Põgenemine paradiisi. Barbara Cartland

us

      Oksjoneid on korraldatud tsivilisatsiooni algusaegadest peale: orjaturge peeti juba Antiik-Kreekas, inimestega kaubitseti varasel keskajal ja seda tuleb ette veel praegugi. Ameerikas peeti esimene teadaolev oksjon 1662. aastal New Amsterdamis.

      Sajandite jooksul on kehtestatud palju seadusi ja reegleid, et oksjonite käigus pettusi ja väärkohtlemist vältida.

      Ma uurisin Couttsi panga arhiivist, millal võeti kasutusele pangatšekid, kuid kindlat kuupäeva on raske tuvastada. Tšekkide eelkäijad, nagu vekslid ja muud taolised rahalisi tehinguid tõestavad dokumendid, ilmusid käibele kaheksateistkümnenda sajandi keskel. Esimesed ametlikud tšekiraamatud pärinevad kaheksateistkümnenda sajandi kaheksakümnendatest aastatest.

      Esimene peatükk 1887

      Zarina Bryden astus välja tõllast, mis oli ta Londonist kohale toonud, ja jooksis erutatult välistrepist üles.

      Teda ootas juba vana kammerteener, keda Zarina tundis lapsest saadik. “Tere tulemast koju, preili Zarina,” ütles ta. “Süda läheb soojaks, kui te siin olete.”

      “On tore taas kodus olla, Duncan,” vastas Zarina. Nad rääkisid paar minutit, seejärel läks Zarina salongi.

      Ta vaatas toas ringi ja silmitses tuttavaid esemeid, mida polnud terve aasta näinud.

      Kui ta ema ja isa said rongiõnnetuses surma, oli Zarina sunnitud kodust lahkuma ja Londonisse minema. Seal asus ta elama onu ja tädi juurde. See oli mõistlik otsus, sest nii sai ta astuda Knightsbridge’i noorte neidude seminari, kus õppisid aristokraatide tütred. Zarina leidis sealt endale ka uusi sõpru.

      Seltskonda astunud, kutsuti teda kõige peenematele pidudele ja väärikamatele ballidele.

      Tema edu ei üllatanud kedagi, sest Zarina polnud mitte ainult ilus, vaid ka muinasjutuliselt rikas. Kolonel Harold Brydeni tütre ja ainsa lapsena päris ta suure varanduse. Samuti päris ta väga palju raha oma Ameerika ristiemalt.

      Nimelt kui Zarinat ristiti, tuli ristiema – kes oli Zarina ema sõbranna – Inglismaale käima. Proua Vandersteinis voolas natuke vene verd ja ta oli selle üle väga uhke. Ta nõudis, et ristitütrele pandaks tema nimi. Kuigi ta oli olnud kaks korda abielus, polnud tal endal lapsi. Ja surres jättis ta kogu oma varanduse Zarinale.

      Seega oli seltskond Ameerika pärijannast väga huvitatud.

      Ja polnud põrmugi üllatav, et seesuguse pangakontoga väga ilus neiu köitis nii suurt tähelepanu. Noored mehed, kes olid palunud Zarina kätt, ei jooksnud mitte ainul tema dollarite järele.

      Nüüd, kui hooaeg möödas, otsustas Zarina tagasi maale naasta. Tema jaoks on see alati kodu olnud. Ta oli tahtnud juba varem tulla, ent onu ja tädi olid kartnud, et see äratab temas kurbi mälestusi ajast, mil ta kaotas vanemad.

      Ja lastes nüüd pilgul salongis ringi käia, tundis Zarina, kui palju Bryden Hall talle tähendab. Ta nägi vaimusilmas akna all istuvat ema. Tooli, kus istudes oli ema lugenud Zarinale muinasjutte, mida talle lapsena meeldis nii väga kuulata.

      Neil oli suur raamatukogu, armastuse raamatute vastu oli Zarina pärinud isalt. Isa oli rääkinud talle võõrastest maadest, kus ta oli käinud ning kui huvitavad need olid. “Kui saad vanemaks, nukuke,” ütles ta, “viin su Egiptusesse püramiide vaatama, me sõidame läbi Suessi kanali, mis avati alles kaheksateist aastat tagasi, ning üle Punase mere.”

      “Oi, läheme kohe, isake!” oli Zarina anunud.

      Isa oli raputanud pead. “Enne, kui sa hakkad maailma avastama, on sul kodus veel palju õppida. Nagu ma olen sulle sageli öelnud, meeldivad mulle targad naised nagu sinu ema, mitte mõistuseta olendid, nagu on paljud seltskonnadaamid.” Zarinale meenus, kui kriitiline oli isa paljude kaunitaride suhtes, kellel Londonis oli suur menu.

      Zarina märkas seltskonda astudes, et Walesi prints on ihatud peigmees. Samuti märkas ta, et kuninglik kõrgus on silmatorkavalt tark ja väga uljas. Zarina eakaaslased tegid talle kiirelt selgeks, et prints pole tütarlastest huvitatud ja teda ei kutsuta kunagi Marlborough House’i. Zarinale oli see täiesti ükskõik. Kuid ta sai ka aru, et tädi Edith oleks meelsasti “kuninglikus seltskonnas” viibinud.

