Rikki-Tikki-Tavi. Rudyard Kipling

      Augu juures, kuhu puges Kibrasnahk,

      kutsus teda Punasilmakene hahk.

      „Tule välja, Nag!” nii hüüdis Punasilm.

      „Sinu surmatantsu ootab kõik maailm!”

      Pea vastu pead, silm vastastikku silmaga,

(Jälgi takti, Nag!)

      see lõppeda võib ainult teise surmaga;

(Nagu soovid, Nag!)

      ei tasumata jäeta ainsat käänetki.

(Jookse peitu, Nag!)

      Ahaa! Väärsammu tegi Kilpkael ometi!

(Häda sulle, Nag!)

      See lugu kõneleb suurest sõjast, mis peeti Segowlee kantonmendis asetseva ruumika bangalo vannitoas ja milles Rikki-Tikki-Tavi võitles päris üksi. Rätseplind Darzee aitas teda, ja biisamrott Chuchundra, kes ei tule kunagi põranda keskele, vaid hiilib alati seinaääri mööda, andis talle nõu; aga tõeline võitleja oli ainult Rikki-Tikki-Tavi.

      Ta oli nimelt mungo, kes karva ja saba poolest sarnaneb väikese kassiga, pea ning käitumise poolest aga on täiesti nirgi moodi. Tema silmad ja vilgas ninaots olid roosad; ta sai kratsida end igast kohast iga jalaga, kas esimese või tagumisega, millist aga suvatses tarvitada; ta võis ajada oma saba kohevile, nii et see näis nagu pudelihari, ja tema sõjahüüd, kui ta lidus läbi pika rohu, kõlas: „Rikk-tikk-tikki-tikki-tšk!”.

      Ühel südasuvisel päeval uhtus suur sadu ta välja urust, kus ta elas ühes oma isa ja emaga, ja kandis teda, rabelevat ning klugistavat, teeäärset kraavi mööda edasi. Ta leidis vees õõtsuva väikese rohututi, haaras sellest kinni ja hoidis seni, kui kaotas teadvuse. Toibudes lamas ta kuumas päikesepaistes keset aiateed, ja üks väike poiss ütles parajasti: „Siin on surnud mungo. Tehkem talle matused!”

      „Ei,” vastas poisi ema, „parem viime ta tuppa ja kuivatame ära. Vahest polegi ta veel surnud.”

      Nad viisidki ta majja; seal tõstis üks suur mees ta sõrme ning pöidla vahel üles ja ütles, et ta on elus, kuid pooleldi lämbunud; seepärast mähkisid nad tema puuvilla sisse ja soojendasid teda, kuni ta avas silmad ning aevastas.

      „Nüüd ärge hirmutage teda, siis näeme, mida ta teeb,” ütles suur mees – inglane, kes oli äsja kolinud bangalosse.

      Maailmas pole midagi raskemat kui hirmutada mungot, sest ta otse põleb uudishimust ninast kuni sabani. Kogu mungo-sugukonna lipukiri on: „Jookse ringi ja uuri kõik välja!” Ka Rikki-Tikki-Tavi oli tõeline mungo. Ta vaatas puuvilla, otsustas, et see ei kõlba süüa, jooksis laual ringi, istus tagajalgadele ning korraldas oma karva, kratsis ennast ja hüppas siis väikese poisi õlale.

      „Ära karda, Teddy,” ütles isa. „See on tema viis sõbrastuda.”

      „Uuh! Ta kõditab mind lõua alt,” ütles Teddy.

      Rikki-Tikki vaatas poisi kaela ning kaeluse vahele, nuusutas tema kõrva ja ronis siis põrandale, kuhu jäi istuma, hõõrudes oma nina.

      Rikki-Tikki vaatas poisi kaela ning kaeluse vahele.

      „Helde taevas!” ütles Teddy ema, „see peab olema metsloom! Arvatavasti on ta nii julge seepärast, et olime temaga head.”

      „Kõik mungod on säärased,” vastas tema abikaasa. „Kui Teddy ei tõsta teda sabapidi või ei katsu panna teda puuri, siis jookseb ta kogu päeva majas sisse ning välja. Andkem talle midagi süüa!”

      Nad andsid talle väikese tüki toorest liha.

      Rikki-Tikkile maitses see võrratult; lõpetanud söömise, läks ta verandale, istus päikesepaistele ning ajas oma karva kohevile, et kuivatada seda juurteni. Siis tundis ta end paremini.

      „Ses majas on rohkem asju välja uurida kui suudaks kogu mu perekond oma eluajal,” ütles ta endamisi. „Kindlasti jään siia ja hakkan uurima.”

      Terve selle päeva veetis ta majas ringi luusides. Ta pääses vaevu uppumissurmast kümblusvannis, pistis oma nina tindipotti kirjutuslaual ja kõrvetas teda suure mehe sigari otsaga, sest ta ronis sellele sülle, et näha, kuidas kirjutatakse.

