Ainuke. Lydia Koidula

itle>

      AINUKE

      Senikaua kui Lohasaare Andres Rammi vanemad alles elasid, ei tulnud noormehele naisevõtmine meeldegi. Ta istus või, õieti ütelda, seisis hommikust õhtuni höövli ja tollipuu taga. Ja seda pidi ütlema: Lohasaare Andres oskas puusepa-tööd nagu mõni linna meister! Kui seda juba opmani emand oli ütelnud, kes ühtepuhku „külalõõpide takistamise” üle ragas, mis „kuhugi ei kõlbavat”, siis tohtisid külanikud seda juba ammugi ütelda. – Juba poisikesepõlves oli Andres külaeitede voki jalgu osanud kohendada ja püti kaanesid parandada ning oli sellega mõne kopika saiaraha teeninud, sest need tengad, mis taat poisile eide selja taga peosse pistnud, oh heldeke! – need ei läinud kellegi taskut kulutama. Nüüd oli poiss suuremaks sirgunud, samuti amet. Niisuguseid veimevakku ei osanud ükski valmistada kui Lohasaare Andres, ega sedavõrd võikarpisid kui tema. Ja kui ta korra opmani emandale jalaaluse oli kinkinud, mis nii korrapärase ja nägusa kollaka värviga üle vaabatud, et emand ütelnud: „Oi Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma, sa oled ju osavam kui meister,” siis ei olnud Andresel kauemini muu tööga juttu. Teise mõisa tisler pidi veel oma jao osavust juurde laenama, ja Lohasaare Andres hakkas oma kogukonna ning ümberkaudsete külade puusepaks.

      Noh, see oli amet, mis meest toitis, hädapärast ka naist ja peret, kui temal ka mitte nagu Andresel kohake põllu-ja karjamaaga kõrval ei oleks olnud. Tont teab, mis sel Andresel meeles oli, et ta seda ise tähele ei pannud, kui ometi külaeided ja kõik tütarlapsed seda ammugi teadsid! Koht oli väike mõne suurema talukoha kõrval, aga ta ei kannud võlga peal, sest Andrese isa oli alati ütelnud: „Võlad on nagu viletsus – ei hüüa tulles, aga hüüab minnes!” Tema ei läinud ennast laiemale laotama, kui jõud kandis, ja poeg oli isa kännust kasvanud. Puusepa-amet tõi ka mõne hea rubla tasku, sest seal ümberkaudu on lugu nagu meiegi pool: inimesed tarvitavad hälli noores eas ja puusärki puhkepäevil. Peale muid tarvitusi oli aga kogukond ilusate piigade poolest rikkaks nimetada, mida külapoisid niisama hästi teadsid kui piigad ise, nõnda et puusepa tööd pulmakraamiks, veimekirstudeks ja – noh, lugejad teavad isegi, mida kõik sagedasti tarvis läks. Lohasaare Andresel oli osavust palju ja, nagu juba ütlesime, sellega oleks ta lahkesti enese kõrval veel noort perenaist võinud toita.

      Aga siin ep see oli, kus kana takus oli ja külanaiste-neidude mõtted, endid väsitades, ühtepuhku kammitsasse jäid: Lohasaare Andres ei mõtelnud muu kui oma hööveldamise ja saagimise, kui puu-ja tisleritöö peale, nagu ei oleks kusagil maailmas ilusaid piigasid näha, ei lahkeid silmi, mis temale otsa vaataksid, ega kenasid huuli, mis temale vastu naerataksid. Hööveldas ja liimis küll nagu vaenlane veimekirstusid ja pulmalaudu, aga kosjas käimine ja viina läkitamine näis talle nii tahtmata töö olevat kui lõokesel taeva all puuri pugemine. Andresel oli, tõtt öelda, veel teistpidi lõokesega sugulust: mõlemad olid ühtesugu suured laulumehed.

      Laulu kõõrutas Lohasaare Andres kõige oma töö ja toimetuse juures nii vahet pidamata, paremini, kui teda raha eest selle peale oleks palgatud. Hommiku vara, lõunaajal, õhtu hilja – päevad läbi ei olnud Lohasaare perekambrist muud kui laulu kuulda. Ja selle sekka saagis ja hööveldas noormees, et tuba ja õue-esine kõlas. Ja sina kallike! Mis ilusad värsid veel Andresel peas ja suus olid! Kust ta nad ometi kõik võttis ja meeles pidas! „Ma olen rõõmus laulumees”, „Mis kuulen õues väravalt?”, „Helisege, laulu hääled” – ja mitu muud, mida iga päev võis kuulda, kes tahtis, ja mis nii armsasti kõlasid, et vana 70-aastane pime Maret, kes all Lohasaare saunas oma viimast silmapilku ootas, ikka ütles: „Andrese laul on otsekohe nagu pühapäevane kella helin! Ei tea, küll vist inglitel taevas niisugused hääled võivad olla!” Aga kui külaneitsid Lohasaarelt mööda minnes juhtusid Andrest haledalt laulmas kuulvat:

      „Mu mõttes on üks ainuke,

      Üks ainukene kallis – “

      ehk vahest:

      „Kui seisan pime kesköö a’al

      Ma vahil üksi kaugel maal,

      Siis mõtlen: kas mu kaugel nei’

      Mull’ truuks ka ja armsaks jäi?”

      läks see tütarlastele nii südamesse ja tegi selle nii pehmeks, et teda varsti jalapealt oleksid trööstinud, kui – ta ise aga oleks tahtnud! Ei nad tõtanud ka iial Lohasaarelt kärmemini läbi, kui toimetamine sinnapoole tänavat viis – ega nemad teda ei kartnud! Neil oli puhas süda. Pakkuma ei läinud ennast sealt küla tütarlapsed kellelegi, aga mis eest nad siis pakku pidid pagema? Jumaluke! Nende pärast võis Lohasaare Andres oma nina nii kõrgesse ajada kui tahes ja „ainukesest” laulda kuipalju süda kutsus – mis see neile korda läks! Küllap saab näha, mis „ainukene” see siis on, kelle ta endale kord peresse laulab. Nemad ei kannud küll kellegi peale vaenu, aga – noh, ei päevad olnud veel õhtule veerenud.

