Kuningate vandenõu. Megan Whalen Turner

vaid seda, et teid tuleb siia toimetada kiiresti ja vaikselt. Sain just teada, et teid oli nähtud mulle herneid näkku laskmas, ja mulle oli hea meel kuulda, et teid polegi pöidlaid pidi üles riputatud.»

      «Teie Majesteet!» hüüdis keegi ukse tagant. «Peame nüüd minema.»

      «Jah,» vastas kuningas, enne kui taas maagi poole pöördus. «Teid viiakse üles ruumi, kus saate ennast puhtaks teha ja kus arvatavasti leidub ka aknaid.» Ta vaatas tillukeses kiviseintega kongis ringi. «Vähemalt tuleb kiita Teleuse kiiret tegutsemist.»

      Noormees kongi tagaosas norsatas selle peale. Kuningas astus maagist mööda, et noorukit pööraselt kallistada. Siis laskis ta temast lahti, kuid ei astunud eemale. Üles vaadates uuris ta armi teise suu kohal, mis natuke hambaid paljastades ülahuult kergitas, ja murtud nina. «Jumal hoidku, sa oled sõjas käinud. Kui oled ennast pesnud ja natuke puhanud, tahan kuulda kõike selle kohta, kus sa oled olnud ja mispärast.» Ta tõmbas noormehe pea allapoole ja suudles teda kõvasti laubale, lausudes tõsiselt: «Jumalad, kui hea meel mul on näha sind turvalises kohas, Sophos.»

      Noormees naeratas talle vastu. «Sounis,» ütles ta just siis, kui keegi jälle ukse tagant hõikas.

      Kuningas vaatas sinnapoole ja pööras siis pilgu tagasi, nagu poleks kindel, kas kuulis õieti. «Mida?»

      «Ma olen Sounis,» kordas noormees. «Mu onu on surnud.»

      Kuninga hea tuju oleks nagu käega pühitud. «Sa teed nalja?» pakkus ta.

      Noorem kuningas raputas segaduses pead. «Ei tee. Olen Sounis.» Ta tahtis teha märkuse, kui kohatu on külla tulnud kuningat keldris luku taga hoida, kuid ka tema hea tuju jättis ta maha.

      «Teie Majesteet, palun,» hõikas jälle mees koridoris. Attolia kuningas vaatas ukse poole, siis maagi otsa ja siis maagi endist õpilast, Sounise uut kuningat.

      «Mul on kahju,» lausus ta ja oli selge, et nii ta tõepoolest mõtlebki. Ta sikutas noormeest korraks varrukast, ütles veel kord: «Mul on kahju,» ja oligi läinud, jättes Sounise maagi ja tema kuninga sinna omapead seisma, kongiuks nende ees pärani.

      Sounis pöördus maagi poole. «Ta ei saa ju arvata, et ma onust hoolisin?»

      «Arvan, et tal oli hea meel näha sind turvalises kohas,» vastas maag, «ning tal oli kahju, et kui te järgmine kord kohtute, siis peab see sündima nagu kuningas kuningaga ja mitte nagu sõbrad.»

      «Loodan, et jään alati tema sõbraks,» ütles Sounis.

      «Ma tean, et tema loodab sama,» kinnitas talle maag. «Aga järgneme nüüd oma eskordile vannituppa, kui te suvatseksite, ja sööme natuke. Arvan, et sul läheb jõudu vaja, et vastata arvukatele küsimustele selle kohta, kus sa oled olnud ja mis on sinust saanud pärast seda, kui ta sind viimati nägi.»

      I PEATÜKK

      Isa laskis lahti järjekordse õpetaja. Näen, et see ei üllata teid sugugi. Terve oli mul kaheksas. Maag oli olnud seitsmes. Mu isa ja mu onu, kes oli Sounise kuningas, olid saatnud mu koos Tervega Letnosele, et mind maagist lahutada pärast vägevat vapustust, mille nad kolmekesi olid saanud, kui avastasid mu isikliku kirjavahetuse. Terve oli vana armeeveteran. Ta pidi mulle õpetama ratsutamist, mõõgavõitlust ja sõjaajalugu – ning põrgusse kõik muu. Tegelikult polnudki mul selle vastu midagi. Terve meeldis mulle ega seganud mu päris õpinguid. Peamiselt tegeles ta vaid joomise ja sõjalugude jutustamisega. Hommikuti jälgis ta mu mõõgaharjutusi treeningõuel, veinilähker süles, jagades erinevalt mu eelmistest õpetajatest ülimalt heldelt kiitust ja karjudes veinilonksude vahele selletaolisi asju nagu: «Sündinud võitleja! Loomulik!»

      Tegelesin siis pisut ratsutamisega, küll mitte kuigi järjekindlalt, ja õppisin pärastlõunati seda, mis mulle meeldis. Selleks ajaks oli Terve oma teise amforaga üsna kaugele jõudnud ning pikutas kabinetis sohval. Vahel võis ta hüüatada: «Sind ründavad kuus mõõkadega meest!» või midagi taolist ning mina pidin siis välja tulema oma kaitseplaaniga. Ta jättis mu vastused tähelepanuta ja triivis siis järjekordsesse sõjajuttu, kuni viimaks magama uinus. Ta lebas seal tasakesi norisedes, kui mu isa edusamme kontrollima saabus.

