Kümme aastat pärast teenistusest lahkumist on Reacher niivõrd kättesaamatu, kui see Ameerikas üldse võimalik on. Tal pole ei telefoni ega kindlat aadressi ja seljakotis leidub üksnes kõige hädavajalikum. Kui vana võitluskaaslane sõjaväe päevilt leiab sellest hoolimata võimaluse talle sõnum saata, on Reacherile kohe selge, et asi peab olema tõsine. Frances Neagleyga kohtudes saab Reacher teada, et üks nende kunagise kaheksaliikmelise eriüksuse kaaslastest on jõhkralt mõrvatud. Reacher ja Neagley otsustavad üksuse uuesti kokku kutsuda, ent ootamatult selgub, et seda pole sugugi lihtne teha. Kõik vanad relvavennad on kuhugi kadunud. Joostes aja peale võidu ähvardava ohuga, püüavad endised võitluskaaslased lahendada mõistatust, mille vastused peituvad ühises minevikus. Üks on aga kindel: eriüksuslastega ei tasu tüli norida.
Cornwall, 1947. 90-aastane Marvellous Ways on pea terve elu elanud kõrvalises mahajäetud külakeses. Viimasel ajal istub naine ühtepuhku oma haagiselamu trepimademel ja ootab midagi. Ta ei tea täpselt, mida, aga ta on kindel, et kui see kord kätte jõuab, tunneb ta selle ära. Freddy Drake on noor sõdur, kes on lubanud täita oma sureva võitluskaaslase viimase palve ja tema kirja Cornwallis elava isa kätte toimetada. Freddy teekond ei kulge aga nii nagu loodetud. Meri uhub ta Marvellousi ukse ette ja naine võtab tolle nii füüsiliselt kui ka vaimselt sandistatud noormehe oma hoole alla. Alguse saab kummaline sõprus, mis võib tuua mõlema ellu just seda, mida nad kõige rohkem vajavad. Marvellousile midagi, mis aitaks tal jätta hüvasti siinse maailmaga, ja Freddyle seda, mis annaks jõudu edasi minna. Inglise kirjanik ja näitleja Sarah Winman on eesti lugejatele tuttav romaaniga „Kui jumal oli jänes” (Varrak, 2012). „Imeliste sündmuste aasta” on tema teine romaan.
Öise rongiga Cornwalli poole sõites murrab Demi pead, miks tal kogu aeg viltu veab. Ta on jäänud just ilma oma unistuste töökohast ja poiss-sõbra alatuse tõttu ka elukohast. Nii ei jää tal üle muud, kui ajutiselt vanaisa juurde Cornwalli kolida. Äsja lesestunud Victoria on veendunud, et lõpuks ometi on tal kõik, mida ta kunagi soovinud on. Aastaid kestnud armastuseta abielu kõrvalt oli tal alatasa salasuhteid ja vastse lesepõlvega kaasnev vabadus istub talle hästi. Eriti rõõmustab teda asjaolu, et lõpuks ometi peaks Cornwalli uhke Boscaweni mõis talle kuuluma. Kuid mõlemat naist ootab ees üllatus, nende õnn on pöördumas ja neil tuleb leida uuest olukorrast väljapääs. Seejuures hakkab õuna- ja lilleaedadest ümbritsetud mereäärne Boscaweni mõis mängima olulist rolli nii ühe kui ka teise elus. Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Corwalli-teemalistest romaanidest ilmunud raamatud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“ ja „Cornwalli võõras“.
Saage tuttavaks tüdrukuga, keda kõik püüavad vältida! Ivy Pocket on kaheteistkümneaastane täiesti tähtsusetu teenijatüdruk, kes on endast väga heal arvamusel. Kui krahvinna Carbunkle, kes pigem põgeneb Lõuna-Ameerikasse, kui jääb edasi Ivy seltsi, jätab ta Pariisi maha, pole meie nii-öelda kangelannal ei raha ega ka kodu, kuhu minna… Ent siis kutsutakse Ivy Pocket Trinity hertsoginna surivoodile. Vürstliku 500-naelase tasu eest nõustub Ivy viima Inglismaale hertsoginna väärtuslikema varanduse – Kellateemandi – ja panema selle jubedale Matilda Butterfieldile tema sünnipäeval kaela. Ei võta kaua aega, kui Ivy on sattunud keset salasepitsusi, kust ei puudu kurjus, vägivald ega ka mõrv. Barbara Cantini humoorikate gooti stiilis illustratsioonidega raamatus „Ainult mitte Ivy Pocket” algab ühe tüdruku surmnaljakas teekond, mille kestel ta saab teada, kes ta tegelikult on.
