Elu hinnakiri. Sirly Hiiemäe

Читать онлайн.
Название Elu hinnakiri
Автор произведения Sirly Hiiemäe
Жанр Ужасы и Мистика
Серия
Издательство Ужасы и Мистика
Год выпуска 2012
isbn 9789949272815



Скачать книгу

      SAREE näpud olid klaviatuuri kohale tardunud. Mõtted peatusid, lennukad laused ei tulnud kuidagi välja. Silmad fookustusid kuhugi laua tagumisse nurka, kuhu ta oli ennist visanud õunasaba. See komme häiris ka teda ennast kohutavalt, kuid midagi polnud parata. Ennast ümber kasvatada polnud Saree suutnud juba teismeeas.

      Ometigi pidi ta kuidagigi tardumusest välja tulema, sest artikli tähtaeg hakkas aina lähemale jõudma. Punane kalendrikast oli tänase, 6. aprilli peal, kuid artikkel – mahukas ja nõudlik probleem – pidi valmis olema hiljemalt kümne päeva pärast.

      Arvutiekraanil oli aga pelgalt tühi ja valge leht, mitte ühtegi intelligentset ja sisukat kirjarida. Peatoimetaja oli andnud talle enneolematult vabad käed – kirjuta ühiskonnas olevast suuremast ja laiaulatuslikust kitsaskohast, kasuta sellist vaatenurka, nagu tahad. Ei mingeid piire ega raame ega ahistavaid nõudeid. Võta kätte ja kirjuta. Kuid… selles oligi probleem, et Saree ei suutnud ühtegi kitsaskohta välja valida.

      Kõik inimeaga kaasnevad etapid naistel ja meestel, üksikvanemaks olemine, omasooliste armastus, puuetega lapsed, puberteediealiste abielud, õppimine, seks, narkootikumid, prostitutsioon, jae- ja hulgikaubanduse kapitalistlikud murrangud. Artiklid tublidest inimestest, vahvatest peredest, toredatest tegemistest, huvitavatest reisidest ja muidugi ka elule jalgu jäänud inimestest. Kõigest oli juba kirjutatud. Mõned meediamaastikul konkureerivad väljaanded andsid pidevalt nõu, kuidas olla seksikas, kuidas saada parimaid orgasme, kuidas teha mees voodis õnnelikuks, kuidas võrgutada, kuidas ergutada soikunud suguelu, kuidas teha seitse sammu parima kohtinguni, võluvaima kostüümini, überseksika soenguni.

      Teadusajakirjades käidi ühe ulmelise hüpoteesi järel välja teine, aina hõisati geneetilise koodi lahtimurdmisest ja kaelamurdvatest saavutustest nanotehnoloogias, inimaju müsteeriumite lahendamisel või inimtüüpide klassifitseerimisel. Tutvustati audiogiide, iseliikuvaid muruniidukeid ning gekode liikumise põhimõttel loodud narko- ja pommiroboteid. Valgustati ajaloo hämaraid seiku, põnevaid fakte, tehti mahukaid ülevaateid naisvalitsejatest terrakotasõdalasteni. Osa ajalehti pasundas valjuhäälselt peagi saabuvast ülemaailmsest krahhist, kui inimesed ei lõpeta tarbimishullust, samuti ökoloogilise jalajälje mahust või fossiilse kütuse lõppemisest tingitud uute energiaallikate avastamiseni. Kultuuriajakirjad hoidsid aga konservatiivset ja tõsist joont, kerged lookesed ei mahtunud nende repertuaari. Vaadeldi sügavuti näidendeid, lahati karakterite teravalt psühholoogilist olemust, kirjeldati heliloojate loomepuhangute suursaavutusi ja pandi helid sõnades kõlama.

      Kollane ja roheline ja punane meedia rääkisid palju kõigest ja kõigist. Virtuaalia, tavamassiteabevahendid, raadio, televisioon. Info voolas, püüa ainult õige anumaga küllastumatule mõistusele sobiv teave kinni.

      Lisaks vaevas Sareed ammune ajakirjanike dilemma, miks nad – tema kolleegid – on salakavalad ja valelikud. Miks nad tembeldavad oma lugudes inimesi? Spioon, kellele kleebiti igaveseks ajaks külge riigireeturi nimetus. Tõsielusaate tegelane sai oma nimele alatiseks külge ka saate nime. Miks suurendatakse väikesed mured suureks ja globaalseks ning miks vähendatakse tegelikkus minimaalseks?

      Ja nagu kõlbelisest dilemmast oleks veel vähe, mõtiskles Saree, missugune ajakirjanik on tema ise. Tsiteerija? Vastaline? Mõtestaja? Oma noorusele vaatamata teadis Saree, et puhtaid tüüpe ei ole, kuid alati peaks nii lugeja kui ka kolleeg mõtlema, mis liiki konkreetne autor võiks olla, sest see võib muuta loo tähendust ja tõsiselt võetavustki.

