„Võsareporter“ oli aastatel 2006–2012 eetris olnud saatesari, kus saatejuht Peeter Võsa tegeles inimeste abistamisega ning tähelepanu juhtimisega ühiskonna valupunktidele. Kiirelt Eesti vaadatuimaks saateks tõusnud „Võsareporter“ oli telesaade, mis ei pidanud end paremaks inimestest, kelle juures käidi ja keda ekraanil näidati. Pidevalt elu pahupoolega tegelnud saate suurim saavutus oligi tegelikult see, et asju nimetati õigete nimedega ja kõike näidati valehäbita. Sellised me olemegi. Selline ongi meie tegelik elu.Raamatus räägitakse tühjenevast Eestist. Külad ja alevikud hääbuvad, inimesed lahkuvad kodudest, otsides paremat elu mujal. Need kes jäävad, peavad sageli toime tulema vähesega, trotsidest vaesust ja teinekord ka ametnike ükskõiksust. Taolises lootusetus olukorras otsitakse tihti tuge alkoholist, mis omakorda tekitab uusi probleeme …
Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni. See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale. Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“