Armsam tüüri juures. Barbara Cartland

kus

      Birma krahv Mountbatten aitas mind ajalooliste faktidega paljude romaanide kirjutamisel, eriti nende teoste puhul, mis rääkisid mereväest. Romaani The Dream and the Glory, mille jaoks ta sai materjali Prantsuse ja Inglise laevadelt Malta vallutamise ajal, müügitulu läks St. Johni kiirabi brigaadile.

      Lord Mountbatten kirjutas eessõna ja andis mõningat infot raamatu Barbara Cartland’s Book of Useless Information jaoks, mille müügitulu läks World United Colleges’i toetuseks.

      Enne kui lord sõitis puhkama Iirimaale, kus ta julmalt mõrvati, rääkisime plaanist kirjutada mereväe-teemaline romaan, millest saadud tulu taas heategevuseks anda.

      Pärast lordi surma asutas Walesi prints Mountbatteni mälestusfondi ja selle romaani müügitulu läheb fondi toetuseks. Ma vestlesin lord Mountbatteniga raamatu süžees üle ja ta rääkis mulle Ameerika kaaperdajatest, merelahinguist ja sel ajal valitsenud korrast Briti kahemastilisel.

      Olen korrektuuride eest väga tänulik ka härra John Barrattile, kes oli aastaid lord Mountbatteni raamatupidaja ja hea sõber, olnud ka ise kuninglikus mereväes.

      Kui ma mõned aastad tagasi Antigual käisin, siis külastasin ka Clarence’i maja, admirali maja ja Nelsoni dokke. Need olid imelised, nagu ka kaunis saar suurepärase kliima, ilusate randade ja palmidega.

      Kui 1814. aastal sõda Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia vahel lõppes, oli see põhjustanud suuri kaotusi mõlemale poolele. Briti mereväe ülemvõim tekitas Ühendriikidele suuri kahjustusi ja lõpetas ameeriklaste kaubandustegevuse merel. Teisalt aga põhjustasid Ameerika kaaperdajad, kellest 515 olid teenistuses, suuri kahjusid brittide kaubandusele merel, rüüstades üle 1345 laeva.

      Laevade kaaperdamine jätkus, kuni sõda Prantsusmaaga aasta pärast lõppes, seejärel jäi soiku järgmiseks viiekümneks aastaks.

      Esimene peatükk

      1815

      Kapten Conrad Horn väljus postitõllast Whitehalli admiraliteedi ees.

      Läbides võlvitud sissekäiku, silmitses ta ankrut, mis asus ehisviilul nelja korintose stiilis samba kohal, imetledes taas selle esinduslikkust.

      Kapten ütles sissekäiku sisenedes teenrile oma nime ja märkas ta silmis imetlust, mis oli Conrad Hornile pärast laevaga sadamasse saabumist juba tavaliseks saanud.

      Ta kõrvus kumisesid ikka veel rõõmuhüüded, millega teda tervitati.

      “Tiiger!” “Tiiger Horn!” “Tiiger!” hüüti, kui laev kai äärde jõudis ja dokki viidi – aplaus ning õnnesoovid ulatusid Londonini välja.

      Näis uskumatu, et ta oli suutnud läbida teekonna, mis professionaalse meremehe pilgu läbi oli ääretult takistusterohke.

      Ometi oli see kaptenil imekombel õnnestunud, hoolimata mahajäänud Prantsuse laevavrakist, millest sai Napoleon Bonaparte’i järjekordne kirstunael.

      Kapten nägi teenrit tagasi tulemas, kuid enne, kui ta temani jõudis, väljus koridori uksest vormiriietuses mees ja hüüatas äratundmisrõõmust.

      “Conrad! Ma lootsingi sind kohata.”

      Mees tuli longates kapteni suunas ja sirutas käe, millest Conrad innukalt kinni haaras.

      “John! Kuidas läheb? Ma muretsesin su pärast, kuid ei lootnud sind siit leida.”

      “Mul vedas, sest mulle leiti maal tööd – mereleminekuks mul erilisi võimalusi enam pole.”

      “Sulle see töö ei meeldi,” sõnas Conrad kaastundlikult. “Kuid saad siiski vormi kanda.”

      “Kartsin, et pean ülejäänud elu sisemaal elama, kuid kirurgid päästsid mu – või õigemini oli see mu abikaasa, kes on neist tunduvalt parem arst.”

      “See polegi kuigi raske,” sõnas Conrad suud kõverdades.

      Tuppa tekkis vaikus, sest mehed mõtlesid laevade ebapädevatele kirurgidele, kes olid ehmatavalt oskamatud, sarnanedes lihunikele ja põhjustades tihtipeale rohkem surmajuhtumeid kui vaenlane.

