Pál-tänava poisid. Ferenc Molnar

itle>

      Kell kolmveerand üks lahvatas pärast pikki ja tulutuid katseid tasuks äreva ootuse eest loodusloo klassi kateedrilaual Bunseni põleti värvitus leegis lõpuks smaragdroheline triip, mis tähendas, et ühend, mille kohta õpetaja oli tahtnud tõestada, et see leegi roheliseks värvib, oli leegi tõepoolest roheliseks värvinud, ja selsamal võidukal hetkel, nagu öeldud, täpipealt kell kolmveerand üks, hakkas naabermaja hoovil kõlama leierkast, mis tõsise töömeeleolu nagu noaga katki lõikas. Aknad olid soojal märtsipäeval pärani lahti ja muusika lendas värske kevadtuule tiivul klassiruumi sisse. See oli üks lõbus ungari rahvaviis, mis kõlas leierkastist kui marss ja helises nii kärarikkalt ja viinilikult, et kogu klass oleks tahtnud naeratada, ja oli neid, kes tõepoolest naeratasidki. Bunseni põletis lõõmas rõõmsalt roheline triip ja mõni esimese pingi poiss isegi vahtis veel seda. Aga ülejäänud vaatasid aknast välja, kus paistsid väikeste naabermajade katused ja taamal kuldse lõunapäikese käes kirikutorn, mille kella minutiseier lohutavalt kaheteistkümnele lähenes. Ja kui nad niimoodi aknast välja passisid, tungisid koos muusikaga klassiruumi ka muud sinna mitte kuuluvad hääled. Hoburaudtee kutsarid tuututasid, ühel hoovil laulis teenijatüdruk, aga midagi hoopis muud kui see, mida mängis leierkast. Ja klass hakkas nihelema. Mõni soris laualaekas raamatute seas; korralikumad pühkisid sulepäid puhtaks; Boka pani kinni väikese punases nahkvutlaris taskutindipoti, millel oli õige nutikas mehhanism, nii et sellest voolas tinti välja üksnes siis, kui see taskusse pisteti; Csele korjas kokku oma paberilehed, mis täitsid tal raamatute aset, sest Csele oli keigar ega ladunud kogu raamatukogu kaenla alla nagu teised, vaid tal oli kombeks kaasa võtta ainult vajalikud lehed, needki jagas ta hoolikalt kõigisse välis- ja sisetaskutesse; Csónakos haigutas viimases pingis suure suuga nagu mõni igavlev jõehobu; Weisz pööras tasku pahupidi ja raputas välja kogu puru, mis oli sinna jäänud sellest sarvesaiast, mille ta ajavahemikul kella kümnest üheni tükikaupa ära oli söönud; Geréb hakkas pingi all jalgadega sahistama, nagu kavatseks ta püsti tõusta; Barabás aga laotas ilma igasuguse häbitundeta põlvedele vakstu, ladus raamatud suuruse järjekorras selle peale ja tõmbas rihma nende ümber nii kõvasti kinni, et isegi pink raksatas ja tema ise näost punaseks läks – ühesõnaga tegid kõik ettevalmistusi lahkumiseks, ainult õpetaja ei hoolinud sellest, et viie minuti pärast on koolipäev lõppenud, sest tema libistas leebe pilgu üle peanuppude mere ja küsis:

      „Mis lahti on?“

      Selle peale tekkis sügav vaikus. Hauavaikus. Barabás oli sunnitud rihma jälle lõdvemaks laskma, Geréb tõmbas jalad pingi alla, Weisz keeras tasku uuesti õigetpidi, Csónakos kattis suu käega ja lõpetas haigutuse kamalu taga, Csele jättis oma paberilehed rahule, Boka pistis kähku taskusse punase tindipoti, millest hakkas otsemaid immitsema ilusat sinist tinti.

      „Mis lahti on?“ kordas õpetaja, ja seepeale istusid juba kõik liikumatult oma kohal. Siis vaatas õpetaja akna poole, kust tiuksus lõbusat leierkastihäält just nagu kõigile mõista andes, et tema õpetaja korraldustele ei allu. Aga õpetaja vaatas ikkagi rangelt ka leierkasti poole ja ütles:

      „Csengey, pane aken kinni!“

      Csengey, väike Csengey, kes oli „esimese pingi esimene“, tõusis püsti ja läks tõsisel ilmel akna juurde, et see kinni panna.

      Samal hetkel kallutas Csónakos end pingireast välja ja sosistas ühele linalakale poisile:

      „Pane tähele, Nemecsek!“

      Nemecsek kõõritas tahapoole ja vaatas siis maha. Tema kõrvale veeres väike paberikuul. Ta võttis selle üles ja harutas lahti. Ühele küljele oli kirjutatud:

      Anna Bokale edasi!

      Nemecsek teadis, et see on ainult aadress ja et kiri ise, tõeline teadaanne, on paberi teisel küljel. Aga Nemecsek oli rangelt aus mehepoeg ega tahtnud teise kirja läbi lugeda. Nõnda tegi ka tema sellest kuuli, ootas ära sobiva hetke ja kallutas end siis kahe pingirea vahele jäetud käiku ning sosistas:

      „Pane tähele, Boka!“

      Ja nüüd vaatas Boka põrandale, mida mööda neil oli ikka tavaks kirju edasi läkitada. Tõepoolest, veeredes tuli väike paberikuul. Selle teisele küljele, mille linalakk Nemecsek ausalt lugemata oli jätnud, oli kirjutatud:

      Pärastlõunal kell kolm üldkoosolek.

