Leidlaps Francois. George Sand

n>

      I

      Videvikutunnil, kui me taas koos istusime, kuulsime loo leidlaps François’st. Ema Monique alustas nõnda:

      Ühel hommikul, kui Cormouer’ noor möldriemand Madeleine Blanchet läks luhaserva vee äärde pesu pesema, nägi ta seal väikest poissi pesulaua juures istumas ja mängimas õlgedega, mida pesupesijad endale põlvede alla padjaks panevad. Madeleine Blanchet imestas tundmatut poisikest nähes, sest siinpool ei olnud rahvarohket teed ja näha sai vaid kohalikke inimesi.

      “Kes sa oled, lapsuke?” küsis ta poisikeselt, kes vaatas talle usalduslikult otsa, kuid ei paistnud aru saavat tema küsimusest. “Kuidas su nimi on?” jätkas Madeleine Blanchet, pani poisi enda kõrvale istuma ja asus põlvili pesu pesema.

      “François,” vastas poiss.

      “François kes?”

      “Kes?” kordas laps lihtsameelselt.

      “Kelle poeg sa oled?”

      “Ei mina tea!”

      “Sa ei tea oma isa nime!”

      “Mul ei ole isa.”

      “Ta on siis surnud?”

      “Ma ei tea.”

      “Ja ema?”

      “Ta on seal,” ütles laps, näidates üsna viletsa majakese poole, mis oli kahe püssilasu kaugusel veskist ja mille õlgkatus paistis pajude vahelt.

      “Ma tean,” sõnas Madeleine, “see naine tuli siia elama, ta kolis eile õhtul sisse.”

      “Jah,” vastas laps.

      “Te elasite Mersis?”

      “Ma ei tea.”

      “Sa ei ole kuigi tark, poiss. Kas sa tead vähemalt oma ema nime?”

      “Jah, ta on Zabelle.”

      “Isabelle kes? Tema teist nime sa ei tea?”

      “Ei, tõesti ei tea!”

      “Sinu teadmised su pead ei vaeva,” lausus Madeleine naeratades ja hakkas pesu kolkima.

      “Kuidas te ütlesite?” küsis väike François.

      Madeleine silmitses teda veel kord. Ta oli kena poiss, imeilusate silmadega. Kahju, et ta paistab nii tobuke, mõtles ta. “Kui vana sa oled?” päris Madeleine edasi. “Võib-olla sa ei tea isegi seda.”

      Tegelikult ei teadnud ta sellestki rohkem kui kõigest muust. Ta püüdis meeleheitlikult vastata, tundes võib-olla häbi, et möldriemand heitis talle ette tema teadmatust, ja prahvatas välja selle kena vastuse:

      “Kaheaastane.”

      “Või nii!” hüüatas Madeleine pesu väänates ega vaadanud enam poisi poole. “Sa oled päris totu ja keegi pole vaevaks võtnud sind õpetada, vaene juntsu. Kasvu järgi oled sa vähemalt kuueaastane, aga mõistuse poolest ei anna kahtegi välja.”

      “Võib-olla küll!” kostis François vastu. Siis, otsekui veel kord ennast pingutades, et oma armetu hinge tuimust maha raputada, ütles ta: “Te küsisite, mis mu nimi on. Mu nimi on leidlaps François.”

      “Ah soo! Saan aru,” ütles Madeleine, vaadates kaastundliku pilguga poisi poole. Ja Madeleine’i ei üllatanud enam, et see ilus laps oli nii kasimatu, nii räbalais ja nii mahajäetud oma ea nürimeelsusse.

      “Sa pole sugugi riides,” ütles ta poisile, “ilm ei ole soe. Kindlasti on sul külm?”

      “Ma ei tea,” vastas vaene leidlaps, kes oli nii harjunud kannatama, et ei pannud seda enam tähele.

      Madeleine ohkas. Ta mõtles oma väikesele Jeannie’le, kes oli vaid üheaastane ja magas mõnusalt oma soojas hällis vanaema valve all, sellal kui see vaene leidlaps lõdises ihuüksi vee ääres, kus teda uppumast hoidis üksnes Jumalik ettehoole, sest ta oli küllalt lihtsameelne ega osanud arvata, et vette kukkudes võib surra. Madeleine’il oli väga kaastundlik süda, ta haaras lapsel käsivarrest ja tundis, et see on soe, kuigi poiss aeg-ajalt värises ja tema ilus nägu läks väga kahvatuks.

      “Sul on palavik?” ütles ta poisile.

      “Ma ei tea,” vastas poiss, kellel oli alati palavik.

      Madeleine võttis villase rätiku õlgadelt ja pani selle ümber leidlapsele, kes laskis seda rahulikult sündida ega ilmutanud üllatust või rahulolu. Madeleine võttis kõik õled, mis tal olid põlvede all, ja tegi neist aseme, kuhu poiss pikemata magama jäi, ja Madeleine lõpetas oma väikese Jeannie asjade pesemise, tehes seda nobedasti, sest ta toitis Jeannie’d ja kiirustas tema juurde.

