Möbiuse leht. Teine raamat. Enn Vetemaa

p>

      1

      Maakera, see meie taevane lennumasin – ainuke, millele võime esiotsa veel päris kindlad olla, kuna ta oma pöörlemises ilmutab silmapaistvat, meie ajastule üsna ebatüüpilist täpsust ja kohusetruudust, on teinud järjekordse tiiru ümber Päikese.

      Taevarindel muutuseta, võiksime konstateerida. Kas nüüd just päris muutuseta? Seda vahest mitte: küllap kusagil kauges galaktikas on mõni muldvana täht langemas gravitatsioonilisse kollapsisse – mängu tulevad nullid ja lõpmatused, ning koguni Ruum ise, mille kordaarmastav Descartes lootis oma koordinaatide-ahinguga taltsutada ning hoomatavaks teha, kipub ette võtma saatanlikke tempe – kipub nimelt kõverduma. Olge lahked!

      Sedalaadi sündsusetused viiksid kollapsieelsesse seisundisse küllap ka sir Isaac Newtoni, sest tema füüsika käitus nagu eeskujulik sõdur, kel kõik määrustikud peas ja südames. Hull lugu see tähekollaps – ootamatu nagu aabitsakuke lendutõusmine. Mida seal taevas endale lubatakse?!

      Jah, vahest ainult Jakobile, sellele sürrealistist poeedile ja fekalistile, rahutustkülvavale vaimule, kel olid arvuilmaga hoopis iselaadsed suhted, võiksid taolised pöörasused meeldida. Temale küll. Aga tühja sest Jakobist!

      Kuid kõik need sündmused on toimunud või toimumas kaugel-kaugel meie rahulikust Päikesesüsteemi provintsist ning nende mõju meie asjadele on kaduvväike. Kokkuvõttes võime niisiis nentida, et taevarindel muutuseta. Konstateering, et “pole midagi uut päikese all”, ei kõla meie suust ohkena, veel vähem karjatusena, ta on pigem otsekui normaalne rahumeelne röhatus pärast tugevat lõunasööki: kõht on – taevale tänu! – täis.

      See meie meelerahu ei pea muide sugugi osutama nürimeelsusele. Vastupidi: paljud suurvaimud on just korda ja stabiilsust pidanud kõige kõrgemateks väärtusteks. Diogenese meelispaigaks olnud teatavasti tünn, ja juba väikene muutus – päikese varjamine Tema Hiilguse poolt – teinud talle tuska. Seda meelt mees oli ka Schopenhauer, kes isegi reisimise hukka mõistis: ainult arenemata vaim, kes endale ise midagi ei paku, igatsevat pidevat dekoratsioonide vahetust.

      Meie ei vaheta dekoratsioone; kummaline küll, kuid isegi see Valu Maja – nii deklareeris-deklameeris Jakob kord neljajalalises jambis – võib omal moel armsaks saada. Me jääme talle truuks.

      Muide, kaldume arvama, et ka salapäraselt kaduma läinud Pent Saksakulm, õigemini pseudo-Pent, suur valevorst, kes ise kurat-teab-kes oli ning kelle praegustest teedest meil aimugi pole, seda paika südames kannab ja võib-olla et une-eel nostalgiliselt meenutab. Ega me imeks paneks, kui ta mõnikord videvikutunnil siin uitamaski oleks käinud: videvikuajal seepärast, et teda ära ei tuntaks. Võimalik, et ta on hiilinud koguni tollele platsikesele, kus vale-Botvinnik seeni kasvatas. Õnnetu doktor Edu dekapiteeris kord seeneväed, mistõttu kogu ta farm, kui nii öelda võib, leinaliselt lõhnas ning seente valged kaelajupid troostitult valendasid. Miks me sellest räägime? Eks ikka seepärast, et meil on rõõm siinkohal teatada seenearmaada tänavusest erilisest võimsusest. Neid on rohkem kui kunagi varem. Uhkelt surub imehabras ja röögatult jõuline elusaine – seeneihu – end läbi surnud asfaldi. Tal pole Einsteini porsumisvalemist aimugi, kuid see ei tähenda miskit – mürklid purustavad ja triumfeerivad.

      Kõik on endine, kuid ega ikka ole ka: seenekindral, kes seente eest palvetas ning neid oma kehamahladega väetas, pole enam elavate kirjas. Me ei või väita, et ta suri kurvastusest, kuid siiski on see fakt, et ta pärast oma hoolealuste hukku kiduma hakkas. Jõuluajal tõi veoauto tema maiste jäänuste tarvis üsnagi sümmeetrilise puukasti, kaldkatusega kaduvikuelamu. Õitsegu lilled tema haual! Või ehk oleks õigem soovida kalmumurule hulgaliselt hunnituid hiidseeni?

      Kui me tolle pseudo-Pendi kohta midagi kindlat väita ei või, siis isand Jakobit on siinmail nähtud küll. Ja veel õige tihti. Ta on endiselt truu oma mediteerimiskännule. Mõtlikult, väga väikeste lonksudega rüüpab ta sealt õuntest pruulitud lemmikjooki (mis on viimasel ajal küll väga defitsiitseks muutunud) ja vaatab loovinimese udusel pilgul kaugusse. Muidugi teeb ta niinimetatud Vaimuliku Akadeemia aias kännutades oma armsasse plokki ka märkmeid. Kuid eksitakse, kui loodetakse seal mõnd värssoopust sündivat, ei, hoopis arve ja füüsikalisi ühikuid pannakse kirja: röntgeneid, kiloröntgeneid ja küriisid. Ühikuid ja numbreid kirjutav Jakob võiks meid teha nõutukski, sest vihkas ta ju arvude vastikut isikupäratust samavõrd kirglikult kui keegi Katariina Oudova linna. Nähtavasti on Jakobi kuuljas kolbas valmimas mingid uued ideed. Ning aegajalt heidab ta igatsevaid pilke doktor Karl Mooritsa kabineti akende poole.