      Juhivalimised krundil. Teada anda.

      Boka pistis paberitüki taskusse ja pingutas veel korra kokkupakitud raamatute ümber rihma. Kell oli üks. Elektrikell hakkas tärisema ja nüüd teadis juba ka õpetaja, et tund on lõppenud. Ta kustutas Bunseni põleti, andis üles õppetüki ja suundus loodusloo õppevahendite panipaika, kogude sekka, kust iga kord, kui uks avati, kiikasid välja rumalate klaassilmadega loomatopised ja riiulil sulgi kohendavad täistopitud linnud, ning kus nurgas seisis vaikselt, kuid väärikalt saladuste saladus, õuduste õudus: koltunud inimluukere.

      Ja klassiruum oli ühe minutiga tühi. Suures sammastega trepikojas läks lahti metsik tormamine, mis vaibus ainult siis kiirustamiseks, kui käratseva lastesumma keskele ilmus mõne õpetaja kõrge kuju. Sellistel puhkudel jooksjad pidurdasid, hetkeks tekkis vaikus, aga niipea kui koolihärra nurga taha kadus, sai võidu trepist alla kihutamine uue hoo sisse.

      Poisse lausa voolas uksest välja. Pooled pudenesid paremale, pooled vasakule. Kui nende sekka juhtus õpetaja, lendasid väikesed mütsid peast. Kõik kõmpisid tänaval säravas päikesepaistes väsinute ja näljastena. Poiste peas valitses kerge uimasus, mis pikapeale siiski hajus nende paljude lõbusate ja toimekate vaatepiltide peale, mida pakkus tänav. Nad olnuksid nagu vabanenud vangid, nii vaarusid nad õhu- ja päikesekülluses, lonkisid läbi selle kärarikka värske saginat täis linna, mis nende jaoks polnud muud kui vankrite, hoburaudteede, tänavate ja poodide kaootiline rägastik, kus tuli leida tee koju.

      Csele tingis salaja ühe naabermaja kangi all meemaiuse üle. Meemaiuse müüja oli nimelt häbematult hindu tõstnud. Meemaiuse hind on teadaolevalt kogu maailmas üks kroitser. Seda tuleb mõista nii, et maiustusemüüja võtab oma kirvekese, ja täpselt see tükk, mis ta suurest valgest pähklitega pikitud massist ühe hoobiga lahti ropsab, maksab ühe kroitseri. Ning et kangi all maksab kõik ühe kroitseri, kuna see on iga portsu hind. Ühe kroitseri maksavad puutiku otsa torgatud kolm ploomi, kolm poolikut viigimarja, kolm kuivatatud aprikoosi, kolm poolikut Kreeka pähklit, kõik siirupisse kastetud. Ühe kroitseri maksab suur tükk lagritsat ja samuti maksab ühe kroitseri kurgupastill. Üks kroitser tuleb loovutada ka niinimetatud õpilasmoona eest, mis on jaotatud pisikestesse torbikutesse ja mis on üks maitsvamaid asju maailmas. Selles on sarapuupähkleid, rosinaid, muskaatviinamarju, suhkrutükikesi, mandleid, tänavaprügi, jaanileivapuru ja kärbseid. Ühe kroitseri eest sisaldab õpilasmoon üsna palju tööstuse, taime- ja loomariigi tooteid.

      Csele tingis, mis tähendab, et maiusemüüja oli hindu tõstnud. Turuseaduste tundjad teavad hästi, et hinnad tõusevad ka siis, kui äritsemisega kaasneb oht. Näiteks on kallimad need Aasia teesordid, mida karavanid veavad läbi seesuguste kantide, kus varitsevad röövlid. See oht tuleb kinni maksta meil, Lääne-Euroopa inimestel. Ja maiusemüüjal oli kahtlemata ärivaist olemas, sest vaeseke taheti kooli juurest minema kihutada. Õnnetu mees teadis väga hästi, et kui tal tahetakse seal kauplemine ära keelata, siis see ka keelatakse, ja et kogu oma maiustuste varust hoolimata ei suuda ta möödakäivatele õpetajatele nii magusasti naeratada, et need temas nooruse vaenlast ei näeks.

      „Lapsed kulutavad kogu oma raha selle itaallase juures ära,“ ütlesid õpetajad. Ja itaallane tundis, et tema äril ei ole gümnaasiumi kõrval pikka põlve. Seega tõstis ta hindu. Kui tal siit juba kord minna tuleb, võiks selle pealt vähemasti midagi teenida. Ja nii ta ütleski Cselele:

      „Enne oli kõik üks kroitser. Edaspidi on kõik kaks kroitser.“

      Ja kuni ta need ungarikeelsed sõnad suure vaevaga kuuldavale tõi, vehkis ta kirvekesega ägedalt õhus. Geréb sosistas Cselele:

      „Viruta oma müts maiustuste sekka!“

      Csele sattus ideest vaimustusse. Oh, kui imeline see oleks! Kuidas kommid paremale ja vasakule laiali lendaksid! Ja kui palju nalja poisid saaksid!

      Geréb sosistas nagu saatan talle kiusatussõnu kõrva:

      „Viruta nüüd ometi! See mees on liigkasuvõtja!“

      Csele võttis mütsi peast.

      „Selle ilusa mütsi?“ kahtles ta.

      Asi oli mokas. Geréb oli oma vahva