      “Me räägime minust, kuigi peaksime rääkima sinust,” lausus kaptenleitnant Huskinson. “Minu südamlikud õnnesoovid sulle, Conrad. Sinu kirjutatud aruanne on huvitavaim seiklusjutt, mida olen lugenud.”

      “Soovin, et oleksid koos minuga olnud.”

      “Mina samuti,” möönis sõber. “Vaid sina oled võimeline öisteks pealerünnakuteks piki kallast ja vaid sina oled suuteline vaenlase käest kavalalt minema lipsama, olles ise arvulises vähemuses.”

      Mehed naersid kapteni vingerpussi üle Biskaia lahes, kus ta kahe vaenlase kiirpurjeka eest plehku pani.

      Tema sõjalaev Tiiger oli juba enne tekitanud tõsist kahju Napoleoni laevastikule, mis Trafalgari lahingus suuresti vähenes, ja prantslased ning neile alluvad eurooplased kuulutasid Tiigri tagaotsitavaks laevaks.

      Sündmus, millele John Huskinson viitas, algas videviku saabudes.

      Mõistes, et nad on arvulises vähemuses ja laskemoon on otsas lõppemas, heiskas Conrad Horn kogu ööks purjed, et jälitajaid vältida.

      Ometi jätkas vaenlane järgmiselgi päeval tagaajamist ja jõudis õhtu saabudes Tiigrile ohtlikult lähedale.

      Kui oli juba päris pime, viskas Conrad vaenlasele viimases hädas kavala vembu.

      Ta lasi üle parda vette põleva laternaga paadi, mida vaenlane terve öö jälitas, ise aga muutis laeva kurssi.

      Kui järgmine hommik saabus, laius prantslaste silme ees tühi silmapiir.

      “Ma oleksin tahtnud konnasööjate nägusid näha,” naeris kaptenleitnant Huskinson ja Conrad ühines temaga.

      Tiiger ei pidanud enam põgenema ja laevad, mis autasuna koju saabusid, välja arvatud muidugi kaks, mis uppusid, tegid Conrad Hornist sõjast räsitud ja võitude järele januneval maal kangelase.

      Mundris teener ootas kapteni kõrval ta tähelepanu.

      “Tema kõrgeausus võtab teid nüüd vastu,” sõnas ta aupaklikult.

      John Huskinson pani käe sõbra õlale ja sõnas:

      “Mine võta õnnitlused vastu. Sa oled praegu tema kõrgeaususe lemmiklaps ja ma ei taha rikkuda üllatust, öeldes, millised maiuspalad tal su jaoks varuks on.”

      “John, mul on hea meel, et kohtusime,” ütles Conrad. “Hoia end.”

      Eemaldudes mõtles kapten, kuidas sõber oli muutunud.

      Lahingus saadud haavade tõttu oli John Huskins kahvatu ja kõhn ega sarnanenud enam sugugi hea rühiga aumehega, kes ta oli olnud enne Trafalgari lahingut.

      Conrad ohkas.

      Talle tegi alati haiget mõte meestest, kes merelahinguis surma said või kogu eluks sandiks ja töövõimetuks jäid.

      Teener avas massiivse ukse ja teatas:

      “Kapten Conrad Horn!”

      Conrad sisenes suurde ja mugavasse kabinetti, kust avanes vaade Horse Guards Parade’i väljakule, ja admiraliteedi esimene lord, vikont Melville tõusis tema tervitamiseks püsti.

      “Tere tulemast koju, Horn!” sõnas mees. “Võtke vastu nii minu kui kogu admiraliteedi õnnitlused tehtud kangelastegude eest. Oleme väga tänulikud!”

      “Tänan, mu lord.”

      Vikont Melville istus uuesti oma laua taha ning osutas toolile teispool lauda.

      “Võtke istet, kapten Horn!” sõnas mees.

      Conrad tegi nagu kästud, oodates pisut kartlikult, mida on lordil talle öelda.

      Ta teadis, et tänu saavutatule peaks ta koha saama suuremale laevale kui väike fregatt, mille eesotsas ta praegu oli. Pealegi kulub vähemasti kaks kuni kolm kuud, et Tiiger korda teha ja sõidukõlblikuks muuta, sest viimane lahing oli meeskonnale suuri kahjusid toonud.

      Iga laeva kapten unistas alusest, mida tema tahtnuks juhtida, kuid vähesed jõudsid selleni, ja praeguses sõjas Prantsusmaaga pärinesid kõik laevad, mis merre uhuti, kuninglikust sõjalaevastikust.

      Vikont ütles avalausega seda, mida Horn juba teadis.

      “Kapten Horn,