      Kui peaksime kohtama vanemõde Martat, siis saaksime teada, et ka doktor on mõnikord ametis kirjatööga; on see nüüd teaduslik süvauuring, mille kohale õhtuti laualambivalgel kummardutakse, või hoopis midagi pihtimuslaadset, kes seda teab. Igatahes kannatavat vaene doktor kohutavalt, ennastunustavalt olevat “must leinav luik” kirjutatavasse kaevunud. See võib tõesti mingi hingepuhastusakt olla: lausa südantlõhestavalt valus olnud Karl Mooritsat tema kalli vaimunõdra naise matustel vaadata. Ja murelikult lisaks tädi Marta – muidugi ainult eriti usaldatavatele inimestele (õnneks kuulub nende hulka küll enamik kohatavaist) – , et on karta doktori üha süvenevamat sõprust inimkonna verivaenlase alkoholiga. Kuid tema, Marta, ei suuda doktorit hukka mõista. Kummatigi olevat ka lootuskiiri asjade paranemist kuulutamas: uhke ja suure nahkköites piibliraamatu on doktor oma kabinetti toonud. Ehk mõjub püha raamat doktorile tervendavalt. Ehk ulatab Jeesuke ise talle maisesse hädaorgu oma toetava käe.

∗

      Kui Muhamed ei vaevu mäele visiiti tegema, eks jää see siis mäe ülesandeks.

      Ühel ilusal päeval koputaski Jakob doktor Mooritsa kabineti uksele. Koputas ja astus pärast ebamäärast mühatust, mis teispool ust kuuldavale toodi, ka sisse.

      Üsna tükk aega istusid kaks meest – pärast tervituskäepigistust muidugi – vaikides. See oli ilus vaikimine, ning seni veel leiutamata mõõteriist võinuks reageerida maheda rõõmu kahesuunalisi vooge. Eks sidunud neid kahte ju ühised mälestused.

      Kui juba küllalt pikalt naeratatud oli ning vaikus hakkas muutuma liialt pikaks, võttis Jakob oma poeetiliselt narmendavast pintsakutaskust helkiva hõbedase sigaretietüi, avas selle ettevaatlikult, piilus tekkinud pilu vahelt sisse ja ulatas seejärel oma nikotiinikambrikese, mida tavaliselt täitsid sigaretid “Tuluke”, doktorile silmitsemiseks.

      “Kas ta pole ilus? Kas ta pole kuidagi väga malbe loom?” lausus Jakob hingestatult.

      Doktor Moorits ei märganud esiotsa peale vati midagi. Lõpuks jäi ta pilk siiski peatuma mingil kentsakal putukal, kes õndsas rahus, ja mine tea, vahest ehk tõesti kuidagi malbelt vatikuhilal kükitas. Oma vangla avamisele ei vaevunud ta reageerimagi. No oli sel olendil oma suuruse kohta alles pikk kael! Nii pika kaelaga kuuejalgset ei teadnud doktor end seni küll näinud olevat; putukas meenutas minikaelkirjakut, aga võib-olla sarnanes ta ka mõne ammu väljasurnud saurusega, tema pikas kõveras kaelas oli igatahes midagi igavikulist ja seega eleegilist.

      “Loom?”

      “Muidugi loom! Kas doktor siis tõesti ei tea, et ka putukad kuuluvad loomariiki.” Mahedamalt lisas ta: “Seda loomakest kutsutakse kaamelkaelaliseks. Selts: Raphidioptera. Tema veelgi täpsem määratelu, liik nimelt, on Raphidia notata, palun väga! Kaamelkaelalised on üsna haruldased loomad, selle isendi leidsin ma teie imeaiast, kus neid miskipärast ootamatult rohkesti kohtab. Ta suvatses nimelt maanduda mulle otse lagipähe. Veidi aega mediteerisime koos, seejärel laskis loomake end lahkesti taskurätti püüda ning tal polnud midagi ka tolle hõbedase elamu vastu, kust ta teid nüüd nii rahumeelselt silmitseb. Temast saab minu insektaariumi neljateistkümnes liige. Eks ta ole kuidagi eriti… nunnu?”

      Doktor ei osanud selle peale midagi kosta, ja mida siin osatagi. Lõpuks naeratas ta kohmetult ja mainis, et “nunnunduse” asjus pole ta spetsialist, kuid kehakujult olevat kaamelkaelalised huvitavad küll. Mõneti sürrealistlikud. Vähemalt tema meelest.

      “Sürrealistlikud? Kas tõesti?.. Jaa… Miks ka mitte. Üliväga tähelepanuväärne. Huvitav, et ma sellele ise pole tulnud!” Ja pärast selle paiga, mida loomake aerodroomina kasutas, hellitlevat silitamist, nentis Jakob, et võib-olla mõjutas looma ebatavaline amüsantne, vahest ehk irriteerivgi kehakuju teda tõesti just lülijalgsete selle esindaja vastu huvi tundma ja neid võimalike katastroofide eest kaitsma; ent lõpuks ei jõuta ju ka kõigi elusolendite saatuse eest muretseda. Ei elata ju Noa laeva ajastul; ning kui selline laev olekski, siis lastaks ta äraütlemata