See on armastus. Barbara Cartland

s

      Kuningliku ratsaväe ülemat peeti tähtsuselt kolmandaks kõrgemaks ametnikuks õukonnas, kes jäi alla vaid ülemstjuuardile ja – kammerhärrale.

      Ametlikult nimetati seda ametimeest konstaabliks ning tal oli palju rohkem võimu kui ta järeltulijatel tänapäeval.

      Näiteks vastutas ta kõigi nende küsimuste korraldamise ja otsustamise eest, mis olid seotud Tema Majesteedi tallide, võiduajamiste ning tõuhobuste aretamisega, samuti allusid talle tallmeistrid, paažid ja muud selle osakonna palgalised.

      Pidulikel rongkäikudel ratsutas ta kohe kuninga taga, aga valitseva kuninganna puhul istus tõllas koos Tema Majesteediga.

      Kuninganna Victoria kroonimisel sõitsid ratsaväe ülem ja ülemõuedaam koos kuningannaga riigitõllas.

      Praegune ratsaväe ülem on Westmorlandi hertsog.1

      Ajalooliselt algasid kirjapanekud sellele ametikohale määramisest 1391. aastal esimese kuningliku ratsaväe ülema söör John Russelliga.

      Sellel kohal, mis asutati aastal 1360, oli enne teda küll veel neli ametimeest, kuid Russell oli esimene, kes sai selle tiitli ametlikult. Ta teenis Richard II-st.

      Tol ajal muutus ametikohale määramine võimuloleva valitsusega ja oli osaks valitsuse haldusalast.

      Varasematel päevadel oli ratsaväe ülem ühtlasi ka lahingu ülemkonstaabel, lisaks sellele, et talle allusid kuninglikud tallid, võistlushobused ja tõutäkud.

      Esimene peatükk

      1885

      Leedi Athina Ling keeras hobused peateelt kõrvale ja sõitis edasi mööda kitsast teekest.

      Talle ei meeldinud eriti, et hobuseid tuli aeglasemale sammule sundida, sest aeg hakkas juba üsna hiliseks saama ja ta oli kodust ikka alles kaugel.

      Hekid oli kõrged ja ta sõitis ettevaatlikult.

      Esimesel käänakul tuli tal siiski kiirustades ohjadest järsult tõmmata.

      Otse tema ees oli põllult tulev taluvanker.

      Hobune seisis põigiti tee peal.

      Vankris sõitev talumats taipas liiga hilja, et peale tema enda võib ka muud liiklust olla.

      Ta suutis hobust pöörata, samal ajal kui leedi Athina enda omasid seisma tõmmata püüdis.

      Tõllal oleks jätkunud täpselt ruumi taluvankrist mööda minna, kui see oleks seisnud tee peal otse.

      Kuid praegu raksatas tõlla õrnem ratas taluvankri ratta vastu.

      Hobused jäid seisma ning tallipoiss ja leedi Athina hüppasid välja.

      Õnneks polnud rattad teineteise külge kinni jäänud.

      Samas oli tõlla ratas, mis neist kahest hapram, mõnevõrra kannatada saanud.

      “Te sõitsite liiga kiiresti!” ütles mats agressiivselt, kartes, et keegi võiks teda juhtunus süüdistama hakata.

      “Ma kardan küll,” vastas leedi Athina leebel häälel, “ja see tee on väga kitsas.”

      “Seda on rahvas ennegi öeld,” märkis mats.

      Tallipoiss tuli tõlla külje kõrvale.

      “Ma kardan, m’leedi,” ütles ta, “et ratas on katki. Mitte küll ullusti, aga oleks viga proovida sellega kodu sõita.”

      “Sa tahad öelda, et peame selle kõigepealt ära parandama?” küsis leedi Athina.

      “Kui leiame kellegi, kes seda teeks.”

      Mats kuulas nende juttu pealt.

      “Kroonis ja Sulgedes on sepa tööpaik,” ütles ta, “ja see on ea sepp, kui te just kodu ei kiirusta.”

      “Ja kus see Kroon ja Suled asub?” küsis leedi Athina.

      Mats osutas sinnapoole, kust nad just tulnud olid.

      “Sääl,” ütles ta, “see on parim postijaam siinkandis ja see jääb vasemale.”

      “Aitäh,” ütles leedi Athina, “ja nüüd ütle, kus ma ringi saan pöörata.”

