Aasta Pariisis. Eia Uus

le>Eesti, august 2013

      Mida ma Vietnamist mäletan? Võtsin oma reisiraamatukese ja hakkasin mööda vaatamisväärsusi käima. Hanoi oli kole ja must linn, aga mulle meeldis. Mees, kellesse kunagi kiindunud olin, ütles kord, et kui põrgu on maa peal olemas, siis asub see Hanois. Selle luhtunud suhte tuikes kõndisin mööda kuumi tänavaid.

      See ei olnud turistilinn – toona, neli aastat tagasi. Keegi ei seganud, olin täitsa üksi. Kõikjal olid suured sildid, sirp ja vasar maalitud punase südame sisse, selle ümber rahutuvid, sekka naervate nägudega lapsed ja sõdurid.

      Tänavad olid üle mõistuse räpased, sillutis murenenud, siin-seal liikusid inimesed kaelkookude ja kolmnurksete riisikorjajamütsidega. Silma ja kõrva hakkas ilus vietnami keel, mis Aasia keelte seas üsna harjumatult ladina tähestikus. Kõikjal oli näha hiiglaslikke punaseid lippe kollase viisnurgaga, ning ühe kõrge müüriga maja küljes rippus lapsepõlvest tuttava Vietnami salvi kaanepilt, vist riigi vapp. Ära nägin Ho Chi Minhi mausoleumi ja üleelusuuruse Lenini kuju, mille tagumikku ma tükk aega huviga vaatasin.

      Istusin õues kohvi müüva kioski juures, jõin külma teesarnast jooki ning kõlaritest tuli chillout-muusikat, mis mulle nooremana väga meeldis. Neis palades kordub tavaliselt mingi lause, tihtipeale kuulus fraas mõnest vanast filmist. Selles siin kordus aga inglise keeles üks lause piiblist: „Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?” Ja kordus ja kordus ja kordus ja kordus see üks lause ja läks mulle aina hinge. Kummitas veel terve õhtu ja oli järgmisel hommikul mu esimene mõte. Mis kasu on minul sellest, kui ma saan maailmas luksuslikult ringi reisida, aga mu hing ulub nutta?

      Hiljem käisin ühe muuseumi juures naiste WCs, kus olid tualetipottide asemel lihtsalt seina ääres kõrvuti augud, ei uksi ega midagi. Haises.

      Ja siis linnatänaval seinad täis suuri fotosid rolleriõnnetuste ohvritest – säär, mille nahk tekina luu pealt maas, paljastatud aju, otsast lömastatud sõrmed…

      Mustadel põrgutänavatel kõige madalamad plasttoolid, millel istusid inimesed ja lürpisid suppi. Sõna otseses mõttes väljas söömine. Ostsin endale ühest putkast lambivarju ja teisest rubiinrohelisest siidist räti, mida seelikuks või pluusiks või salliks ümber keha mässida.

      Meie hotell, kuulus Legend Metropole oli väga ilus, aga kuna Laurentil oli vaja töötada, pidin mina jalust ära minema. Kõndisin ja vahepeal tegin pilti. Kuna mul ei olnud nutitelefoni ega sülearvutit ega mingit muud kontaktivõimalust maailmaga, siis ma lihtsalt hulkusin, kuigi olin tüdinud ega tahtnud enam kõndida. Polnud ainsatki turisti, kellega natuke lobiseda, nagu tegin näiteks New Yorgis: „Tere, kas te palun teeksite minust pilti?” „Jaa, muidugi, kust sina pärit oled? Kas sulle meeldib siin? Mida sa juba näinud oled? Oo jaa, meie käisime ka seal, kas see polnud mitte imeline? Ja kuidas sulle too näitus meeldis?” Ei, Hanois polnud midagi sellist. Kooserdasin lihtsalt üksi mööda tänavaid ega kohanud ainsatki naeratust.

      Õhtul istusin meie hotelli baaris ja nautisin veini, esimest korda elus. Prantsusmaal elades jõin loomulikult veini iga jumala päev, ent alles Vietnamis jõudis kätte see hetk, kus ma sain veinist aru. Nooremana olin Eestis joonud odavat punast, mida segasin koolaga, ning valget veini maasikate ja mulliveega. Ja lõpuks siin, Vietnamis, maitses üks vein nii hästi, et nautisin igat lonksu. Tellisin muudkui uue klaasi, kuni lõpuks küsisin, kas mul poleks odavam maksta pudeli eest. Ma armusin oma ettekandjasse. Ta oli poisipeaga vietnamlanna. Ei, ta ei tekitanud minus seksuaalset iha, vaid ta oli lihtsalt nii hea mu vastu. Esimene inimene Aasias, terve pika reisi jooksul, kes minuga natukenegi rääkis.

*

      Tõtt-öelda kippus see ikka nii minema. Mitte ettekandjatesse armumine, vaid vein pudeli kaupa. Näiteks Londonis, kus ma päris kindlalt ei tea, kuidas hotelli tagasi jõudsin. Mäletan lõputut maa-alust reisi, mille käigus püüdsin, üks silm kinni pigistatud, metrooplaani mõista ning vahetasin tuikudes ronge, kuigi seda ilmselt vaja polnudki. Täitsa võimalik, et sõitsin terve Londoni risti-rästi läbi. Imestan, et üldse jõudsin hotelli ja seal kõigi oma asjadega ärkasin. Olin end koniks suitsetanud ja ilmselt öösel Laurentiga tülitsenud, sest hommikul oli ta mu peale maruvihane ja nagu tihti juhtus, ei rääkinud ta minuga sõnagi. Olin jälle midagi valesti teinud.

