Härrasvaras Arsène Lupin. Maurice Leblanc

Читать онлайн.
Название Härrasvaras Arsène Lupin
Автор произведения Maurice Leblanc
Жанр Зарубежная классика
Серия
Издательство Зарубежная классика
Год выпуска 2013
isbn 9789949480715



Скачать книгу

>Autorist

      Kirjandusõpikutest ja antoloogiatest te Maurice Leblanc’i nime ei leia. “Larousse’i” entsüklopeedia on veidike leebem – sulemehele on pühendatud kolm rida: Leblanc (Maurice), prantsuse ajakirjanik ja kirjanik (1864 – 1941), kriminaalromaanide autor. Veelgi leebem on “Robert’i” entsüklopeedia, kus Maurice Leblanc’ile on loovutatud kolmteist rida: sünnikohaks on ära märgitud Rouen, surmakohaks Perpignan, mees on aga ise tituleeritud psühholoogiliste romaanide autoriks, Arséne Lupini – džentelmenist murdvarga prototüübi loojaks. Siin on ära toodud ka käesoleva romaani ilmumisaasta – 1908, ning loetletud teisigi teoseid: “Arséne Lupin Herlock Sholmesi vastu” (1908), “Arséne Lupini pihtimused” (1914), “Roheliste silmadega näitsik” (1927) jt. Siinse märksõna autor tundub suur Arséne Lupini austaja olevat. Otsustage ise: “Leblanc’i teostes naeratab meile vastu sarmikas tegelane, kelle vägiteod on kirja pandud väga elavas stiilis, mis viitab autori erakordsele fantaasiale, oma- moodi poeesiale.” Allakirjutanule aga tundub, et just stiilist on Arséne Lupini lood sama kaugel kui Jules Verne’i seiklusjutud; mis puutub fantaasiasse, siis sellega võib nõustuda, sõna “poeesia” on aga tõemeeli liiast. Kui Jules Verne paneb ikka veel põnevusest värelema teismelisi, siis Maurice Leblanc teeb sama täiskasvanud teismelistega, eriti veel nendega, kes eluks ajaks teismelisteks jäävad.

      Küsige pariislaselt, kas ta tunneb Maurice Leblanc’i, ja teile vastatakse: “Mui ei ole au temaga tuttav olla.” või “Ei. Kas ta on uus moelooja?” või “Tunnen, küll. Minu majas elab üks Maurice Leblanc, kuid ta on vürtspoodnik!” (Perekonnanimi Leblanc, eesti keeles “valge” on väga levinud). Tuleb küsida hoopis nii: “Kas te teate, kes on Arséne Lupin?”. Nüüd saate vastuseks: “Kas te peate mind kirjaoskamatuks?”.

      On olemas tüpaaže, keda lihtsalt tuntakse: Panurge, Gargantua, Pantagruel, Quasimodo, Esmeralda, Gavroche, Cosette, Mimi-Pinson, Kameeliadaam, Voltaire, Rousseau, Marie-Antoinette, Napoleon, Tartuffe, krahv Monte-Cristo, Sarah Bernhardt, d’Artagnan, Edith Piaf, Coco Chanel… Julgelt võite nimistusse lisada ka Arséne Lupini nime, ja te ei eksi. On lausa imetore poetada ka teda (nagu teisigi) oma kõnepruuki: laulab nagu Piaf, ilus nagu Kameeliadaam, tark nagu Voltaire, üllas-nupukas-sarmikas- hea nagu Arséne Lupin. Viimase lummus seisneb aga eelkõige selles, et ta varastasrikasteltja andis vaestele, ning mis kõige peamine – vedas ninapidi oma ajastu aparatši- kuid, mis läheb rahvale peale. Kui meiegi kirjandusse ilmuks Lupini taoline ilus ja veetlev mafiooso, kes varastaks vaid nendelt, kes teenimatult uue režiimi viljastavas miljöös varanduse kokku ajanud, saaks see uue aja Rummu Jüri päevapealt rahvuskangelaseks.

      Tänapäeval saanuks Maurice Leblanc’ist oivaline telerežissöör või stsenarist a la “Salmonid”. Tihti jääb mulje, nagu oleks see või teine peatükk eelmisel õhtul magnetlindile loetud, järgmisel hommikul masinal ümber löödud (kompuutrisse sisendatud!) ja kohe ka trükikotta toimetatud. Või oli selgi autoril oma ateljee, kus siis õpipoisid üht või teist peatükki kirjutasid, autor parandas ainult mustandeid??? Kuidas ka poleks, aga Arséne Lupini kõik instseneeringud on olnud suured õnnestumised. Tavakohaselt pakutakse prantslaste Rummu Jüri roll ajastu kõige sarmikamale näitlejale (peab ju see parseldaja olema eelkõige ilus mees, sale, vaimukas), keda tuntakse ja armastatakse. Robert Lamoureux sai pärast “Arséne Lupini”-seriaali sama suureks rahvuskangelaseks kui Jeanne d’Arc.

      Maurice Leblanc’i on mõnus lugeda lennukis, laeval, rongis või plaažil, kuid ka siis, kui oled nii väsinud, et midagi muud lugeda ei saa. Neid hetki on ka kõige nõudlikuma maitsega, lugejal. Ehk siit ka soosiv suhtumine Maurice Leblanc’i elutöösse.