      Terve asendati viivitamatult. Üks sõdur isa ihukaitsjate hulgast määrati minuga mõõgavõitlust treenima ning mu uueks õpetajaks sai vihkamisväärne, üleolevalt armulik jõhkard nimega Sigis Malatesta. Nagu nimestki kuulda võite, oli ta pärit Poolsaarelt ja hariduse saanud arvatavasti Ferria Ülikoolis. Ta oli koos mu isaga Letnosele saabunud, nii et küllap plaanis isa Terve asendamist juba enne ta sohvalt leidmist, kuigi ehk mitte nii kõva karjumise saatel.

      Mul polnud aimugi, mida isa küll Malatestas nägi. Tavalise asjakäigu juures poleks isa mu hariduse eest andnud kõverat nööpnõelagi, kuid Malatestat oli ta kohanud Sounise õukonnas ning ma kahtlustasin, et tema arvates võis Malatesta palkamine olla ninanipsuks maagile, keda ta polnud kunagi sallinud. Aastaid tagasi oli ta saatnud mu maagi õpipoisiks selgelt väljendunud lootusega, et maagi terav keel võiks teha lõpu mu intellektuaalsetele pretensioonidele. Kui isa plaanid ei täitunud, muutis see maagi talle üksnes veel vastumeelsemaks.

      Muidugi oli maag nüüd juba ammu Sounisest läinud, Eddise Varga poolt öösel ära röövitud, kuigi mu onu algul ei teadnud, kes selle eest vastutab. Olin kuulnud keelepeksu, mida ma hetkekski ei uskunud, et maag oli Attolia spioon, kes põgenes linnast enne seda, kui oleks peaaegu avastatud. Ma ei imestanud raasugi, kuuldes hiljem, et see oli olnud Eugenidese töö. Malatesta saabumise ajaks olin kindel, et maag trambib usinalt Eddise mägedes ringi, kollektsioneerides botaanilisi näidiseid ja nautides oma «vangipõlve» Eddise kuninganna vangina. Olen päris kindel, et ta polnud üldse pahane, et sain uue õpetaja.

      Vihkasin Malatestat. Ta suutis suuremaid numbreid korrutada ainult läbi häda ega teadnud ühtki algarvu kolmeteistkümnest edasi. Ta polnud kunagi lugenud «Eponymiaadi», kuigi üritas teeselda, et oli. Mul oli väga suuri kahtlusi, kas ta on ealeski Ferria Ülikooli seminaridesse oma jalga tõstnud. Ta polnud õppinud ei meditsiini ega looduslugu. Ainus, mida ta luges, oli luule. See oleks võinud meist sõbrad teha, kuid ma vihkasin ta maitset. Kui tema jumaldas magusat ja lääget, meeldis mulle «Eponymiaad».

      Ema muidugi teadis, mismoodi ma ennast tundsin. Tema ja õed olid kaastundlikud, kuid ei saanud midagi parata. Ema poleks iialgi tegutsenud isa otsuste vastu, ükskõik kui halvasti ta Malatestast ka mõtles. Oleks isa jäänud villasse kauemaks kui üheks päevaks, oleks ema suutnud tema arvamust muuta, tõmmates ta oma poolele sama märkamatult, nagu magnet mõjutab magnetiiti, kuid isa lahkus samal päeval, kui oli uue õpetaja ametisse seadnud.

      Teadsin, et mu masenduse nägemine kurvastab ema, sellepärast varjasin seda nii hästi, kui suutsin. Teadsin sedagi, et kerge julgustamise järel oleksid Ina ja Eurydice Malatesta sängi mesilasi täis tassinud. Nad olid õrnad tütarlapsed, kasvult nii väikesed ja ema kombel peene kondiga, et võisin nad mõlemad ikka veel ühe käega üles tõsta. Teile võib andestada, kui peate neid daamiliku armsuse kehastusteks, ent isal oli tihti põhjust vanduda, et neil on piisavalt selgroogu, mis minul nii märkimisväärselt puudub. Vooditäis mesilasi poleks aidanud Malatestast lahti saada; seda võis teha ainult mu isa. Mesilased oleksid ta ainult veel pahatahtlikumaks muutnud, nii et püüdsin tüdrukuid mitte julgustada.

      See isik, kellele ma kurtsin – ja pikalt – oli Hyacinth, mu ainus sõber Letnose saarel. See noormees elas naabervillas ja tuli peaaegu iga päev mind vaatama, saabudes siis, kui ema ja õed oma pärastlõunaselt puhkuselt tõusid, mistõttu tema külaskäigud langesid kokku nende pärastlõunase einega. Neil harvadel kordadel, kui ta hiljaks jäi, pani Eurydice talle alati kooki kõrvale.

      Ta oli mu ainus omavanune kaaslane ja ma oleksin pidanud tema eest tänulikum olema, kuid Hyacinthi eest oli raske tänulik olla. Tema isa oli üksnes keskmise varandusega patroon, kes täitis väheseid kuninga ülesandeid, ja hoopis Hyacinth oli tänulik, et võis ennast Sounise pärija sõbraks pidada. Ta oli alati naeratav ja püüdis mulle innukalt meele järele olla. Ta nõustus kõigega, mida ütlesin, mis pani mu kannatuse proovile, ja tema flöödimäng võis ka kurdi nägu krimpsutama panna, kuid minu arvates oli tõeline probleem Hyacinthiga see, et ta meenutas mulle mind ennast. Ta luges luulet. Ta võpatas valjude helide peale.