Õnnelik suhe. Tiina Tiitus

poiss temaga isegi räägiks. Nende pilgud kohtusid lastesummas aga üsna tihti ja see võttis alati põlved nõrgaks. Muidugi tegi tüdruk kõik endast oleneva, et selliseid pilkude kohtumisi võimalikult palju oleks. Kevadel, kui kool hakkas läbi saama ja puudel olid juba hiirekõrvad, et pidanud nad pingele enam vastu. Nad kohtusid ühel õhtul pooljuhuslikult, nad isegi ei rääkinud, sõnu polnud vaja. Nad tõmbusid nagu magnetid ja Ingridil oli täiesti ükskõik, mis muust maailmast edasi saab. Siinkohal hakkas vist lugeja fantaasia ühes suunas tööle, aga tegelikult juhtus midagi, mis päästis Ingridi elu, võibolla ka poisi oma. Nad ei rääkinud ei enne ega pärast seda õhtut ja ööd.

      Nad leidsid ühe kütmata sauna ja lihtsalt istusid, suudlesid, hoidsid ja kallistasid. Ei juhtunud rohkem midagi seksuaalset. See oli täielikult siiras, aus ja püha. Kaks noort inimest nägid teineteist nende jumalikus ilus ja jagasid armastust. Tingimusteta. Sellel poisil oli oma nooruse kohta juba murdja maine, kelle eest tüdrukuid hoiatati. Kuid loomulikult oli ta ka lihtsalt üks laps, kes igatses lähedust. Ingrid sai korraks tunda armastuse päästvat puudutust ja jõudu oma elu edasi elada. Ta mõtleb sellele õhtule suure tänutundega ja on ikka veel hämmastunud, kust ta võttis sellise julguse astuda vastu täiskasvanute häbile.

      Ingridit otsiti politseiga terve öö. Järgnevad päevad, nädalad ja kuud tuli tal silmitsi seista teiste inimeste kohtumõistmisega, nende rajude fantaasiatega ning ähvardusega saata ta günekoloogi juurde, lihtlabase sõimu ja alandustega. Võite arvate, milliste sõnadega teda kostitati. Kas pole kummaline, et tegelikult vajas noor inimene vaid armastust, tähelepanu ja lähedust. Keegi täiskasvanutest ei küsinud kordagi, mida ta tunneb või miks ta nii tegi. Tõenäoliselt poleks ta osanud tookord seda ka seletada. Ta vanemad ei julgenud kunagi hiljem seda teemat isegi kergelt puudutada, sest häbi oli ju meeletu. Nad olid hirmust ja häbist kanged. Õpetajad vaatasid silmanurgast ja vangutasid hukkamõistvalt pead. Noorus on hukas, eksole! Keegi ei tundnud kergendust, et ta vähemalt elus oli; oma tegudele poleks Ingrid teiste silmis niikuinii õigustust leidnud. Kuid tollel hetkel oli see tegu talle elujäämiseks hädavajalik. Teisiti ta ei osanud. Ta pole oma tegu kunagi kahetsenud. Ta teab, et see magnet, mis teda tõmbas, oli kordades tugevam mistahes häbist. Nii suur on igatsus armastuse järele.

      Üksindus

      Kõige sagedamini vastatakse minu küsimusele, et miks sul on vaja meest, et: „Ma ei taha üksi olla.” See on nii ootuspärane, et tavaliselt ei tasu isegi küsimist. Tuleb ka teistsuguseid vastuseid, aga harva. Esmapilgul võib tunduda, et see on ühiskonna surve, sest kooselu või lähisuhet peetakse teatud vanusest alates normiks.

      Kuid siin on veel palju muidki põjuseid. Nii meie sünd kui ka kogu elu siin maailmas, selles reaalsuses on seotud eraldatusega, üksi olemisega. Hirm olla üksi jäetud on abstraktne ja me ei pruugi leida sellele ühtegi põhjust oma mälusoppidest. Me võime näha paljude inimeste puhul, et neid hüljati lapsepõlves või rakendati kummalisi kasvatusmeetodeid, mis tekitasid neis üksindus- ja eraldatustunde, kuid lisaks sellele on üksindustundel palju muid tagamaid.

      Mu tädi rääkis näiteks, et tema noorusajal õpetati nii, et ema peab lapse ja enda vahele padja panema. Nii ei tekkivat lapse ja ema vahel tugevat sidet ja hiljem olla kõigil kergem. Nii ei hellita last ära. Laps ei teagi, mis on lähedus ja ei oska seda tahta. Kui meid šokeerib selline õpetus, siis kuidas veel šokeeriks see, mida kõike on ajaloos lastega tehtud! Vanasti ei peetud lapsi täieõiguslikeks inimestekski, lapsed olid poolikud valmis saamata inimesed. Alles eelmise sajandi 60ndatel hakati rääkima laste õigustest ja sellest, et lapsed äkki ei peaks täiskasvanutega võrdselt tööd tegema. Võibolla ei peaks neid isegi karistama. See mõte tundub isegi praegu veel paljudele täiskasvanutele liiga radikaalne.

      Niisiis on üksindustunne suures osas õpitud kogemus. Kuid selle taga on midagi veel, sest paljud, kellel on lähedane suhe, tunnevad ikkagi hirmu üksinduse ja mahajäetuse ees, kuigi nad ei ole üksi. Peaaegu kunagi ei olda tegelikult üksi, täiesti üksikuid inimesi on väga vähe. Ja võibolla nemad ei tunnegi ennast üksildasena.

