Provintsiluule. Triin Tasuja

mpty-line/>

      köögis istudes aknast välja

      kollased paneelmajad nukralt ja tuimalt

      antennid sarvedeks peas

      vaatavad oma saja aknaga

      liikumatust perspektiivist igavikku

      ikka igavikku

      isegi kui neil klaasid eest lüüa

      ja tuul keskküttesoojuse asemel

      neisse lendama jätta

      iga provints on omamoodi Tšernobõl

      aga võib–olla olen mina tuumaelektrijaam

      mille plahvatamistõenäosus on kohast sõltumatu

      milleks siis õõnestada pinda millel elan

      kui käidav tee niikuinii on ainult minu

      enda jalge all

      sääse

      Siit ma olengi pärit

      kus majad on jäänud tühjaks

      põlenuks, elektrituks, kulunuks

      ja aknad lüüakse katki

      ja väiksed krantsid

      jooksevad ringi, karjuvad närviliselt

      kurb ja armas on see koht

      nagu mina

      aastakümneid mittetähenduslikku

      alati hukka läinud noorust

      Alphaville’i viisidega

      kumab mul meeles

      ka siia ei mahu ma üksi

      oma Metro Luminaliga aga

      ma tulen ikka ja jälle

      sest iga kõdunemine

      kasvatab mu armastust

      Kuidas ma veel siinsamas mängisin

      rõõmsa, kuid tagakiusatavana,

      ja nüüd

      oma maailma seljakotis kandes

      murtud südamega

      vaatan 6. maja ainukest tuld

      Olen liiga noor memuaarideks

      aga seda kohta ma veel tahan

      endas kinni hoida

      kui viimast säilet lapsepõlvest

      Sääse on vanem ja targem

      kui mina

      aga temagi süda on hüljatud

      ja ta lohutab mind:

      keegi ei koli enam tagasi

      aga olnut ei tiri keegi

      ühestki seinast

      mis elab nüüd veel metsikumalt

      Sääse

      mu betoonist külm tugi

      *

      vahel tundub, et mu ümber

      on ainult joodikud ja hullud

      kui käin mööda kodutänavaid

      mõtlen:

      kuhu ja mis edasi?

      väikelinnad ongi Eestimaa

      pole patriotism see, vaid fakt

      iga 9. on ehitaja

      iga teine elab väikelinnas

      noored joovad

      stressist ennast purju

      mõni niisama mõttetusest

      jääbki jooma

      mina pole ütleja

      kas vale see või õige

      siitsamast tulen ju isegi

      purjuspäi hull joodik

      sitta kah

      kõik need poisid ja tüdrukud

      siia ilma sündinud

      kel kodu väärtusena kaheldav

      peavad endaga ise hakkama saama

      kõik need poisid ja tüdrukud

      tahavad elada

      aga vahet pole

      kas nad on andekad või ei

      kas neil on üüratult palju või vähe

      potentsiaali elus hakkama saada –

      kõik nende püüdlused on valed

      poiss, sa ei tohi klassiõe suusasaapaid varastada

      mis sest, et su ema on joodik

      isa tappis mingi mehe armukadedusest ära

      ja istub vangis

      ja et muudmoodi sa võib–olla süüa ei saaks

      ära kurat joo oma palka maha

      see tapab su noore maksa, noore elu

      need joodikud pole sul mingid sõbrad

      mis sest, et kõik, kes sul elus üldse on

      on nemad

      tüdruk, ära ole nädalate kaupa kodunt ära

      ära jäta nõusid pesemata kui su

      ema sind ei armasta

      ära tee välja, kui su pere su üle irvitab

      ole ometi normaalne

      “vahi, milline sa välja näed

      nagu kloun

      tsirkusest oled või

      narkar ja lits oled

      mul on piinlik su pärast”

      ja tüdruk

      saadab ta iga kord vittu

      kui ema talle harva helistama peaks

      kõik need tüdrukud ja poisid

      sitastes ja haledates

      tolmustes endistes tööstuspiirkondades

      tahavad hakkama saada

      ei taha end paneelmajas või

      puukuuris üles puua

      võib–olla ei tahaks end nädalast–nädalasse

      pilve juua või tõmmata

      kopsuvähki suitsetada

      kui see kedagi ainult kotiks

      punkrock dekadents

      ma ei hakka end enam isegi õigustama

      mul pole aimugi

      kas ma elus üldse millegagi hakkama saan

      olgu see siis keskkooli lõpetamine või

      töökohal töötamine

      nüüd juba mõnedki aastad

      olen vältinud nii tööd kui kooli

      ja ma pole olnud milleski hiilgav

      mitte kunagi

      kõik mida olen proovinud

      olen pooleli jätnud

      olen otsinud ja mitte leidnud

      te võite seda mulle ette heita

      kui tahate

      aga ikka pean ma edasi otsima

      isegi kui see tundub olevat