      Ajakirjaniku eriala põhitõed olid raiutud mäeahelikele juba kiviajal: uuri tausta, süvene teemasse; kontakteeru mitme inimesega, et saada asjaoludest paremat pilti; analüüsi, sünteesi, kirjuta, väitle ja vastanda; kasuta head keelt, hoia käepärast sõnaraamat; tutvusta asjaosalistele kirjapandut ning kooskõlasta lisaküsimused; toimeta tekst, illustreeri fotodega; avalda lugu – sisukas, söakas, mitmeplaaniline, kirjutajat ja lugejat, kuulajat, nägijat ning vaatajat köitev see lugu, oh…

      Aga Sareed ei aidanud need mäslevad ja frustreerivad heietused karvavõrdki. Saree tahtis leida oma teema, selle inimliku poole, mis kajastaks tema tõsiselt võetavust. Ta tahtis midagi sellist, mille kohta võidaks hiljem öelda, et ohoo, Saree Voogla on julge ja entusiastlik, ühiskonna õrnade armide kriitiline parandaja ja filigraanne paiselahkaja, kes oskab naiseliku pehmuse ja meheliku otsekohesusega osutada vaatamist, kuulamist ja nägemist vajavatele oludele. Saree ohkas, sügas kukalt ja mõtles, et oleks paras aeg minna kohvi järele.

      Kui ta kümme minutit hiljem esimese korruse puhvetist tagasi jõudis, papptops piimakohviga käes, nägi ta oma laua juures kõõlumas ühte kolleegidest. Pisut nurgelise olemise ja kohtlase jutumaneeriga, kuid tegelikult igati tipp-topp kaaslast, tavaliselt teismeliste elu kitsaskohtadele orienteeritud Sandrit. Tema prillid olid tavaliselt plekilised, vest triibuline ja pluus ruuduline, kuid tal oli välimusest hoolimata üks hinnatav omadus – ta oli erapooletu. Mis tahes sündmuste puhul ei olnud ta kunagi üheski leeris. Ta hindas tekkinud situatsioone, andis nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet ega langetanud kunagi mingit põhjapanevat otsust. Seega oli ta toimetuse muidu tihtipeale kirglikult ja sõbralikult vaenulikus seltskonnas omamoodi lepitaja ja läbirääkija. Seda omadust osati väga hästi kasutada näiteks siis, kui keeletoimetaja, vana Milfred enam ei jaksanud moodsale ajale kohast, kiiret ja tõhusat tööd teha. Leiti, et Sander on parim tegelane peatoimetajale ütlema, et Milfred tuleks pensionile saata ja keegi teine palgata. Kuna Sandril polnud kunagi isiklikku huvi mängus, sobis ta suurepäraselt sõnumiviijaks. Oskuslikult argumenteerides serveeris ta toimetuse plaane kui vanema naise väsimust teha tööd, mida too toimetuse raudvarana on aastaid teinud. Las inimene läheb väärikalt väljateenitud pausile. Tookord kuulas peatoimetaja ta ära, näris mõtlikult pastakaotsa ja leidis, et tõesti-tõesti, miks mitte.

      Milfred saadeti suure pidulikkusega pensionile ning mammi oli väga tänulik, et temaga käituti inimlikult ja viisakalt. Ta ohkas, poetas pisaraid ja ütles, et kõik siin toimetuses on tema lapsed ning lõpuks ometi saab ta minna ja oma päris lastega aega veeta. Sander oli aga sellest peale kirjas kui mõistlikkuse ja tasakaalukuse kehastus. Alati leidis ta oma kesksoolisel moel sõna, mis juhtis kraaklevad kolleegid lihtsa lahenduseni. Vahel Saree muidugi kahtlustas, et Sander on üliosav ja peenetundeline manipulaator, kuid isiklikult polnud naisel sellest sooja ega külma. Nüüdki istus ta lihtsalt oma laua taha, luristas kõrrest juba jahtunud kohvi ja tundis viisakusest kerget huvi, miks Sander kallist tööaega tema laua kõrval kõõludes kulutab.

      „Niisama. Ma polnud juba tund aega siit ühtegi klõbinat kuulnud ja tundsin huvi, et mis lahti?”

      „Ei midagi. Vanamees andis artikli kirjutamiseks vabad käed, aga ühtegi mõtet ei tule pähe.”

      „Mitte ühtegi mõtet? Kui pikk see artikkel peaks olema? Mis teemal? Millise rõhuasetusega? Intervjuuga, kontseptsiooniga, mis annaks probleemartikli välja?”

      „Soovitas leida iseseisvalt mingisuguse vaatepunkti ja teha sellest põhjalik ülevaade. Aga mul puudub vähimgi aimdus, millest või mida tuleks kirjutada.”

      „No kirjuta naisteteemal – sünnitus, menstruatsioon, ovulatsioon, süütuse kaotamine. Kuidas oli see keskajal, kuidas nüüd.”

      „Issand, see turg on niigi täis. Mitmed kirjaneitsid on just nendele teemadele keskendunud. Lisaks ei huvita see mind absoluutselt.”

      „No kirjuta siis koolivägivallast või hariduse tähtsusest. Hilistest erialavahetajatest. Elukestvast õppest. Kirjuta isikulugu mõnest kassapidajast, kes üritab kõrgharidust saada.”

      „Kassapidajast? Well, sul on ikka tõesti toredad mõtted. Ma ei suuda keskenduda ja mul puuduvad isegi kõige vähemad illusioonid, et mingit teemat endast välja noppida.”

      „Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid.” Sander vaatas imestunult, kuidas naise silmadesse tekkis tema viimaste sõnade peale kummaline äratundmine. Valguse ja selguse hetk. Midagi sellist, kui armastajatest saab mõneks viivuks sinamina. Täieline ja pühendunud. Uudishimu, arukus, mõistmine.

      „Mida sa ütlesid?” küsis Saree. Kontrollivalt, kinnitavalt, kas ta ikka kuulis ideelist sõnapaari.

      „Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid,” kordas Sander kannatlikult.

      „Kes seda ütles?” Saree kitsas ninaselg võbeles ootusärevalt.

      „Ma