Lauri Leesi

      I

      Arsène Lupini arreteerimine

      Kummaline reis! Ometi oli selle algus olnud nii meeldiv! Mina isiklikult ei mäleta ühtegi reisi, mis oleks paljutõotavamalt alanud. “Provence” on kiire ja mugav ookeaniaurik, selle kapten ääretult armastusväärne mees. Laevale oli kogunenud kõige valitum seltskond. Sõlmiti suhteid, organiseeriti meelelahutusi. Meid valdas vaimustav tunne, et olime maailmast eraldatud ja jäetud iseenda hooleks otsekui tundmatul saarel, ja järelikult olime sunnitud sõlmima lähedasemaid suhteid.

      Ja me sõlmisime neid …

      Kas te olete kunagi mõelnud sellele, kui omapärane ja ootamatu on selline inimeste grupeering, kes veel eile üksteist ei tundnud ja kes nüüd mõningate päevade jooksul elavad kõige lähedasemat elu lõputu taevaja määratu mere vahel, trotsivad ühiselt ookeani raevu, lainete hirmuäratavat rünnakut ja uniste vete salakavalat rahu?

      See on tegelikult omamoodi traagiline lühendvariant elust enesest kõigi oma tormide ja ülevusega, üksluisuse ja mitmepalgelisusega, ja vahest sellepärast maitstaksegi palavikulise kiiruga ja intensiivsema naudinguihaga lühikest reisi, mille lõpp oli teada juba tema algushetkel.

      Ent juba hea hulk aastaid pakub üks seik kummalisel moel lisa ülesõidu elamustele. Väike ujuv saar on ikka veel seotud selle maailmaga, millest ta arvas olevat vabanenud. Eksisteerib side, mis keset ookeani ajuti katkeb ja keset ookeani ajuti taas sõlmub. Traadita telegraaf! Kutsed ühest teisest maailmast, kust saadakse sõnumeid kõige saladuslikumat kombel. Kujutlusvõime ei saa enam silme ette manada traate, mille õõnsuses libiseb edasi nähtamatu sõnum. Saladus on palju hoomamatum, poeetilisem ja abiks tuleb võtta tuuletiivad, et seletada seda uut imet.

      Nõnda tundsime reisi esimestel tundidel, et meid jälitas, eskortis, isegi ennetas see kauge hääl, mis aeg-ajalt sosistas kellelegi meist kõrva mõningaid sõnu sealt. Kaks sõpra rääkisid minuga. Veel kümme, kakskümmend saatsid meile kõigile kaugusest oma nukraid või naeratavaid hüvastijätte.

      Järgmisel päeval, viiesaja miili kaugusel Prantsusmaa rannikust, edastas traadita telegraaf meile tormisel pärastlõunal telegrammi, mille sisu oli järgmine:

      Arsène Lupin pardal, esimeses klassis, heledad juuksed, paremal käsivarrel haav, sõidab nime all R…

      Sel hetkel raksatas tugev kõuemürin tumedas taevas. Elektrilained katkesid. Ülejäänud osa telegrammist meieni ei jõudnud. Nimest, mille taha Arsène Lupin end varjas, oli teada vaid esimene täht.

      Ma ei kahtle sugugi, et kui tegu olnuks mis tahes muu sõnumiga, oleksid nii telegrafistid kui ka laeva komissar ja kapten saladust hoolikalt hoidnud. Kuid on seiku, mis näivad murdvat ka kõige rangema diskreetsuse. Veel samal päeval, ehkki ükski hing ei osanud öelda mil viisil sõnum oli levinud, teadsid kõik, et kurikuulus Arsène Lupin varjas end meie seas.

      Arsène Lupin meie seas! Tabamatu varas, kelle vägitegudest räägiti kõigis ajalehtedes juba mitu kuud! Mõistatuslik isik, kellega meie parim politseinik eakas Ganimard oli alustanud kahevõitlust elu ja surma peale, võitlust, mille ootamatud pöörded arenesid nii värvikalt. Ülimalt leidlik džentelmen Arsène Lupin tegutses üksnes lossides ja salongides; ühel ööl, kui ta oli tunginud parun Schormani majja, oli ta sealt lahkunud tühjade kätega ja jätnud endast maha visiitkaardi teatega: Härrasvaras Arsène Lupin tuleb tagasi, kui mööbel on ehtne. Arsène Lupin oli mees tuhande näoga: järgemööda autojuht, silmapaistev isik, bookmaker, rikka perekonna võsu, nooruk, rauk, proovireisija Marseille’st, vene arst, hispaania toreero.

      Mõistetagu olukorda õigesti: Arsène Lupin kõnnib ringi ookeaniauriku suhteliselt kitsas ruumis – mis ma räägin! – väikeses esimese klassi nurgakeses, kus inimesed vahetpidamata kokku juhtuvad söögisaalis, salongis, suitsetamistoas! Arsène Lupin oli võib-olla see härra… või too… minu lauanaaber… minu kajutikaaslane…

      “Ja see kestab veel viis korda kakskümmend neli tundi!” hüüdis järgmisel päeval miss Nelly Underdown. “See on ju väljakannatamatu! Ma loodan, et ta arreteeritakse!”

      Ja minu poole pöördudes:

      “Teie, härra d’Andrezy, olete juba nii heal jalal kapteniga, kas teie ei tea midagi?”

      Oleksin meeleldi tahtnud midagi teada, et meeldida miss Nellyle! Ta oli üks neid vaimustavaid olendeid, kes kõikjal, kus nad ka ei viibiks, hõivavad otsemaid kõige silmapaistvama koha. Nende ilu pimestab samavõrd kui varandus. Neid ümbritseb innukas vaimustatud imetlejate ring.

      Kasvanud Pariisis prantslannast ema käe all, oli ta nüüd minemas oma isa, päratu rikka Underdowni juurde Chicagos. Teda saatis üks tema sõbratare, leedi Jerland.

      Esimesest hetkest peale olin otsustanud temaga flirtida. Ent reisi