Enn Vetemaa
Список книг автора Enn VetemaaMöbiuse leht. Teine raamat
Jätkub esimesest raamatust tuntud tegelaste elukäigu jälgimine, keskseks kujuks tõuseb seekord psühhiaater dr. Karl Moorits. Süžee põhiliini kõrval on oluline tähtsus paljudel ekskurssidel mitmesugustesse loodusteaduste valdkondadesse jm., kusjuures välja jõutakse Mateeria ja Vaimu komplitseeritud suheteni. […] “Sul on hysteria naturalis,” kuulutas Karl. Kuulutas seda miskipärast karmilt ja süüdistavalt. “Muidugi mõista,” vastas tädi tõsiselt. Ning tegi siis täiesti ootamatult Karlile silma. See, kuidas ta seal istus, jälle uhke nagu Seeba kuninganna, mis sest, et ta uhkeid pitsidega aluspükse viiv tagasi terve ilm oleks võinud imetleda, jälle tähtsust ja enesekindlust täis, ajas Karlile naeru peale: “Oled ikka üks va…” Milline “va” – see jäi Karlil ütlemata. […]
Monument
Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind. Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumisel olla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!" Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud. 1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda. […] Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta. „Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult. „Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!” „Mind?” „Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…” […]
Hõbedaketrajad
Milline tüdruk ei unista romantilisest filmirollist, milline noormees ei kujutle end verdtarretava põneviku kangelasena! Salapärane, magnetina ligitõmbav filmimaailm oma lootuste, pettumuste, armutu konkurentsi ja kirgedega on andnud ainet paljudele kirjanikele. Enn Vetemaa romaan «Hõbedaketrajad» viib meid «Eesti Hollywoodi», kus käivad uue seiklusfilmi võtted. Paljude menukate komöödiate autor, tuntud näkiuurija Vetemaa käsitleb meie filmiloojate elu talle omase leebe huumoriga, eesti näitlejate, režissööride ja filmistuudio juhtide prototüübid on tema romaanis selgesti äratuntavad. Kuna autor on stsenaristina ise sageli filmimisel osalenud, siis on tal teada ning lugejatele jutustada kõiksugu koomilisi ja ka traagilisi lugusid, mis leiavad aset, enne kui üks film lõpuks vaataja ette jõuab.
Eesti näkiliste välimääraja
Naiadoloogia (näkiteadus) on meie fantastilise bioloogia üks seni vähem uuritud harusid. Kummatigi on viimasel ajal laekunud küllaldaselt andmeid selleks, et tõsisemalt läheneda näkiküsimusele. Välimäraja on raamat, milles kirjanik – ja ka tuntud naiadoloog – Enn Vetemaa püüab anda algajale näkiuurijale kõige elementaarsemaid teadmisi naiadoloogiasse süüvimiseks. Raamatut ilmestavad Heinz Valgu vägagi vaimukad illustratsioonid. [–] Nad vaikinud kaua. Seejärel tundnud näkk huvi, millal on siinkandis oodata järgmist sõjaveteranide kokkutulekut ning kas ka Madis sellest osa võtab. Vastuse saanud, suudelnud näkk endist võitlejat laubale ja lahkunud mere suunas. Kaldal pöördunud ta veel korraks, osutanud häbelikult, aga ka uhkelt oma silmapaistvalt õilsavormilistele rindadele ning küsinud: „Eks nad ju meeldi sulle, mo Madis…” [–]
Kalevipoja mälestused
Põrguväravas seisva Kalevipoja meenutusi maapealsest elust, kus ta kommenteerib eeposesse kirja pandud sündmusi ja tegelasi. […] Armsad eesti vennad ja õed, teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust! Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata. Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu –, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne. […]
Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus
Akadeemik Gustav Naan oli oma ajas igati tähelepandav isik, ning tema elu ja karjäär ülimalt huvitava käiguga. Sellest käesolev romaan kõnelebki. See ei ole aga Gustav Naani elulugu, vaid sellel põhinev kirjanduslik fiktsioon, millel tegelikkusega väga palju pistmist. Romaanis kirjeldatud sündmused võisid, kuid ei pruukinud toimuda täpselt nii, nagu kirjeldatud. Rõhuval enamusel tegelastest on otsene seos tegelike isikutega ja nad esinevad ka õigete nimede all.
''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur)
"Väegade noobel kooljas…" nentis vanem laibakandur. Nii algab romaan kriminaalsete ja viroloogiliste allüüridega, mida autor ise tekstis pilamisi "lihtsakoeliseks ajaviiteromaaniks" nimetab. Vaimukas raamat armastusest, kättemaksuihast ja surmast, milles puukidel on täita oma saatuslik roll. […] “Huvitav, miks sa ei küsi, mis mu käega lahti on…” lausub ta. “Sa oled vist väga peenetundeline poiss,” arvab Nils. Mida peaksin ma vastama? “Minu kõige suuremaks veaks on uudishimu,” selgitab ta. “Ma olen, jah, kole uudishimuliku loomuga.” Ta vaatab rääkides sulle otse silma sisse. “Kui ma veel koolis ei käinudki, leidsin ma kord ühe sidruni moodi raudmuna… See oli granaat.” Selge. “Kas see… noh… kas see sind segab ka?” “Eks klaveritunnid jäid katki. Ja pallimängijat minust kah enam ei ole. Aga muidu olen nagu harjunud. Inimene harjub ju kõigega,” lõpetab ta elutargalt. Temale see elutarkus sobib. Kuid siiski ei lõpeta ta veel päriselt. Ta lisab, imelik naeratus suul: “Muuseas mõjub see minu protees eriti just tüdrukutele.” […]