Armumäng. Eduard Vilde

n>

      1

      „Tõde jääb tõeks – meie saksa mõisnikkude seas leidub veel väga palju keskaja vaimu,“ kõneles proua Irmgard von Rempeln, õõtsudes tõlla pehmetel patjadel, innukalt edasi: „Ma tulen Inglismaalt, Prantsusmaalt, Šveitsist – kas teate, parun, mis olid mu esimesed tunded, kui astusin üle Vana-Balti läve? Mu meelest oli peaaegu, kui oleksin 19. sajandist ühe ropsuga eelminevasse hüpanud. Mida arvate näiteks järgnevast loost? Hiljuti ütleb Tuustimäe Sengen oma aidamehele koha üles. Mispärast? Ei olevat tema noore proua ees palja peaga seisnud – teretanud, aga pannud mütsi jälle pähe, ehk küll paruniprouake temaga veel kõnelnud! Öelge, parun, kas peab siin naerma või nutma? Kas pole kena põhjus teenija lahtilaskmiseks, kas pole kena nõue vabalt inimeselt teisele otsekui jumalikku au pakkuda? Ma ei ole orja-ajastikku küll mitte näinud, aga vahe tema ja oleviku vahel võib ainult see olla, et härra von Sengen saja aasta eest oma aidamehe oleks lasknud veriseks vitsutada, nüüd temalt aga ta leiva võtab. Omast kohast tundub mulle esimest liiki karistus teisest veel kergemana – meeles pidades ajavaimu sest nälg on igatahes valusam kui vitsad. Mis te arvate, parun, kas teevad meie seisuse liikmed niisuguste tegudega enestele au? Ei sinnapoolegi! Kas teate, kelle asjaks jäetakse lääneilmas säherdused toorused? Lihtsalt rahaparunite, börsijuutide, madaluseräpast mammonakottide otsa jõudnud tõusikute asjaks Aadliseisus, millele uus aeg nii vaenulikult, nii laostavalt vastu astub peaks olema igas oma meele- ja vaimuavalduses kahekordselt ettevaatlik, et ta mitte põhjust ei annaks süüdistusteks, nagu ei mõistaks ta ajaga sammu pidada. Meie seisus peaks au otsima muust kui hooplemisest oma võimuga, mis ju praegusel ajal enam muu ei või olla kui ka ainult raha võim, seesama, millest tekib börsijuutidegi ülbe upsakus. Meie meelelaad ja kombed peaksid olema humaansemad, õilsamad.“

      „Otsekui minu südamest puistatud, armuline proua,“ ütles parun Heidenkamp, otsides noore lese kätt, et seda suudelda, mis nõudis aga ikka tihedamaks areneva videviku pärast natuke kobamist, „Ka mina seisan teenijaskonna suhtes samal humaansel, ja nagu armuline proua suvatses öelda, õilsal seisupaigal. Nõrgema vastu oma ülejõudu kurjasti tarvitada – see pole sugugi ilus, tõesti mitte ilus.“

      „Rõõmustan teie sõnast,“ tähendas proua Irmgard ja jättis oma sametpehme käekese üsna paruni meelevalda.

      „Ma pean aga midagi juurde lisama, mu austatu,“ kõneles parun edasi. „Ma ei või oma teenijaid Lääne-Euroopa omadega igas tükis hästi võrrelda. Meie teenijail on tihti omadusi, mille vastu tõesti ainult valjusega võib võidelda, kui tahame paranemist loota. Meie teenijail on liiga vähe kohusetunnet, sest et neil on vähe autunnet. Mitte asjata, armuline proua, ei heideta meie ümmardajatele ette hooletust, lohakust, isegi laiskust. Ja et ka peremees on ikkagi vaid inimene, mitte ingel, siis leiamegi sellele erapooletu seletuse, miks me oma teenijaid teinekord karedamini kohtleme kui läänepoolsed peremehed omi.“

      Proua von Rempeln naeris. „Tehke, mis tahate, parun, ka teie praegustest sõnadest kuuldub üha balti orjaperemehe vaim! Teie heidate meie palgalistele ette halbu omadusi, aga selle järele teie ei küsi, millistest juurtest need omadused on võrsunud, kes on nendes süüdi! Meie peame ühe rahva aastasadasid orjaikkes ja kurdame siis pärast, et see rahvas olevat hooletu, lohakas, laisk ja vaimult nüri! Teie ei hari oma põldu, parun, ning kaebate siis veel, et ta teile vilja ei kannal Kui meie töölistel on ebavoorusi ja pahesid, siis peaksime püüdma eneste endist pattu mitmekordse armu ja heldusega heaks teha. Mitte valjus ei ole inimese kasvataja, vaid pehmus ja headus.“