      Üksindus, eraldatustunne on ürgne, väga vana emotsioon. See tunne on nii vana, kui vana on meie kehastumiste tee. Sel hetkel, kui meist sai eraldi teadvus, kogesime ka esimest korda eraldatustunnet. Siit edasi otsime teed tagasi ühtsusesse ja see on üks väga pikk tee. Mäletan seda esimest korda, kui ma tundsin eraldatust. See mälestus seostub mulle tumeda mustja öösinise värviga. Mu esimene hirm oli, et kui ma võtan selle pika, keerulise ja väsitava rännaku ette ja tagasi tulen, siis on see teekond mõttetu, mu teadvus lahustub uuesti kõiksuses ning nii kannatused kui ka muud põnevad kogemused osutuvad seega tähtsusetuks. Kuid ma sain kinnitust, et see, mida ma kogema hakkan, on mõõtmatu tähtsusega, ülioluline ja nii julgesin ma edasi minna.

      Meie esimesed iidsed hirmud ongi eraldatus, üksi olemine, iseenda tajumine iseseisva teadvusena. Sageli proovivad inimesed sellele algsele hirmutundele leida leevendust partnerilt, teisest inimesest. Lootuses, et nii saab see valus auk täidetud. Me arvame, et üksindus on seotud sõprade või armsama puudumisega. Nii mõeldes eeldame, et lahendus on meist väljaspool ja kellelgi teisel on võimalus meid õnnelikuks teha, meie hinge toita ja koduigatsust leevendada. Alustades selle arusaamisega suhet, teeme varem või hiljem teise inimese iseenda õnne eest vastutavaks. Nii jääme sellest teisest, kes meie hirmu leevendab, sõltuvusse. Mõnda aega võib see tunduda päris mõnus, näiteks kui oleme just armunud. Kuid varem või hiljem satutakse teineteisest emotsionaalsesse sõltuvusse. Esialgne õrn armastus muutub vajaduseks ja võimumängudeks. Me nimetame seda olukorda kiindumuseks, mida järjekindlalt peetakse armastuseks. „Ma vajan sind, ma ei saa ilma sinuta elada!”, „Ma teen endale haiget, kui sa mu maha jätad!”, „Ma ei tea, mida ma teen, ma ei suuda ilma sinuta elada!”. Niisugused ähvardavad väited arvatakse olevat armastuse avaldumisvormid.

      Intiimsuhted peegeldavad ausalt, kiiresti ja puhtalt meie valusid ja hirme, ka kõige sügavamaid. Kas sinu elus on keegi, keda sa vajad, ilma kelleta sa ei saa olla? See tunne on kiindumus, sõltumine. See ei näita mitte su armastuse suurust, vaid seda, et oled oma väe ära andnud ja loodad, et keegi teine vastutab su õnne eest.

      Kui sa tunned sellist valu, siis on ainuke võimalus pöörduda enda sisse ja hakata tegelema selle valuga, mis sulle su enda seest otsa vaatab. Kui leiad üles kõik oma valud ja hirmud ning vaatad neile otsa, siis näed, et tegelikult on kõik väga lihtne ja armas ning et sa oledki seesama väike habras olend, kes kunagi kartis teele asuda. Kõik ülejäänu on pikad hirmutavad varjud seinal. Kuid inimesed lasevad endal vajuda passiivsesse üksinduseletargiasse. Nad arvavad, et kui nad kannatlikult ootavad, jõuab õnn ükskord nendeni nagu jäätiseauto. „Ma olen juba kaua üksi olnud ja oodanud, millalgi peaksin ju mina ka saama seda, millest teised räägivad. Keegi palun tulgu ja andku mulle seda! Ma isegi ei tea, mis see on, aga ma tahan ka! Ja üldse, elu on nii tüütu ja raske. Andke mulle garantii, et tulevikus läheb kõik hästi, võibolla ma siis julgen edasi elada.” Keegi ei anna garantiid ega tule midagi tõestama. Me oleme loojad ja loome ise oma elu.

      Paljud kannatavad platoonilise armumise käes. Minu kogemuse järgi on see üks valusamaid üldse: see on hirm, et mu armastust ei vajata. See on igatsuse üks valusamaid varjundeid. Tõenäoliselt oleme seda mingil eluetapil kõik kogenud. Mäletan, kuidas proovisin ühe väljavalituga samas rütmis hingata. Aga kuna tal polnud mu tunnetest aimugi, ei pannud ta seda loomulikult tähelegi, nagu ka kõiki muid mu mõttetuid ponnistusi ta tähelepanu saada.

      Mäletan, et olin mingil hetkel täiesti kindel, et keegi ei taha mind mitte kunagi. Olen nähtamatu ja ongi tore, sest ma ei meeldiks niikuinii kellelegi. Naljakas, sest tõenäoliselt olin siis oma kõige ilusamas eas. Nüüd näen, et just väga paljud väga ilusad naised kogevad kõige suuremat alaväärsustunnet. Olen neile naljaga pooleks rääkinud, et küllap olid sa ühes teises elus kole jändrik vanamees ja mõtlesid, et kui ma ometi oleksin kaunis noor naine, küll mu elu oleks siis kerge ja ilus! No vot, kas on? Nüüd näed, see nagu ei muudaks midagi. Nüüd oled ilus noor naine, kas on kergem? Ei ole, isegi nagu raskem oleks, tõdevad nad.

      Enamasti kogevad inimesed oma suhetes samu ja sarnaseid olukordi ikka uuesti ja uuesti. See toimub meiega selles elus, aga ka läbi kõikide elude, millesse sünnime. Kordamegi nii kaua, kuni taipame, mida on vaja taibata. Me õpime tingimusteta