      Ma kahtlustan, et jäin Inglismaal haigeks just seetõttu, et ma lihtsalt ei jaksanud enam kõndida. Sihitult mööda maailma. Mööda tervet maailma! Eelmistel päevadel olin olnud köhane-nohune, istunud loiult tatistades ühes ja teises kohvikus, kuni lõpuks läksin tuppa magama ja lubasin talle, et ei sega teda, sest mul oli lihtsalt nii halb olla, et ma ei jaksanud istudagi. Olin voodis pikali, hoidsin silmi kinni, tema pidas mu kõrval oma mitmetunniseid konverentskõnesid. Tahtsin raamatut lugeda või muusikat kuulata, aga mul oli vaja haige välja näha. Üldse mäletan sellest eluperioodist väga palju haigeolemist. Kogu elu terve kui purikas ja siis pidevalt üks haigus teise otsa.

      Järgmisel päeval pärast seda purupurjus olekus Londoni hotelli jõudmist loksusime rongiga esimeses klassis Pariisi poole. Tee peal käisin mitu korda oksendamas. Liikuvas, rappuvas rongis oli see paras akrobaatika. Mäletan, et mulle tundus kohutavalt kurb ühe ajalehe esikülje uudis, kuidas kunagi enesetapu sooritanud poetessi poeg tappis ennast ära nüüd, nelikümmend aastat pärast ema suitsiidi. Kõik lõhuvad oma lapsi, paratamatult me kõik lõhume oma lapsi. Mulle tuli silme ette Douglas Couplandi raamatu kaas ja pealkiri „Kõik perekonnad on psühhootilised”.Elus polnud ma veel kohanud inimest, kellel oleks olnud „normaalne” lapsepõlv.

      Mäletan, kuidas mõni aasta varem istusime sõbrannadega meie juures ja üks meist kartis, et ta on rase. Me olime vaesed noored tudengid, elasime peost suhu ega saanud ülikoole lõpetatud, sest vahetasime muudkui erialasid ja võtsime koolist akadeemilisi puhkusi või ei saanud oma ainepunktidega hakkama. Istusime neljakesi linoleumpõrandaga köögis ja rääkisime nõukaaegsest lapsepõlvest – kõik olime keerulistest peredest, kasvanud kehvades tingimustes, aga nüüd leidsime kõik, et lapsepõlv oli meil ikkagi õnnelik. Üks talutas oma alkohoolikust ema ja ostis taara äraviimisest saadud kopikate eest leiba, teisel suri ootamatult isa, jättes maha viis võrdlemisi noort last, kolmas elas väikeses korteris koos 12-liikmelise suguvõsaga ja nii edasi. Nõukaaja lõpp ja Eesti aja algus, see ju oligi „normaalne”. Aga lapsena tajusid elu hoopis teistmoodi, elasid rõõmust rõõmu. Ei põdenud selle üle, et suvel pidid mitu kuud järjest vanaema juures olema või et ema tuli alati töölt koju alles siis, kui sinul oli juba uneaeg.

*

      New York. Metrooga käisin vaid Brooklyni sillal, ülejäänud aja kõndisin-kõndisin-kõndisin. Ootasin politseinikega juttu ajades Ühendriikide presidenti ning ostsin tänavalt kärust hot dog’i, kuigi selle kõrval müüdi sama raha eest Hermèse piraatkotte. Ma ei märganud kordagi, et tundsin end väga üksildasena. See äratundmine tuli alles palju hiljem, sest ma veensin ennast pidevalt: „Seda sa ju tahtsidki! Naudi nüüd! Sellepärast sa ju tegidki kõik need otsused ja tood iga päev neid ohvreid, et saaksid maailma näha.” Aasia,Ameerika,Euroopa, lubadused Aafrika kohta.

      Katusebaari mäletan New Yorgist, Raamatukogu tänaval, hotellis nimega Raamatukogu, ning üht teist katusebaari – kus see oli…? Kus riigis see olla võis? See vist oligi Vietnamis, kus meie hotellist üle tee asus üks eriti lahe katusebaar, lugesin seal midagi. Kas pole jabur, et ma reisisin sel ajal nii palju ja nii tülpinult mööda maailma, et ma pole isegi kindel, millises maailmajaos leidsin selle katusebaari, kus mulle lugeda meeldis? See pidi olema Vietnamis, sest Graham Greene kirjutas ju seal „Vaikse ameeriklase”, mille tegevus leidis aset Vietnami sõjakoldes. Just, selle järgi mäletangi, et restorani ja katusebaari nimi oli Pressiklubi. Mulle tundus see nii ajalooline, kujutasin ette kunagisi Graham Greene’i tüüpi väliskorrespondente seal keset päeva viskit joomas ja tegin ise sama.

      Laurent oli juba suhte alguses öelnud, et viib mind lennukiga teatrisse, ja see oli kõlanud põnevamalt kui mu eelnev elu. Ma lihtsalt ei arvestanud sellega, et lendame Prantsusmaalt hommikul kell kuus (olles kodunt lahkunud kell neli, ärganud kell kolm) vahemaandumisega tuhat tundi Ameerikasse, seal olen ajavahest ja magamatusest sooda ning et etenduseks osutub neljatunnine „Hamlet”. Kaunis Jude Law mängis rolli vaimustavalt hästi (olin enne arvanud, et ta on kena, ent võrdlemisi andetu filminäitleja), aga ma olin nii väsinud, et jäin juba pool tundi pärast etenduse algust esimest korda magama. Ja nii iga kahe minuti tagant kuni lõpuni. Tagasi hotelli pidime kõndima terve pika maa, mina hirmkõrgete kingadega, mis mu jalad kohe villi hõõrusid. Kuna kogu muu aja New Yorgis tegi Laurent tööd, oli see „jalutuskäik”