Põgenev armastus. Barbara Cartland

le>

      Esimene peatükk

      „See ei saa olla tõsi!”

      Victori hääl väljendas uskumatust. Marina pöördus aknast eemale.

      „Mul on kahju, Victor,” ütles ta, „väga kahju.”

      „Mida paganat sa sellega mõtled, et sul on kahju?” küsis Victor.

      Marina tegi kätega abitu liigutuse.

      „See on lihtsalt üks neist asjadest,” vastas ta. „Ma olen püüdnud, Victor, ausalt, ma olen püüdnud mõelda, et see võiks õnnestuda, kuid sellest pole kasu. Ma ei saa valetades edasi elada. Ma ei armasta sind. Pole mõtet teeselda, et armastan.”

      „On liiga ennatlik selles nii kindel olla,” protestis Victor. „Mõtle see korralikult läbi. Tule minuga puhkusele, võtame jahtlaeva, kutsume mõned lähemad sõbrad ja oleme koos. Kui nüüd mõelda, meil poleks isegi sõpru vaja.”

      Marina pöördus tagasi akna poole.

      „Sellest pole kasu,” ütles ta kurnatult. „Ma olen mõelnud ja mõelnud, olen öösiti selle üle mõeldes ärkvel lebanud. Me lihtsalt ei ole teineteise jaoks õiged.”

      Victor Harrison kõndis üle toa ja süütas sigareti. Ta sulges tulemasina vihase plõksatusega ning viskas selle kolksudes poleeritud lauale.

      Marina pöördus, et teda vaadata. Tema silmavaade oli hell. Ta teadis, et mingis mõttes andis ta mehele löögi allapoole vööd. See ei tähendanud Victorile ainult tema kaotamist… selles oli palju enamat.

      Naised ei öelnud kunagi Victor Harrisonile ei. Ta oli piisavalt rikas ja võimukas, et saada kõike, mida tahtis. Või igatahes peaaegu kõike. Et elu oli varem tema vastu ebatavaliselt lahke olnud, ei teinud see praegust lööki kergemaks. Marina nägi mehe lõuga, karmi huultejoont ning mõtles äkilise väikse valutuksatusega, et peaaegu armastab teda.

      Victorit peaks olema lihtne armastada. Ta oli väga meeldiv inimene. Mees, keda polnud liigselt rikkunud asjaolu, et ta oli ühiskondlikult väga edukas, kuningliku perekonna noorema põlvkonna tuttav, Ameerika Ühendriikide presidendi lähikondlane ja seltskonnalõvi, kus iganes ta ka viibiks – Pariisis, New Yorgis, Hongkongis või Buenos Aireses.

      Ta oli üks neist inimestest, kes igal pool sõpru leiab, sest on nii silmanähtavalt sõbralik. Inimesi ei tõmmanud ainuüksi tema jõukus, vaid Victor kui isiksus. Ja Marina pidi endale tunnistama, et kui kohtas meest esimest korda, oli just mehelikkus see, mis teda võlus.

      „On sul keegi teine?” kuulis ta Victori karmi, valuliku alatooniga häält esitamas ootuspärast küsimust.

      „Ei, muidugi mitte,” vastas Marina. „Kui oleks, siis ütleksin sulle.”

      „Mis me siis valesti oleme teinud?”

      Asesõnale eelnes õrn kõhklus. Marina teadis, et Victor ei suuda kogu süüd endale võtta.

      „Me ei olegi,” ütles naine, liikudes mehe poole, kuni nad seisid teineteise vastas, kauni marmorist Adami kamina ees. „See on tervenisti minu süü. Ma poleks pidanud kihlusega nõustuma. Sest, vaata, ma teadsin algusest peale, et ma tegelikult ei armasta sind.”

      Peaaegu metsikult viskas Victor sigareti kaminasse.

      „Armastus! Armastus!” purskas ta. „Sa ootad liiga paljut, Marina. Ma armastan sind, jumaldan sind. Ma saan sulle õpetada, mida tähendab armastus, kui oleme abiellunud. Sa ei saa eeldada, et see on vaid taoline ekstaas, mille kohta sa raamatutest loed.”

      „Ma arvan, et see on siiski see, mida ma ootan,” ütles Marina peaaegu hingetult.

      „Aga kust sa tead, et sa oled üldse võimeline nii tundma?” küsis Victor. „Mõned tüdrukud ei ole emotsionaalselt nii tundlikud. Kindlasti sa mõistad seda. Milline võimalus on meil tegelikult olnud, sinul ja minul? Me pole kunagi kahekesi, alati on ümberringi inimesed, peod, rahvahulgad – karjad!”

      Ta astus lähemale ja võttis Marina käe pihku.

      „Tule minuga kaasa, Marina. Lähme kuskile, kus saame tõepoolest kahekesi olla – võib-olla Tahitile, Lääne-Indiasse –, ükskõik kuhu, kus saame supelda, rääkida ja omavahel asjad selgeks saada.”

