Leia oma tee. Merit Raju

section>

      Merit Raju

       Leia oma tee

       Leia oma tee

      Merit Raju

       Toimetajad: Pirkko Valge, Piret Lilleväli

       Keeletoimetaja: Inge Pitsner

       Kaanekujundus: Teele Strauss

       Kujundaja: Risto Bakhoff

       Fotod: Margit Kurvits, Liina Kolk

       Südamlik tänu kõigile, kes usaldasid sellesse raamatusse OMA loo

       © AS Ajakirjade Kirjastus 2011

       Kõik õigused kaitstud

       Trükk: OÜ Print Best Trükikoda

       ISBN 978-9949-476-66-4

       e-ISBN 9789916952108

      Kõige tähtsam inimene

      Kas sa tead, kes on VIP? See oled sina. Sina oled kõige tähtsam inimene, very important person. Number üks. Printsess või prints, kes on väärt kõige ilusamat elu. Sest lõpuks loeb see, kui rahul oled sa oma eluga olnud. Ja see ei sõltu asjadest, mida sa oled elu jooksul kogunud. Ega isegi mitte raha hulgast, mis on sinu käest läbi käinud või sinu juurde pidama jäänud. See oleneb kõikide päevade ja ööde keskmisest meeleolust, mida oled elu jooksul kogenud. See oleneb inimsuhete kvaliteedist, mida oled elu jooksul loonud. Kuivõrd kokku oled sa inimestega saanud – või oli miskit vahel (nagu laulusalmis). Mida sa oled siin ilmas head teinud. Mida õppinud ja mida õpetanud. Ja kummalisel kombel ka, kui palju sa oled õppinud loobuma. Kuivõrd sa oled mõistnud, et asjad ei pea minema nii, nagu sina tahad, vaid nii, nagu nad minema peavad. Kui mitmeid kordi oled sa kogenud, et sa ei pea kontrollima ega juhtima ning võid rahumeeli „maailma direktori” ametikohalt tagasi astuda. Rahulolu sõltub ka sellest, kui palju oled sa suutnud muuta oma kehvasti töötavaid käitumis- ja mõtlemismustreid, inimsuhteid ja keskkonda. Ja sellest, kui palju sa oled tegemisi lõpule viinud, teisi innustanud ning oma perele aega ja armastust kinkinud.

      Et elada sulle sobival moel, pead sa teadma väga tähtsat sulle rakenduvat loodusseadust, mille nimi on kahe jala seadus. See on see, et sa võid alati mentaalselt või füüsiliselt ära kõndida, kui sulle olud ei meeldi. Sa pead lihtsalt teadma, et kahe jala seadust ei tohi rakendada põgenemiseks, vaid TEADLIKUKS teise tee valimiseks; et see ei ole rohi kõikidele hädadele, vaid vahel aitab tööl koormuse vähendamine, vahel pereelu kordasaamine – ja enesetunne muutub märgatavalt. Virisemine üldjuhul ei aita. Ärajalutamine nõuab julgust, olgu siis enese kehtestamiseks, kolimiseks, töö vahetamiseks või töötuks jäämiseks. Aga kasuta seda võimalust kindlasti enne läbipõlemist, lõplikku allasurutust või surnuks igavlemist.

      Kahe jala seadust vanasti ei olnud. Kui sa olid naine, siis sa abiellusid esimesel võimalusel, said lapsed ja hoolitsesid nende, kodu ja mehe eest. Kui sa olid mees, siis sa said töö, mida tegi sinu isa ja mida sa tema kõrval väikesest peale õppisid. Sa töötasid varavalgest hilisõhtuni iga päev, et pidada ülal peret, sinu ülesanne oli kaitsta oma kodu, perekonda ja selle au. Praegu on valikuid rohkem – kes kodus, kes tööl, kes hoolitseb laste eest, kes leiab eneseteostust aiast või vaimsetest praktikatest. Elada võib välismaal. Võib kolida linnast maale.

