On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist. Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.
Kes luges romaani "Kollaste lehtede aegu", on Kasevälja ja Otsa talu elanikega juba tuttav. Uues romaanis näeme, kuidas nad näpivad lahti vanu keerdsõlmi ja pistavad rinda uute probleemidega. Nende kõrval otsivad oma kohta noored ning põlvkondadevaheline üksteisemõistmine ei tule kergelt. Realistlikus elupildis annavad tooni soojus ja muhedus ning traditsiooniliste eluväärtuste hindamine. Romaani esimene osa – "Kollaste lehtede aegu" – oli 2000.a. romaanivõistluse 10 parima töö hulgas.
Romaanis „Mere taga” hakkas Riina Vainumäe oma Soomes bussijuhina töötavat meest Jaanust kahtlustama keelatud suhetes seal tegutseva arsti Loone Kuusikuga. Alusetu süüdistus viis lõpuks perekondliku konfliktini, nördinud Jaanus põgenes tagasi Soome ja temalt enneolematut teenust soovinud Loone jõudis eesmärgini. Oma nõrkushetkest häbi tundev mees lõpetas Soomes töötamise ja tuli tagasi kodumaale, jäädes uskuma Loone Kuusiku lubadust, et nad enam kunagi ei kohtu. Ja ikkagi said nad neli aastat hiljem Eestis kokku. Mees sai lõpliku kinnituse ebamäärasele teadmisele, et tal on lisaks oma pere kahele tütrele ka kolmeaastane poeg. Loone aga tundis jällegi sedasama mis tookord Helsingis – Jaanus Vainumäe on ainus mees maailmas, keda ta tõesti endale tahaks …
Juhtub üpris harva, et inimene on oma eluga sedavõrd rahul, et loobub paremat tööd ja suuremat palka vastu võtmast. Euroopa Liitu astumine kaotas riikide vahelt piirid, uuenenud seadused lubasid asuda tööle ka välisriikidesse ja seda võimalust kasutasid oma elujärje tõstmiseks tuhanded eestlased. Üheks nendest oli ka bussijuht Jaanus Vainumäe, kellele Soomes töötamine tõi kaasa hoopiski ootamatud probleemid. Ühest ja kõiki rahuldavat lahendust inimsuhetele ei ole võimalik leida, ka Jaanus pidi lõpuks tegema üsnagi vastuolulisi valikuid.
Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pansionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid naiste ülalpeetavana linnas elanud, raamatukogus töötanud ja ennast uhkustavalt boheemlaseks nimetab.
Kui Erik Tohvri eelmiste romaanide "Kollaste lehtede aegu" ja "Kasevälja" tegevus toimub maal, siis "Tants läbi rukki" viib meid linna. Peategelane, ettevõtte noor ja perspektiivikas juht, puutub kokku kõigi praeguse aja probleemidega. Kirev ja vastuoluline aeg, kus paljud ammused põhiväärtused kõrvale heidetakse, põhjapanevaid otsuseid tehakse ülepeakaela ega osata vahet teha olulise ja ebaolulise vahel, ei jäta mõju avaldamata ka peategelase elule ja käekäigule. "Tants läbi rukki" leidis äramärkimist 2002. a romaanivõistlusel.