Tulba-ahv. Juha Vuorinen

epigraph>

      Pühendatud Merkuurile Kalades.

      1. TAKSOJUHT

      Majanduslik seisukord hakkas mulle muret tegema, sest Kristiani jõululällutus nakatas ka mind ja ilma nutsuta juba jõule ei pea. Töö leidmine on mulle alati keeruline olnud. Sirvisin tasuta lehest vabu ajutisi töökohti ja leidsin suurepärase ameti, mis täitis kõik minu nõudmised: see oli lühiajaline, keegi ei hinganud kuklasse ja võisin selle lõpetada kohe, kui piisavalt rulli koos. Helistasin taksojuhte otsivale vanale.

      Koht asus Kallios, ühe korrusmaja garaa“is. See oli ilmselt mingi kinnikukkunud autolukksepa endine töökoda, sest seinad olid tapetseeritud igivanade pornokalendritega ja kõik kohad olid täis rattakingi. Taksomees oli pealtnäha viiekümnene kõhukas tüüp, umbes vändajämeduse kuldse käeketiga, millel seisis suurte tähtedega PERA. Vaatasin ta hiidkõhtu ja küsisin:

      “Sulle maitsevad vist kartulid vorstisoustiga?”

      “Miks sa seda arvad?”

      “Niisama lõi pähe…”

      Vana mõõtis mind pilguga ja küsis:

      “Tunned sa Helsingit hästi?”

      “Mina vä? Kas tunnen hästi Helsingit? Raisk, ma olen siin üle kolmekümne aasta elanud, no küllap ikka tunnen Helsingit päris hästi,” vastasin mina.

      “Tähendab, tunned?”

      “See on sama loll küsimus, kui et kas ma olen kunagi oma perseauku vetsupaberiga pühkinud,” turtsatasin.

      “Kuidas su perseauk Helsingi tundmisega seotud on?” imestas Pera.

      “Kui ma olen kogu oma elu mööda selle linna tänavaid konnanud, siis küllap ma ikka tunnen Helsingit päris hästi.”

      “Ütle siis, kus on Vanhaväylä?”

      “Mis sa räägid mingitest kuradi laevaväiladest või? Ma mõtlesin, et sa otsid taksojuhti, mitte rannikukaptenit.”

      “Sa siis ei tea, kus on Vanhaväylä?”

      “Ehk seletaksid kõigepealt, mis see Vanhaväylä on.”

      “See on tänav Tammisalos.”

      “Ega minagi ole iga viimast kui Helsingi tänavat nuuskinud ja see Tammisalo on vist ka rikaste linnaosa?”

      “See on jah selline jõukama rahva elurajoon,” nõustus Pera.

      “Kas ma olen seda nägu, et mul on sageli Tammisalosse asja?”

      “Kindlasti mitte, aga neid tänavaid oleks hea siiski tunda, vähemalt umbes.”

      “Ma võin ju kaardilt järele vaadata, kui mingi jupi koju tahab minna,” panin mina ette.

      Taksomees mõtles palavikuliselt, mida minuga teha.

      “Mul on varemgi asendajatega probleeme olnud. Ükskord palkasin ühe sisserännanu, kes väitis, et tunneb Helsingit paremini kui oma emakeelt. Ta esimene ots oli ühest Mellunmäe pubist Hämeentiele. Kunde oli juua täis ehitusettevõtja, kes ei taibanud midagi, kui juht keeras otsa Tampere poole ja viis tüübi Hämeenkatule. Ettevõtja oli pisut imestanud, kui sõit Mellunmäelt Kalliosse maksis tuhat kakssada ja kestis peaaegu kaks tundi. Sinna ta imestama jäigi, et millal on Hämeentiele ehitatud sild ja kosk. Järgmiseks otsustas see sisserändaja teenida vähe lisa, sõitis Tampere bussijaama, parkis auto otse kiirbusside peatuse juurde ja lubas bussi peale minejatele, et temaga saab sajase eest otse Helsingisse. Sellest tõusis muidugi jube kära ja Paunu bussijuhid kolkisid selle mu juhi nii vaeseomaks, et too lebas kaks nädalat haiglas ega oska enam sõnagi soome keelt. Pudistas arstidele mingit suahiilit.”

      “Kae kuradit,” ütlesin lõpuks.

      “Mult oleks peaaegu taksolitsents ära võetud, nii et võid arvata, et mind ei huvita enam oskamatute juhtide palkamine.”

