Risti rahvas. Enn Vetemaa

U MASINGULE,

      kes mu ristis,

      pühendan selle raamatu,

      mis tema uurimistööta

      «1343» kirjutamata jäänuks.

      ESIMENE OSA

      ESIMENE RAAMAT

      I

      SILMARÕÕMUTEGEMISETÖÖ

      Helmoldus de Zaghe – rüütel, Tallinna raehärra, Kuusiku rikka ja poolhulluks peetava mõisahärra väimeespoeg, istus morni habetunud talumehe laial plaanvankril, õlekott tagumiku all ja jalad üle vankriääre rippu, ning loksus Rapla-Märjamaa maanteed mööda Kuusiku poole. Ta oli noorepoolne mees, heledate turritavate juustega ja keevalise loomuga – vist liialtki keevalisega – , seda teadis ta ise ka, ning sestap ta oma äia poole sõitiski, et temaga nõu pidada – sellest veidrikust vahel lausa kiirgus nutikust. Äia mõistujuttudest oli enamasti raske kohe aru saada, kuid kui sa neil natuke klaarida lasid, siis taipasid paari päeva pärast, igal jobujutulgi oli iva sees.

      Hobusemees kiikas Helmoldust umbusklikult silmanurgast – nojah, eks linnariided tekitanud võõrastust, ning seda enam, et uhke väljanägemisega isand kaunis puhast eesti keelt rääkis. Need kaks asja ei läinud päris hästi kokku. Maakeelt rääkis ka mõisnik ise, ja koguni igal võimalusel ning suure heameelega, kuid tema keel oli kõigist püüdmistest hoolimata võõrast maiku.

      Mehe usaldamatus süvenes, kui noor de Zaghe Kuusiku mõisahärrast de Lodest juttu tegi ning huvi tundis huvi, et mida sellest mehest ümberkaudu ka arvatakse. On ta kuri või hea härra?

      Ei saanud ta mingit selget vastust – «kuidas metsa hõikad, nõnna ta vasta kostab» – või midagi säärast lausus talumees ja sülitas. Aga et see sülgamine oli üks lihtsülgamine, ei saanud sellestki midagi välja lugeda. Kui see setukamees teaks, mõtles Helmoldus, et ma maarahva verd olen ning et mu juured Saha küla Yllelempini – Taani kuninga ühe esimese eesti soost vasallini välja viivad, ei tea, kas see teeks ta usaldavamaks? Vaevalt küll. See rahvuseasi on Kuusiku mõisahärrale endale igatahes märksa tähtsam kui tema talumeestele. Mis asja sa selliste uimaste meestega korraldad? Ei need lähe millestki põlema, vinduvad kui mädanenud haavahalud ja susisevad enda ette… Närviliselt pildus noor rüütliisand oma piklikku pead, pildus nagu noor tuline ratsu; jah, aga igatahes küll hoopis teist sorti neljajalgne kui selle uimase maamehe uimane setukas.

      De Zaghe mõtted läksid teistele radadele: midagi arusaamatut on lahti ta endise hea sõbra, Taani kuninga asehalduri Marquard de Breidega. Marquard on siin Harju-, aga ka Virumaal vähemalt vormiliselt võimukandja number üks: eks moodusta ju Harju ja Viru niinimetatud Taani hertsogiriigi. Sakslased ja nende ordu ei suuda kuidagi leppida, et nende ametlik võim siia ei ulatu. Ärgu kohe mitte puutugi! Ja nüüd äkki hoiab just seesama Marquard Tallinna piiskopi venda – kah ju sakslaste vihameeste ning taanlaste endi poolt paikapandut – , Toompea Väikeses lossis vangis… Mitte ei saa aru, miks. Noh, muidugi ei nimeta ta seda kinnihoidmist vangistuseks, kus sa sellega – ta pakkuvat oma sõbrale vaid kindlat varjualust. Kelle eest? Saksa Ordu teda – ikkagi Taani võimu esindajat – esiotsa küll puutuda ei julgeks. See aga tähendab, et see mees mitte kellegi kaitset ei vaja. Niisugune kiusamine on ju just sakslastele meelepärane. Saa nüüd aru…

      Tõsi: piiskop Olavuse vennale esitati ka mingi süüdistus, see on, jah, õige küll. Tal olevat liialt tihedad ja kahtlased suhted Rootsi riigiga. (Küll on siin Maarjamaal kõik poliitilised suhted – kõigi nende meie kaitsjate omavahelised suhted – ikka alles sasipuntras!)

      Et Taanimaa ja Rootsi riik omavahel sõdivad, siis on sellisel põhjendusel kaalu ka; kuid miks võttis asja üles just Marquard Breide, kes on Helmoldusele alati ja selgesti mõista andnud, et Taani riigi huve ohustab Eestimaal ennekõike ikkagi Saksa Ordu; Taani ja Rootsi sõda lõpeb varem või hiljem mingi mõistliku rahuga, ning siis – vähemasti on Marquard ise nii vihjanud – vaadaku ordumehed ette!

