laskus imeaeglaselt ühele põlvele ja valmistus pikalt ootama. Kuid oodata ei tulnud. Äkki nõksatas Kalbassiku pea.

      „Veel üks inimene!“

      Borja imestas – siinkandis ja inimene, kes see hull võis olla? See oli ümbruskonna kõige ohtlikum paik, ainult loll hakkas siia oma nina torkima. Aga inimene see oli, soojusdetektor kinnitas Kalbassiku vihjet.

      „See inimene on idioot,“ ütles koer oma olekuga. Boriss noogutas. Tundmatu suundus otsejoones lödistaja peale. Puhka rahus, lollid tsoonis kaua ei ela, mõtles taat. Siis tundis ta endal koera ainitist pilku. Borja tõstis pilgu detektoriekraanilt ja vaatas koera. Nende pilgud kohtusid. Duell oli lühike. Vanamees krimpsutas nägu, võttis kaitseprillid eest ja nühkis väsinult silmi.

      „Olgu, loomulikult, stalkeriseadus.“

      Ta ajas ennast püsti ja hakkas ettevaatlikult Kalbassiku sabas tundmatu idioodi ja kutsikatega lödistaja kohtumispaiga poole hiilima. Tsoonis peavad inimest üksteist aitama, kes ei aita, sellele ei halasta ka tsoon. Kirjutamata seadus, loll ebausk, kuid mutantkoer, inimesele jäägitult ustav, järgis seda seadust alati kõrvalekaldumatult. Kuskohast koer selle võtnud oli, ei tea, ilmselt emapiimaga sisse imenud, idiootne geeni avaldusvorm, sest usu või mitte, mutanthundid hoidsid tsoonis tõepoolest üksteisega alati kokku, ükskõik kas nad olid ühest karjast või mitte, ja sellega olid nad siinse looduse kõige ohtlikumad kiskjad. Ohtlikumad isegi kutsikatega lödistajast.

3. Surmaheitlus

      Boriss istus surnud lödistajast mitu head meetrit eemale ja pani kuumava rauaga püssi põlvedele. Paljugi mis, surnud küll, aga siin tsoonis ei tea kunagi. Aga nolk, ise alles läbielatud hirmust näost valge ja käed värisemas, istus uhkelt laibale.

      „Khm…khm,“ köhatas Boriss. „Kõneldakse, et tõbrastel on viimasel ajal mingi regeneratiivne võime välja arenenud, vedeleb selline surnu paar päeva, haiseb juba otsast, teisest otsast närivad teda raipesööjad ja kus siis hakkab äkki tõmblema, virutab söödiku laiaks, pistab õnnetu värdja pintslisse ja roomab urisedes minema. Kui sihuke suudab paari päeva pärast tõmblema hakata, siis ei tasu tal niisama otsas ronida. Mine tea, millal ilmneb erand ja virutab sulle juba paari minuti pärast käpaga üle küüru.“

      Nolk võpatas ja libistas end korjuselt maha, tuli istus Borja lähedusse.

      „Vaatan, et sa oled meil sihuke sõnaaher, eestlane või?“

      Poiss noogutas.

      „Eestlane jah,“ kohmas ta tugeva aktsendiga vene keeles.

      „Imelugu.“

      „Mispärast imelugu?“

      „Seepärast et eestlasi on viimasel ajal tsoonis väheks jäänud. Vanad on maha surnud, noored aga leiavad ka paremal viisil teenistust kui siin eluga riskides rämpsu korjata. Ainult hiinlased sibavad veel.“

      „Mulle meeldib siin.“

      Boriss