Franzi elu pole sugugi kerge. Heledate inglilokkide, roosinupusuu ja piiksuva hääle tõttu peetakse teda ühtelugu tüdrukuks. Pealegi veel viieaastaseks. Ehkki tegelikult on ta kuuene. Õnneks on ta vähemalt taibukas ja väga vapper. Leidlikud ideed lausa tulvavad talle pähe… Christine Nöstlinger (sündinud 1936.a Viinis) on tänapäeva lastekirjanduse üks edukamaid autoreid. Tema sulest on ilmunud üle saja raamatu. Nöstlingerile antud auhindade nimekiri on pikk. Muuhulgas on ta pälvinud Saksa lastekirjanduse auhinna (1973), Hans Christian Anderseni Medali (1984), Astrid Lindgreni mälestusauhinna ALMA (2003) ja Austria lastekirjanduse auhinna (2014).
Kui 17-aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda? „Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.” Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).
Raamat jutustab leiutistest, avastustest ja leiutajatest, mille ja kelle üle meie, eestlased vaieldamatult uhked oleme või mida me päris meie omaks peame. Olgu vaid mõned näiteks toodud: eeternarkoos (Nikolai Pirogov). AU-8 ja Desintegraator (Johannes Hint), Click and Grow nutikas taimekasvatuspott (Mattias Lepp), põletussalv (Arnold Seppo), kaksiktähtede kataloog (Jaan Einasto), minikaamera Minox (Walter Zapp), omailma mõiste (Jacob von Uexküll), müomeeter (Arved Vain), õ-täht (Otto Wilhelm Masing), tintinnabuli stiil (Arvo Pärt) jpm. Raamatust ei puudu loomulikult ka rukkileiva, kohukese ja kiikingu lood.
“See on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik. Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega.” Romaan „Eesti veri“ on isikupärane tugev teos, mis uurib teravmeelse huumoriga isikliku elu võimalikkust lähituleviku Eestis. Ennekõike just naise keha otseselt puudutavaid otsuseid, aga ka teatud majanduslike, tööalaste ja poliitiliste valikute kaalu ning nende tagajärgi inimestele. Raamatu peategelane Eeva kirjutab poliitilisi kõnesid opositsiooni suurimale parteile, mida juhib tema ema. Samal ajal on ta isiklik elu ühe meeletu eksperimendi tõttu karile jooksmas. Kõige taga tuksleb Eeva püüd trotsida neoliberaalset maailma, mille vastu ta tuliselt sõna võtab ja kust ta väljapääsu otsib. Vabadusel on aga väga kõrge hind. Sest vabadus pole kunagi olnud reegel, vaid alati erand. See on Eesti, kus noor peaminister Vamps keelab esimese asjana ära raseduse vabatahtliku katkestamise, mis romaani sündmustiku ka käivitab. Enam hullemaks minna ei saa, arvavad Eesti elanikud. Kuid küünikud vastavad, et saab. Hullemaks saab alati minna. Ja lähebki.
Austraalia ajalugu on täis seiklusi ja saladusi. Senitundmatu maa köitis eurooplaste meeli kaua enne seda, kui see manner avastati. See on imelise floora ja faunaga, unikaalse inimrassiga, kulla ja lootuste maa. Raamat räägib maailmajao muutumisest varaste ja röövlite väljasaatmislaagrist üheks maailma õitsvamaks riigiks. Tänu autori nobedale sulele ja suurepärasele jutuvestmisoskusele on Austraalia ajalugu kirjeldatud lühidalt, kaasahaaravalt ja köitvalt, edastades ühtlasi fakte, mida ajalooõpikutest ei leia. Raamatut läbivaks teemaks on ka miljonite inimeste saatused – vahel traagilised -, mis suurte mereavastuste ajastul ning sellele järgnenud sajanditel kujundasid austraalia rahvuse erilise iseloomu selliseks, nagu kohtame seda täna Austraaliat külastades. Nagu liblikas on elu, lootuse, ärkamise ja inimhinge sümbol, oli ja on Austraalia paljude jaoks tõotatud maa, rahu ja taassünni maa. Tänane Austraalia võib tulevikus olla uue maailmakultuuri kujunemise keskus, arvab raamatu autor. Kui teid varem Austraalia, selle ajalugu ja inimeste mõtted ning saatused eriti ei huvitanud, siis pärast Sol Shulmani suure südamesoojusega kirjutatud raamatu lugemist on teie huvi selle maa vastu kordades suurenenud.