      Kas tõesti on Marquard de Breide sakslaste poole üle läinud? Aga kuidas teisiti tuleb siis sakslaste vaenualuse kinnipidamist vaadata?! Kui nii, et Marquard on reetur, küll tema, Helmoldus, siis juba mingi põhjuse leiab, et kunagine sõber kahevõitlusele kutsuda…

      Et see hobusemees ka mitte suudki lahti ei viitsi teha! Vähemalt ilmast ja põlluviljadest oleks ikka viisakas mõni sõna poetada. Igavene mõmm mees!

      «Kui see külamehele huvi peaks pakkuma, siis mina olen Kuusiku härra väimeespoeg,» lausus Helmoldus. «Ja seda tean ma ka, et teda üksjagu opakaks peetakse. Ning ega see päris vale ole ka!»

      Isegi sellisele, lausa väljakutsuvale tõekuulutamisele ei pidanud külamees vajalikuks otseselt reageerida. Ta sülitas taas lirtsti! läbi hammaste, uuris päikest, mis lõunakaarde hakkas jõudma, ja lausus:

      «Jõuate lõunaks mõisa. Saate läätsesuppi ja odrakörti. Ja eks taari anta ka.» Siis kiskus ta suu muigele ja ta lisas: «Kui härrale peenem kraam peaks meeldima, siis tuleb ise kaasa võtta. Meie saks helbib talutoitu.»

      Kuid ei heakskiitu ega halvakspanu saanud neist sõnadest välja lugeda.

      Seda, mida mõisas söödi, teadis Helmoldus ise, ning ta ütles endale pakutava toidu küllalt hea olevat. Tõeliselt ei hoolinud ta praegu söögist üleüldse.

      Kuusiku mõisa maad pidid juba alanud olema, sest külateelt suurele maanteele pöörava priske ja lehkava koormaga sõnnikuvankri kõrval käis piiga, kes kandis rõivaid, millega oleks passinud ennemini pühapäeval kiigemäele minna kui argipäeval sõnnikut vedada: ilus kollast, punast ja rohelist triipu seelik – koguni kirjatud puuspõllega; valgele, selleks tööks kogunisti sobimatule heledale särgile oli peale tõmmatud veelgi uhkem lühike, kurrutatud servaga pluus; silma rõõmustas lai punastkarva vöö, ja – taevas appi! – piigal oli koguni lillepärg peas…

      Et kõik mõisateenijad maarahva pidurõivad kandma pidid ja et toapoiss Mihkel paljude tärnidega ja kahe suure sarvega ilustatud härjanahksest kiivrist vahest ainult ööseks loobuda tohtis, seda teadis Helmoldus hästi. Nüüd ollakse siis juba nii kaugele jõutud, et sittagi veetakse piduriides!

      Tüdruk viipas neile tervituseks, endal nägu laia naeru täis.

      «Näh, Anu täna silmarõõmutegemisetöö peal. Hea kerge põli,» ühmas hobusemees.

      Piiga laskis naerul kõlada, ja vanker logises neist mööda.

      «Nisuke silmarõõmutöö rikub ju riided ära,» arvas Helmoldus.

      «Mida see paljas oosteajamine ikki rikub. Ega ta nõnnaviisi siis põllale lähe. Näh, Anul olid pastladki puhtad. Tema töö on lauda juures ohjad pihku võtta ja koormaga põlluservale sõita. Aga ilmtingimata mõisaõuest läbi! See härrale meeldib. Meil enamaltjaolt iga suurema ettevõtmise juures üks inimene silmarõõmutegemisetöö peal.»

      Veel sai Helmoldus kuulda, et kuigi selline kometitegemine on omajagu narr, olevat asi talumeestele päris meele järele: eks ju sakski saa aru, et mustem töö ilusad riided ära võib määrida, aga selle eest, et «eesti rõivast» kantakse, ei nõua härra mõisale villavakust.

      «Näh, siit saab kõikse otsemini mõisa!»

      Mees peatas oma kronu kruusatatud jalgtee juures. Helmoldus de Zaghe, sõpradele Helmold ja äiale koguni Elmu, kargas vankrilt maha. Ei jätnud ta mehele ka küüdiraha pihku pistmata.

      Too võttis raha rahumeeli, aga ka erilise vaimustuseta vastu. Ta näis ikka veel millegi üle aru pidavat. Ja siis, enne kui hobusele piitsa andis, tõi ta lõpuks kuuldavale selle, mille üle nähtavasti tükk aega aru oli pidanud:

      «Mis meie saksa, vanasse Lodesse puutub, siis ei oska kiski öelda, kas ta nii opakas ongi, kui paistab… Nii on lood.»

      Nüüd, mil see südamelt välja öeldud, vuras vanker edasi.

      Helmold jäi kruusatatud jalgteele seisma ja silmitses viita, mis kuulutas:

SITTALEPPIKO MÖIS – 2/19 PENIKOORMAT

      Oli sellel sildilgi oma ajalugu. Opman kiskus sihukese teotava teeviida, mida ta küla irvhammaste kätetööks pidas, kahel korral pikema jututa maa seest välja ja virutas põõsasse. Kuid tuli tal endal see uuesti tagasi panna, sest selgus, et suur uhke punane valge kirjaga laualapats on härra kätetöö.

      Kust selline ilus mõis küll niisuguse hullu nime oli saanud?

      Ega