      Ta pistis oma nina tindipotti kirjutuslaual.

      Pimeduse tulekul jooksis ta Teddy tuppa, et vaadata, kuidas süüdatakse petrooleumilambid, ja kui Teddy heitis magama, ronis ka Rikki-Tikki tema juurde voodisse; aga ta oli rahutu kaaslane, sest iga hääle puhul öö jooksul pidi ta üles tõusma, kuulatama ja uurima välja selle põhjuse. Enne magamaheitmist tulid Teddy isa ning ema oma poega vaatama ja leidsid Rikki-Tikki tema padjal ärkvel.

      „See ei meeldi mulle,” ütles Teddy ema, „ta võib last hammustada.”

      „Seda pole karta,” vastas isa. „Selle loomakese juuresolekul on Teddy paremini kaitstud kui verekoera valvel. Kui siia tuppa tuleks nüüd madu – .”

      Aga Teddy ema ei tahtnud mõteldagi midagi nii koledat.

      Järgmisel hommikul tuli Rikki-Tikki verandale einestama Teddy õlal, ja talle anti banaani ning keedetud muna; ta istus kordamööda nende kõigi süles, sest iga hästikasvatatud mungo loodab saada ühel päeval kodumungoks, et tal oleks tube, kus joosta ringi, ja Rikki-Tikki ema (elanud Segowlees kindrali majas) oli õpetanud talle, mida teha, kui ta peaks puutuma kokku valgete inimestega.

      Siis läks Rikki-Tikki aeda, et vaadata, mis on seal näha. Aed oli avar, ainult pooleldi haritud, täis lehtlasuurusi roosipõõsaid, pärna- ning apelsinipuid, bambusepuhmaid ja tihedat, kõrget rohtu. Rikki-Tikki limpsas huuli. „Suurepärane jahimets!” ütles ta, ja selle mõtte puhul muutus ta saba pudeliharja taoliseks. Ta jooksis aias edasi-tagasi, nuuskides siin ja seal, kuni kuulis väga kurbi hääli ühest okaspõõsast.

      Häälitsejad olid rätseplind Darzee ja tema naine. Nad olid teinud ilusa pesa, tõmmates kaks suurt lehte lähestikku, õmmeldes nende servad kiududega kokku ja täites õõnsuse puuvilla ning udusulgedega. Pesa kõikus edasi-tagasi, kuna mõlemad istusid selle äärel ja kaeblesid.

      „Mis teil viga?” küsis Rikki-Tikki.

      „Oleme väga õnnetud,” vastas Darzee. „Üks meie poegi kukkus eile pesast välja, ja Nag sõi ta ära.”

      „Oleme väga õnnetud,” vastas Darzee.

      „Hm!” ütles Rikki-Tikki. „See on väga kurb – aga ma olen siin alles võõras. Kes on Nag?”

      Sõnagi vastamata kössitasid Darzee ja tema naine sügavale pessa, sest põõsa alt tihedast rohust kuuldus madalat sisinat – vastikut, kalki häält, mis sundis Rikki-Tikkit hüppama tublisti kahe jala võrra tagasi. Toll-tollilt tõusis siis rohust suure musta prillmao Nagi pea ja kilbiks paisunud kael – Nagi, kes keelest sabani oli viis jalga pikk.

      Ajanud ühe kolmandiku endast püsti, kõikus ta edasi-tagasi nagu võilillenupp tuule käes ja vahtis Rikki-Tikkile otsa tigedate maosilmadega, mille ilme ei muutu kunagi, mõtelgu madu ise millest tahes.

      „Kes on Nag?” ütles ta. „Mina olen Nag. Suur jumal Brahma pani oma märgi meie kõigi peale, kui esimene prillmadu paisutas oma kaela kilbiks, et varjata Brahmat päikese eest, kui ta magas. Vaata ja tunne hirmu!”

      Ta paisutas oma kilbi veel laiemaks, ja Rikki-Tikki nägi selle seljapoolsel küljel prillimärki, mis sarnaneb täpselt haagi aasaga. Silmapilguks oli ta tõesti ehmunud; aga mungol pole üldse võimalik tunda hirmu kuigi pikalt, ja olgugi, et Rikki-Tikki polnud veel kunagi kohanud elavat prillmadu, oli ema ometi toitnud teda nende korjustega, ning ta teadis, et täisealise mungo eluülesanne on võidelda madudega ja süüa neid. Nag teadis seda samuti ning tundis hirmu oma kalgi südame põhjas.

      „Noh,” ütles Rikki-Tikki, kuna ta saba hakkas minema kohevile, „olgu märkidega kuistahes, aga kas sinu arvates on õige süüa pesast välja kukkunud linnupoegi?”

      Nag oli vajunud mõttesse, jälgides vaevu märgatavat liikumist Rikki-Tikki selja taga rohus. Ta teadis, et mungod aias tähendavad surma varem või hiljem temale ja tema perekonnale,