      Mats näitas ettepoole ja tallipoiss ronis tõlda.

      Leedi Athina juhtis oma puhtatõulised hobused väga ettevaatlikult sinna, kus leidus laiem teeots põllule pääsemiseks.

      Ta pööras tõlla ümber.

      Kui nad taluvankrist möödudes tagasi sõitsid, veeres ratas jõnksutades ja oli üpris ebakindel.

      “Sul on täitsa õigus, Gauntlet,” ütles leedi. “Selle rattaga me koju ei jõuaks.”

      “Kardan, et selle parandamine võtab oma tunni või nii, m’leedi,” vastas Gauntlet.

      “Noh, kui võtab, siis peame lihtsalt ööseks postijaama jääma.”

      Tekkis vaikus ja leedi Athina teadis, et tallipoisile see mõte ei meeldi.

      Gauntlet oli olnud ta isa juures sellest saadik, kui Athina veel laps oli.

      Nüüd, kui isa oli surnud, vaatas Gauntlet Athina järele, nagu oleks too üks ta enda lastest.

      “Pahakspanekust pole midagi kasu,” ütles ta hetke pärast, kui mees midagi ei vastanud. “Ma tean, et mul peaks saatjadaam kaasas olema, aga sina oled kaugelt palju tõhusam, kui isegi proua Beckwith suudaks olla.”

      “Inimesed on šokeeritud, m’leedi, kui saavad teada, et peatusite postijaamas ilma proua Beckwithita.”

      Athina naeris ja see oli üks väga meeldiv heli.

      “Sa esitad asja nii, nagu oleksin ma kuningasoost, Gauntlet! See on ju ainult üks öö ja kui sa arvad, et võiksin skandaali tekitada, siis ei kasuta ma oma nime.”

      Ta vaikis hetke, enne kui lisas:

      “Võiksin olla proua Beckwith – miks mitte?”

      Gauntlet tegi häält, mis polnud ei heakskiitev ega hukkamõistev.

      Edasi sõites mõtles Athina, kuidas tal on vedanud, et tal selline teener on.

      Igas hädas võis alati tema peale loota.

      Kui kõrtsis on joobnud noori mehi, kes teda solvata võiksid, tegeleb nendega Gauntlet.

      Selleks ajaks, kui Kroon ja Suled nähtavale ilmus, oli ratas otsustavalt laperdama hakanud.

      Nagu talumats ütleski, oli see niisuguse hõredalt asustatud maanurga kohta üks suur ja muljetavaldav postijaam.

      Leedi Athina teadis, et ümberringi pole ühtki härrastemaja, kus ta võiks sõpru leida.

      Kuid tee tagasi sinna, kust ta tuli, oli sama pikk kui kodutee.

      Ta oli ööbinud oma igivana tädi juures, kes viimased viis aastat oli surma veerel hinge vaakunud.

      Athina oli üpris kindel, et tädike peab vastu veel viis aastat, enne kui lõplikult taevasse läheb, kus tema enda veendumuse kohaselt teda juba oodati.

      Vahepeal valmistas talle rõõmu sugulasi enam-vähem sundida ennast külastama.

      Kui nood kohale tulid, piinas ta neid lubadustega neile midagi testamendis jätta.

      Need lubadused tühistati tavaliselt peaaegu veel enne sugulaste äraminekut.

      Mis Athinasse puutub, siis tema ei tahtnud tädilt midagi.

      Siiski tundis ta, et tema kohus on minna, kui sai järjekordselt ühe tema kaeblikest kirjadest, mis algas:

      “Võib-olla on see viimane kord, kus ma jaksan sind endale külla kutsuda.”

      Athina oli sõitu nautinud.

      Ta oli jäänud endale kindlaks, kui saatjadaam, proua Beckwith, tegi ettepaneku kaasa tulla.

      “Te ju teate, et pikad sõidud panevad teil pea valutama,” ütles ta, “ja et tädi Muriel kohtleb teid nii, nagu oleksite põrm ta jalge all. Tal pole kunagi aega olnud, nagu ta ise ütleb, “majapidamise üleliigsete lisandite” jaoks ning ma kardan, et see on kategooria, millesse teie kuulute.”

      Nad mõlemad naersid.

      “Noh,

1

David Fane, 15. krahv Westmorland, oli kõnealusel ametikohal 1978–1991. (Tõlk)