Tasuja. Eduard Bornhöhe

n>

      1. peatükk

      Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujal maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid kellegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üleüldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja muljet anda.

      Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üleüldse raske olevat rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid paris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta vaese pagana puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased. Teised naabrid – rootslased, venelased, lätlased, leedulased – ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kui võisid. Nad käisid sagedasti eestlase kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malk tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes.

      Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja hulgaga võim kasvas, seda enam nõuti talupojalt, ja sada aastat pärast maa allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti sugu talupojad oma vasallide, taani ja saksa sugu isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks. Tal poleks seda tarviski olnud teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud. Hirmus oli veel meie valgustatud päevil pärisorja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust rumaldatud keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid. Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele. Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: "Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.”

      2. peatükk

      Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest ta metsa sees oli, ja ta oli imelikul viisil ühe sündinud maamehe Tambeti päralt, kes siin valitses kui mõni “Kura kuningas” kunagi. Kuidas oli see mees pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad? Seda me kohe näeme.

      Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk priske poiss, kelle määratlus liikmetes peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui karu. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need lugemata hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ära, et jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, pagulast jälle kätte püüda. Saatis sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, aga leidis truuduseta sulase tüvika tamme varjul rahukalt puhkamast.

      "Küll ma su äratan,” urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa – tsiuh!

      "Hellasti” äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades hellasti puudutatud kohta.

      "Sa pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!” Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas. Aga sel silmapilgul kiskus ennast mära äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näitas nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna.

      "Karu! karjatas püha isand ja pillas piitsa maha.

      "Määratu veis.” pomises sulane.

      “Püha jumal, mis nüüd teha?” Sulane kehitas õlgu ja istus sõnalausumata maha.

      "Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale – sa oled ise kui karu… Pai Vahur, kägista teda. rebi ta lõhki… Näe. tuleb … oh jumala ema… Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!” Vahur raputas tõsiselt pead.

      “Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.” Karu tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele.

      "Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu,” Ja piiskop tahtis punuma panna. Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult:

      "Mul on pikemad koivad kui piiskopihärral.”

      "Ma ei lase sind nuhelda – ” Sulane naeris. “Ma lasen su priiks – ” Sulane kuulas teravamalt.

      “Ma annan sulle maid päri – ai, ai, ai – issand, halasta… näe!” Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti “Kas härrad annavad pärismaad?”

      "Annan, jumala eest annan.” "Kas vannuvad selle peale?” “Vannun, vannun vannun!” Sulane rebis jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti silmates. Mesikäpp urises vihaselt… Vahur lipitses silmapilgu tema ümber. Korraga haaras ta raudsete sõrmedega elaja kõrist kinni ja tõukas talle jahinoa tera täielt rindu. Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasti kaissu. Inimene ja kiskja veerlesid maas. Murtud raod rägisesid, peene liiva tolm keerles üles, kuuldus segane poollämbunud röhin ja mõmin. Siis kerkis võitja – inimene – kriimustatult ja lõhkiste riietega püsti ja vaatles võidurõõmuga võidetud vaenlase mürakalist, surmakrampides tuksuvat keha.

      “Selle kiskja veri paneb minu vabaduse taime tärkama,” pomises ta iseeneses. Ta ei eksinud. Piiskop pidas sõna, laskis pagenud sulase vabaks ja kinkis talle pärisomanduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Ainult sõjas pidi ta piiskoppi aitama.

      Tugev Vahur ehitas enesele metsa sisse majakese, oli aga liiga laisk, et põldu harima hakata. Ta luusis mööda metsi ja toitis ennast jahisaagist. Tema kõige suurem lust oli kiskjaid elajaid hävitada. Tema haruldane kehajõud tegi teda kaugel ümberkaudu kuulsaks ja tema nimi ning teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus. Räägiti temast, kuidas ta kord terve hundikarja, kes kibeda külma ajal ta kallale kippunud, palja käega ära kägistanud, nahad maha nülginud ja kered kui jõulukingitused kuuse okstesse riputanud, kust neid siis nälginud suguvennad halastades maha rebinud ja ausasti oma tühja kesta matnud; kuidas ta korra targema rahva suust kuulnud, et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simpson või Sampson, kes sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, viis karu, ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maapõuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk pajatas: “See oli tema. Meie seda ei või… peame kannatama…” Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks, hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri raugana, oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi Õpetusi kaasa andes:

      "Sa