      Leedi Bryden tundis paljusid väärikaid tegelasi. Zarina onu kindral Sir Alexander Bryden oli juhatanud Inglise ratsaväge, mis tegi temast kõrgseltskonna persona grata. Zarina austas teda. Ja kuna ta oli Zarina eestkostja, pidi Zarina temalt igas asjas luba küsima. Tal oli olnud tükk tegemist, enne kui onu lubas tal koju minna.

      “Tädil on Londonis palju tegemist,” põhjendas onu.

      “Tead mis, onu Alexander,” ütles Zarina, “siis võiksime sina ja mina mõneks päevaks Bryden Halli minna. Ma tahan näha, kuidas seal elatakse. Ja nüüd, kui isa on surnud, on külainimesed ja mõisatöötajad ikkagi m i n u inimesed.”

      See kõlas kohustusena ning onu mõistis seda.

      Ta andiski alla ja ütles: “Hästi, Zarina, me läheme neljapäeval ja jääme sinna nädalaks. Ma üritan keelitada tädi meiega liituma, ent ma tean, et tal on ees mõned eestseisuse koosolekud, kus ta peab osalema.”

      Leedi Bryden oli tuntud ühiskonnategelane, eriti seetõttu, et see andis võimaluse suhelda aadlidaamide ja kuningapere liikmetega.

      Salongis ringi vaadates adus Zarina ema juuresolekut, otsekui võinuks temaga rääkida. Ta oli seda juba ette teadnud ega teinud katsetki seda vältida. Ta võpatas, kui kuulis Duncani häält: “Preili Zarina, ma arvasin, et te soovite juua teed raamatukogus nagu vanadel headel aegadel.”

      “Muidugi, Duncan,” vastas Zarina. “See on teist väga lahke, et te sellele mõtlesite.”

      Zarina võttis kübara peast ja reisimantli seljast ning ulatas need kammerteenrile. “Toatüdruk ja kindrali toapoiss peaksid varsti Brake’i jõudma. Ma loodan, et proua Merryweather näitab neile toad kätte.”

      “Ta juba ootab neid, preili Zarina,” vastas Duncan, “ja igatseb teid näha, samuti kokk ja muidugi tallimees Jenkins.”

      “Ma tahan näha kõiki ja kõike!” Zarina naeratas. “Oi, Duncan, sa ei kujuta ette, kui tore on kodus olla! Ma igatsesin teie kõigi järele ja ma igatsen… ema ja isa järele.” Vanematest rääkides täitusid ta silmad pisaratega.

      Duncan patsutas teda õlale nagu siis, kui Zarina oli veel laps ja ütles: “Ärge nukrutsege, preili Zarina. Isand oleks soovinud, et te olete vapper, ja nüüd, kui te olete kodus, on teil siin nii palju tegemist.”

      Zarina pühkis silmad kuivaks.

      Nad läksid koridori, kust pääses raamatukokku. See oli imekaunis ruum, millel oli üle seina ulatuv messingist reelinguga rõdu, kuhu viis puidust keerdtrepp. Lapsena oli Zarinale meeldinud sinna üles ronida. Ta mõtles endamisi, et kui ta oleks praegu üksi, roniks ta sinna taas.

      Teelaud oli kaetud kamina ette. Kuna oli suvi, siis olid koldes tule asemel lilled.

      “Ei tea, kui kaua kindralil läheb, preili Zarina?” küsis Duncan. “Kui mitte kaua, toon ma teise tassi.”

      “Ta tuleb rongiga ja peaks kohale jõudma poole seitsme paiku – õhtusöögi ajaks,” vastas Zarina. “Ütle Jenkinsile, et ta läheks talle jaama vastu.”

      “Väga hea, preili Zarina,” ütles Duncan. “Kas auväärt leedi on koos temaga?”

      “Ei. Tädi pidi Londonisse jääma,” selgitas Zarina.

      Ta naeratas ja ütles vanale kammerteenrile: “Mulle meeldibki siin üksi olla. Ma olen kindel, et Jenkins on hobused heas vormis hoidnud.”

      “Seda ta on, preili Zarina. Ta harjab neid iga päev nii, et nad läigivad kui siid.”

      Zarina puhkes naerma. Ta nägi väga hästi, et siin oli tehtud kõik, et ta end koju jõudes õnnelikuna tunneks.

      Kuid ka Londonis olles oli ta pidanud ühendust mõisavalitseja härra Bennettiga, keda oli isa usaldanud ja Zarina usaldas samuti. Härra Bennett kirjutas talle iga nädal ja jutustas kõigest, mis leidis aset külas ja majapidamises. Zarina saatis külaelanikele õnnitluskaarte kuldpulmadeks ja kingitusi abiellujatele. Ka ei unustanud ta neid, kelle perre sündis laps. Ta lasi tõsta mõisatööliste palka. Ta võis seda endale lubada ning soovis, et mõis oleks sama heal järjel kui see oli olnud isa eluajal – võib-olla veelgi paremal.

      Teed