      Nõnda rääkisid külaneiud ja enam veel nende emad. Sulatõtt ütelda: südamliku vaenu pidamiseks ei olnud ka Lohasaare Andres mitte inetu küllalt. Kehast pikk ja sirge, näost valge verega ja kaks sinist lahket silma peas – nimetagu mulle keegi seda tütarlast, kes tema vastu oleks julgenud pahameelt pidada. Aga kõige sellega ei olnud neiudele ka ilmväga imeks panna, kui nad aru ei saanud, miks Andres endale „ainukest” ei läinud koju tooma. Anti talle nii ääri-veeri mööda mõista või üteldi hoopis lausa suust välja: „Andres, eks aeg ole ammu käes Lohasaarele noorikut tuua! See või teine Kadri ja Liisu sünniks sinule”, siis kehitas ta õlgu ja küsis:

      „Misjaoks? Mis asjast mul praegu puudu on? Seni kui vanemad elavad, ma abi ei tarvita. Teie Kadrid ja Liisud minu südant ei liiguta, aga see on naisevõtmise juures pea-asi. Sellega on veel aega küll. Kui mul korra mõnda neidu nähes süda kipitama lööb, küllap siis ütlen.”

      Mis jutt see nüüd pidi olema – „süda kipitama lööb?“ Kes seda enne oli kuulnud, et naisevõtmisel süda pidi kipitama! Jälle mõni linnast päritud viis! Aga see kõik tuli sellest, et Lohasaare Andres ka uue lauluseltsi liikmeks oli hakanud, kus nüüd ühtepuhku üht ja teist uut asja kuulutati, nagu nimelt vallakooli parandamist ja uue kirjutamise viisi õpetamist, ja niipalju üteldi – vallakoolmeister olevat kõige selle paha sünnitaja, mis sellest tõusis! Eks ta olnud kõige esimene, kes sest hakanud kõnelema, et vanad viisid ja arud selle poolest puudulikud olevat? Puudulikud? So! Eks nemad ka ole tänini leiba söönud ja õndsaks saanud, nagu vana rehepapp ütelnud, ja nüüd tahetavat nende puhast viisi ning jumalasõna ära kaotada! Eks koolmeister olevat lastele hiljuti alles ütelnud: „nemad pidavat jumalasõna ja kirjaviisi juures vahet tegema – üks olevat jumala, teine inimeste tegu.” So? Mingu metsa! Kas nemad pidavat selle kallal veel mõtlema hakkama! Niisuguse jutuga pööratavat paljalt laste südamed vanemate käsu alt ära; nemad olevat senikaua vanaviisi läbi ajanud ja saavat pärast ka! Ise uurima, ise oma pead väsitama – no seda oli neil veel vaja! Eks olnud silmaga näha, mis niisugusest loost välja tuli. Siis tulid niisugused „südame kipitamised” ja kes teab mis veel noortele inimestele meelde, nagu nüüd Lohasaare Andresel. Aga niipalju pidi tõsi olema: nende lapsed ei pidanud niisuguseid mõtteid pähe võtma, vaid sõna kuulma, kui vanemad ütlesid: „Selle ja selle sa võtad, muud midagi!” – Ja jah, see on meie ajal kurb lugu, et vanemate viisist enam ei hoolita, vaid lapsed, ninatargad, osavamad tahavad olla kui isad-emad! Noh, küllap nuhtlus niisugustele ka tulemata ei jää – see oli veel ainukeseks kinnituseks selle kurja ja ülekäte läinud maailma peal.

      Nõnda oli sagedasti külaperedes „õiglaste” ja „jumala-kartlikkude” juttu kuulda. Aga imet! – meie Andres elas nuhtlust nägemata ja kõigest sellest hoolimata päevast päeva, hööveldas ja laulis üksi ning teiste seltsis, ja aastad lendasid talve ning suve vahetusel oma teed, kuni viimati päev kätte tuli, millal Lohasaare Juhan silmad kinni vaotas ja poeg vesiseil silmil isale viimast koda pidi hööveldama. Jah, nüüd ei läinud lugu enam nii hõlpsasti edasi kui enne. Päeviline pidi appi võetama – eit ei jaksanud välise talitusega üksi hakkama saada. Aga „südame kipitamine” ei näinud Andresel ikka veel käes olevat. Ta laulis ikka veel tuttavat laulu „ainukesest”, kes tal „mõttes” olevat, ja külaneiud ootasid ikka alles ilmaaegu ning eided ragasid, kui jutt-kõne selle peale langes. Andres aga teadis, mis ta tegi, sest Lohasaare eit oli käre naisterahvas ja parem oli parem: kes teab, mis sest välja oleks tulnud, kui vana harjunud perenaise kõrvale noor harjumata noorik oleks peresse tulnud. Mingu parem veel tükiks ajaks niisamuti.

      Nõnda see siis tuli, et Andres 30-aastaseks oli saanud, aga „ainukene” ikka veel võtmata jäänud. Seal pani Lohasaare eit korraga, ilma kaua enne põdemata, kaks kätt rinna peale,