      Kui kõik sai pestud, oli märg pesu poole võrra raskemaks läinud ja ta ei jaksanud kõike kaasa võtta. Ta jättis oma kurika ja osa kraami vee äärde, tõotades endale, et äratab leidlapse siis, kui tuleb tagasi maja juurest, kuhu ta viib järgemööda kõik, mida suudab endaga kaasa võtta. Madeleine Blanchet polnud ei suur ega tugev. Ta oli väga ilus naine, uhke ja vapper ning tuntud oma leebuse ja arukuse poolest.

      Kui ta majaukse lahti lükkas, kuulis ta väikesel veskisillal puukingade klõbinat enda taga, ja ringi pöörates nägi leidlast, kes oli talle järele jõudnud ja tõi talle tema kurika, seebi, ülejäänud pesu ja villase rätiku.

      “Ohoh!” ütles ta kätt poisi õlale pannes. “Sa polegi nii rumal, kui ma arvasin, sest sa oled abivalmis, ja kellel on hea süda, see ei ole kunagi rumal. Tule sisse, mu laps, ja puhka natuke. Vaata seda vaest poisikest! Ta jaksab kanda rohkem, kui ise kaalub.”

      “Näete, ema,” ütles ta vanale möldriemandale, kes ulatas talle tema värskusest õhkuva ja naeratava lapse, “see on vaene leidlaps, kes paistab olevat haige. Teie tunnete seda palaviku asja, peaks püüdma teda terveks teha.”

      “Viletsuse palavik!” ütles vanainimene François’d silmitsedes. “Hea supp teeb ta terveks. Aga temal seda ei ole. See leidlaps on tolle naise oma, kes eile siia kolis. Ta on sinu mehe üüriline, Madeleine. Ta paistab üsna õnnetu, ja ma kardan, et ega ta tihti maksa.”

      Madeleine ei vastanud midagi. Ta teadis, et tema ämmal ja mehel ei ole kaastundlik süda ja et nad armastavad raha rohkem kui ligimest. Madeleine imetas last, ja kui vanainimene oli välja läinud hanesid vaatama, võttis ta François’ käekõrvale, Jannie teisele käsivarrele ja läks nendega Zabelle’i poole.

      Zabelle, kelle tegelik nimi oli tõesti Isabelle Bigot, oli viiekümneaastane vanapiiga, sedavõrd hea teiste meelest, kui ollakse siis, kui pole midagi hinge taga ja peab pidevalt värisema oma viletsa elujärje pärast. Ta oli võtnud François’ enda juurde pärast imetamise lõppu ühelt naiselt, kes oli tol hetkel surnud, ja Zabelle oli teda pärast seda kasvatanud, et saada iga kuu natuke raha ja teha temast endale väike teenija. Aga ta oli kaotanud oma loomad ja ta pidi uued ostma võlgu niipea kui saab, sest ta elas tillukesest lambakarjast ja tosinast kanast, keda omakorda peeti külamaadel. François’d pidi kasutatama kuni esimese armulauani selle armetu karja hoidmiseks teeveerel, pärast seda tuleb tal kuhugi tööle minna, kas seakarjuseks või künnipoisiks, ja kui tal on süda õigel kohal, siis annab ta kasuemale osa oma palgast.

      Eile oli olnud Püha Martini päev ja Zabelle oli lahkunud Mersist, jättes oma viimase kitse üürivõla katteks. Ta oli tulnud elama väikesesse Cormouer’ veski juurde kuuluvasse hütikesse, kus polnud muud kraami kui vilets ase, kaks tooli, üks kirst ja mõned savikausid. Maja oli nii vilets, ei pidanud tuult ja oli nii vähe väärt, et see tuli jätta tühjaks või riskeerida välja üürida vaestele.

      Madeleine ajas Zabelle’iga juttu ja nägi peagi, et ta ei ole halb naine, et ta püüdis kõigest hingest teha mis võimalik, et maksta, ja et ta polnud sugugi ükskõikne oma leidlapse vastu. Aga ta oli harjunud poisi kannatustega, sest kannatas isegi, ja rikka möldriemanda kaastunne vaese lapse vastu põhjustas temas esialgu rohkem imestust kui head meelt.

      Kui ta oli üllatusest toibunud ja taipas, et Madeleine polnud tulnud temalt midagi tahtma, vaid andma, läks ta usalduslikuks, rääkis pikalt ära kogu oma loo, mis sarnanes kõigi õnnetute inimeste lugudega, ja tänas teda südamest tema huvi eest. Madeleine ütles, et ta teeb kõik mis võimalik tema abistamiseks. Ent ta palus, et Zabelle ei hingaks sellest kunagi ühelegi inimesele, sest ta võib talle toeks olla ainult salaja, ja et ta ei ole perenaine omas majas.

      Alustuseks jättis ta Zabelle’ile oma villase räti, lastes tal tõotada, et