Rängas liiklusõnnetuses kaotavad elu pereisa, tütar ja vanavanemad. Ainsana jääb ellu Anneli, kes haiglas koomast ärgates mäletab oma minevikku vaid lünklikult. Tema elu pole enam endine ning naisele tundub, et kõik, mida ta mäletab või arvab teadvat, ei vasta tõele. Anneli sõber, kohalik konstaabel Madis Uhtras ja sõbranna Liina püüavad naist aidata reaalse maailmaga taas kohaneda. Kui aga Madis avastab enne Anneli haiglast kojutulekut tema majast lagunenud laiba, tuleb tal süveneda mõrvajuurdlusse. Selle käigus tuleb ka temal tõdeda, et mitte miski pole nii, nagu esmapilgul näib.
„Pojengid taeva äärel“ on Pille Simoni teine romaan. Konstaabel Madis Uhtras on üks võtmetegelasi ka tema eelmises raamatus „Murakamoos“ (2021).
Kaugel metsakolkas soode keskel jääb teadmata kadunuks üks mees. Asja uurima asunud uus konstaabel Madis avastab üllatusega, et see pole sugugi ainus selline juhtum: aastate jooksul on külast kadunud juba neli meest. Nad kõik on olnud kas täies elujõus poissmehed või lahutatud mehed ning lahkunud lausa üleöö. Millegipärast on eelmine piirkonnapolitseinik jätnud kõik kadumislood uurimata, kuid uus konstaabel sellega ei lepi. Tänu kõiketeadvale ja lobisemishimulisele vanaprouale Astale saab ta peagi teada, et kõigil kaduma jäänud meestel oli midagi pistmist metsatalus suvitava Marjuga. Too on kaunis ja toimekas naine, kelle tema ambitsioonikas abikaasa alatasa üksi jätab. Marju tunneb taimetarkust ja mõjub meestele suisa nõiduslikuna – just nagu tema vanaemagi omal ajal. Marju võlude suhtes ei jää ükskõikseks ka Madis. Kui teadmata kadunute juhtumitest saavad hämarad mõrvalood, tuleb Madisel nii pidada võitlust südame ja mõistuse vahel kui ka võidelda oma elu eest.
Pille Simoni esikteos „Murakamoos“ kirjeldab kolkaküla inimsuhteid ja eripärasid, romaanis põimuvad tänapäevased tegemised ja ammused uskumused.