      “Tead, minu peale võid jumala kindel olla.”

      Pera vaatas mind jälle pikalt ja küsis:

      “Mida sa teed sellises olukorras, kui klient pakub tasu natuuras?”

      “Natuuras? Kas nad ei maksa mitte autos?”

      “Oled sa päriselt loll või ei ole sa kunagi kuulnud, et sõidu eest tasumiseks pakutakse sageli seksi?”

      “No see sõltub muidugi reisija soost ja välimusest.”

      “Mida sa sellega mõtled?” imestas mees.

      “No ega ma ei hakka ju mingit vanameest perse panema, kui tal pappi ei ole.”

      “Unustame õige kogu selle jutu. Mulle tundub, et sellest ei tule midagi,” kõhkles Pera.

      “Kuule vana, ma luban, et ei pane ühtki reisijat isegi siis, kui seal istub täiesti pennitu Jennifer Lopez. Kas sa ei taipa, et minu rahakott sellest täiemaks ei lähe, kui ma munad tühjaks lasen?”

      “No proovime siis homme,” pani taksomees ebakindlalt ette.

      Leppisime kokku, et võtan hommikul kell kaheksa auto.

      Läksin garaa“i, silm krillis, sest varajane ärkamine oli mulle sama, mis hukkamiskomando ette minek. Pera nokitses Volvo kallal. Mind nähes hakkas ta tutvustama taksomeetreid ja muid autos leiduvaid vidinaid.

      “Siit lülitad taksomeetri sisse, siit saad keskusest tellimused ja siin on…”

      “Oota, see auto on ju mäsaks,” muutusin närviliseks.

      “Kuis nii?”

      “Kuidas kurat ma sinu meelest sõidan autoga, millel ei ole sidurit?”

      Taksomees vaatas mind, suu ammuli.

      “Oled sa mingist haiglast puhkusel või?” küsis Pera.

      “Kuis nii?”

      “Automaatkastiga autos ei ole ju sidurit!”

      “Automaatkastiga auto? Kust ma siis tean, milline käik parajasti sees on?”

      “Ei raisk, sa ei sõida selle autoga meetritki,” vihastas Pera.

      “Ära nüüd nalja pärast vihaseks mine. Vajutan lihtsalt gaasi põhja ja see riistapuu vahetab ise käike?”

      “Just, mõelda vaid, kui lihtne,” turtsatas Pera.

      “On see esi- või tagaveoga?”

      “Esiveoga.”

      “Nii et ma ei või kurvides libisema lasta?”

      “Mis pagana mänguasjaks sa seda autot pead? Kas sa ikka taipad, et see maksab üle kahesaja tuhande? See ei ole mingi laste rallikas!” karjus Pera.

      “Võtame nüüd maru rahulikult. Ma tahtsin lihtsalt teada, sest mul endal oli DatsunFinn, mis võttis libedaga väga kergesti külje ette. Jube vinge oli külg ees kurvi minna ja jälgida, kuidas inimesed kargavad põõsasse nagu ehmatanud loomad.”

      Pera vaatas mind täiesti muutumatul ilmel ja ütles nagu mingile kuradi esimese klassi juntsule:

      “Me teeme nüüd nii, et sa tuled kahe tunni pärast mulle seda autot näitama ja alles siis otsustame, kas sa jätkad või mitte.”

      “Sobib.”

      Hüppasin rooli ja sõitsin lähima tulba juurde esimest otsa ootama.

      Esimese sõidu tellis paar, kellel oli terve pagasiruumitäis kohvreid ja kotte. Paistsid olevat juba puhkusemeeleolus. Seda oli näha nende lollakalt õnnelikust “me läheme nüüd välismaale”ilmest.

      “Kuhu sõidame?” küsisin viisakalt.

      “Lennuväljale,” vastas mees.

      Vaatasin küsivalt peeglisse.

      “Millisele lennuväljale?”

      “No millisele lennuväljale me sinu arvates minema peaksime, kui oleme Helsingis ja puhkusele minemas?”

      Seda öelnud, vaatas vana lõbustatult oma eide poole.

      Kuna mulle näkku ei nikuta, sõitsin otsejoones Malmi lennuväljale ja hakkasin kohvreid maha tõstma.

      “Kuule autojuht, mida sa õige teed?” närvitses mees.

      “Tõin teid lennuväljale, nagu tellitud