Arvo Valton (snd 1935) portreteerib raamatus „Ühises hoovuses“ seitsetkümmet viit eesti kirjanikku ja kirjandustegelast, ning oma eeskujude, sõprade ja kolleegide kaudu ka iseennast. Need portreed on ausad, harivad ja rohkete huvitavate detailidega. Koloriidi neile lugudele annab Elu ise – Valtoni ja tema pere küüditamine, kirjanikutöö nõukogude tsensuuri pihtide vahel, soome-ugri asja ajamine taasiseseisvunud Eestis. Lugude sagedaseks tegevuspaigaks on kirjanike liit ja Tallinnfilm. Et Valtoni juured ulatuvad Hiiumaale, on raamatus ka tubli annus hiiu huumorit. „Kirjanikud omavahel“ on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.
„Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud… Need olid uhked kartmatud mehed. Nende pealikuks oli Ivo Scenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva saksa korra ja kombe kohaselt välja oli õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis.“ Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika” On 9. märts 1577 ja Liivi sõjas juhib eestlaste väesalka Ivo. Sõjaraskuste kõrval saavad tähelepanu romantika ja suhted. Arvo Valton jutustab Eesti sõjakangelase elust, avades Eesti ajalugu laiemalt. Raamat on haarav lugemine nii noortele kui ka vanadele.