      Tema hääl oli anuv. Hetkeks näis Marina kõhklevat, enne kui aeglaselt pead raputas.

      „Kurat sinuga, sa oled lihtsalt kangekaelne,” ütles Victor.

      Ta käed olid Marina õlgadel. Ta tõmbas naist lähemale.

      „Marina, kuula mind. Sa pole seda läbi mõelnud. Ma tean, et oleme teineteisele õiged. Ma tean, et sina oled minu jaoks ainus naine maailmas. Ma armastan sind nii, nagu ma pole varem kedagi armastanud. Las ma õpetan sulle, kuidas mind vastu armastada.”

      Mehe hääl vaibus sosinaks. Nüüd otsisid ta huuled tüdruku omi, näljaselt, omistavalt.

      Marina ei püüdnud teda peatada. Ta lihtsalt seisis liikumatult mehe käte vahel. Victor suudles teda metsikult, kirglikult, jõulisusega, mida kannustas hirm naist kaotada.

      „Ma armastan sind, ma armastan sind,” pomises mees uuesti ja uuesti, kui ta huuled naise omi riivasid, hoides teda nagu kruustangide vahel haardes.

      Naine oli nii pisike ja sale, pea ulatumas vaid mehe õlani, et tundus, nagu võiks mees teda väevõimuga võtta, kuid sellegi poolest ei püüdnud ta põgeneda. Marina huuled olid mehe omade vastas pehmed, kuid tuimad, elutud, mehe kireleegi suhtes tundetud – oli vaid pehmus, mis kaugeltki ei vastanud tema ootustele.

      Ta tundis mehe raevukat kirge enda üle laotumas ja siis, otsekui oleks naise ükskõiksus mehe teadvusse jõudnud, laskis ta Marina lahti. Ta seisis hingeldades, vaatas kirest tumenenud silmadega naist ning käed, mis Marinat nii kõvasti olid hoidnud, vajusid rippu.

      „Ole sa neetud!” ütles mees. Sõnad näisid temast välja rappuvat. „Sulle ei tähenda see midagi.”

      Raskepärasus mehe hääles ütles naisele, kui palju ta kannatas.

      „Oh, kallis Victor, andesta mulle!” ütles Marina ning ta käed sirutusid mehe poole.

      Mees astus temast eemale.

      „Jäta mind rahule,” ütles ta karedalt.

      Victor sammus üle toa seinaäärse laua juurde ja valas endale viskit soodaga. Marina teadis, et ta võitleb, säilitamaks enesekontrolli. Ta vaatas meest kaastundlikult.

      Victor jõi viski lõpuni, asetas klaasi lauale ning pöördus ukse poole.

      „Victor, kuhu sa lähed?” lipsas Marina huulilt ehmunud küsimus. Hetkeks oli mehe masendunud näol naeratusevirve.

      „Ilmselt oleks asjakohane vastus: „Kuradile”,” vastas ta.

      „Aga Victor…” alustas Marina vaid selleks, et vaikida, kui mees ta jutu katkestas.

      „Kõik on korras, kullake, ma ei lase oma ajusid välja ega midagi muud sarnast. Ma lihtsalt lakun oma haavu ja alustan siis rünnakuga otsast peale. Ma ei anna kergesti alla, sa tead seda.”

      Marina huuled moodustasid vastuseks sõnu, kuid oli juba liiga hilja. Mees oli ukse avanud, väljunud ja selle otsusekindlalt enda järel kinni lajatanud enne, kui naine suutis sõnagi öelda.

      Hetkeks seisis Marina suletud ust põrnitsedes, istus siis sohvale ja tõstis käed näo ette. See oli olnud hullem, palju hullem, kui ta oli oodanud.

      Ta oli lebanud terve öö ärkvel, kujutledes, kuidas mehele seda öelda, kuidas mehele tunnistada, et kihlumisega nõustumine oli olnud algusest peale viga. Tänu jumalale, et seda polnud avalikult kuulutatud – press oleks uudise esilehele pannud. Kuid kõik nende lähimad sõbrad teadsid.

      Ta oli täiesti teadlik, et Victor leiab piisavalt kaastunnet neilt, kes olid Marinat alati pidanud hellitatuks, neilt, kes olid kadedad Marina rahale ja edule meeste hulgas.

      „Vähemasti ei saa keegi öelda, et abiellun sinuga raha pärast,” ütles Victor kunagi ning tema oli naernud ja nõustunud, et pole midagi sobivamat kui kahe tõeliselt rikka inimese abielu.

      Vahel oli Marina mõelnud, kas mitte selles ei peitunudki pool probleemist. Neil polnud teineteisele tegelikult midagi anda – mansetinööbid Cartier’st, mis said samaväärse vastukingituse Boucheroni käevõrude näol. Selles ei olnud õiget rõõmu, mõtles ta, kui tead, et võid osta endale