      Küsin vahel täiskasvanud inimestelt, et kui tal oleks võlukepp, siis mida ta sooviks. Millega tegeleks, kus ja kellega elaks, kui mingeid piiranguid poleks? Mis on ta tõeline kirg? Mida ta tahaks õppima minna, kui saaks täna uuesti valida? Millest ta unistab? Mis teeb teda õnnelikuks? Kelleks ta tahab saada? Ja ma mõtlen neid küsimusi tõsiselt. Nemad ka. Need on küsimused, millele mitte ainult ei või, vaid peab mõtlema aastaid või isegi aastakümneid pärast kooli(de) lõpetamist. Nendele küsimustele võib mõelda ja peab mõtlema ka siis, kui silmapiiril ei paista mingitki võimalust oma elu veidikenegi muuta. Mitte selleks, et endale veel kord „puust ette teha ja punaseks värvida”, kui erinev on su praegune elu unistuste omast, vaid selleks, et ühel päeval erinevust ei oleks – et oskaksid hinnata oma elu või looksid endale sobiva kiirusega rahuldustpakkuvama elu uutest elementidest.

      Võib juhtuda, et vahel unistame eksikombel elust, mis ei sobi meile. Kunagi ammu käisin tööandjate messil Saksamaal, ma ise olin tol ajal seal üliõpilane. Kõik tundus võimalik. Maailm tundus mind ootavat! Kõik need atraktiivsed firmad energiliselt säravate esindajate ja kiiskavate kaupadega. Ülemaailmsed suured kodutarvete- ja kosmeetikafirmad, pangad, autotootjad, audiitor- ja konsultatsioonifirmad, tubakatootjad. Suured võimsad globaalsed kontsernid, palju erinevatest rahvustest inimesi, suured projektid. Minu unistus! Töötada Volkswageni kontsernis Brasiilias või Hiinas! Aidata Poolas teha 40 miljonile inimesele turundust, või Saksamaal 80 miljonile! Või töötada pangas, sest pangahooned läigivad nii ilusasti… Paari aastaga sai selgeks, et see ei sobi minule. Ei läinud kaua, kui mõistsin, et ma ei taha kanda kunstmaterjalist sukkpükse (panga sisekorraeeskirjades polnud ju ometi puuvillaseid silmas peetud). Ma hoidsin kontskingi laua all ja liigutasin dokumente koostades (see mulle iseenesest meeldis) enamiku ajast vabalt varbaid ning torkasin kitsad kontskingad jalga ainult koosolekute ajaks. Tööreisid väsitasid mind. Mõned aastad hiljem hakkas tunduma, et kontor mulle keskkonnana hästi ei istu. Küsisin, kas akent saaks avada. Ei, need aknad ei käi lahti, vastati mulle. Tegelikult mulle meeldisid mu tööülesanded, aga ma leidsin, et täidan neid kodus meelsamini. Aga kodus töötamise päevi sain ainult jaokaupa – muidu teised tahavad ka! Ja nii see teadmine elust, mis mulle tegelikult sobib, tasapisi tuli. Vääramatult.

      Arvan, et arusaamine, MIDA MINA TAHAN, on võtmeküsimus ja sellele vastuse leidmine ning elu nõndaviisi kas või natukenegi korraldamine on kõige tähtsam. Suund, mille endale võtad keskkooli viimases klassis ja millele sa pühendad järgnevad aastad, ei pruugi olla see, millega sa peaksid tegelema terve elu. Palju tõenäolisem on, et sa jõuad pigem varem kui hiljem tagasi hoopis selle juurde, millega tegelesid lapsepõlves, sest millegipärast mäletame lapsena paremini, milleks me sündisime. Hilisem valikute ja ahvatluste paljusus (ainuüksi Eestis saab õppida umbes 450 eriala) ajab pea kergelt sassi ja erialavaliku motiivideks saavad vahel ka muud momendid peale südame kutse.

      Me oleme siiralt ja püsivalt õnnelikud siis, kui meie eneseteostus tuleneb meie hingest. Ma soovin, et sul oleks selgus selles osas, milline on see elu ja töö, mis sind õnnelikuks teeb ning et sa usuksid endasse ja teaksid, et kõik on võimalik. Tahan aidata sul suunata oma elu tõeliseks eneseteostuse väljenduseks, mis tuleb südamest, sügavast sisemisest rahust ja harmooniast ja samal ajal ka loob seda. Ja ma tahan sul aidata lõpetada ängi, mis tuleneb muutustele vastuseismisest ja enese kohta piiravate uskumuste elushoidmisest.

      Olles siin maakeral juba mõnda aega ringi vaadanud ja nii mõndagi proovinud, sa arvatavasti juba tead, mis on see, mis paneb sinu hinge rõõmust hõiskama. Ma arvan, et sa tegelikult tead, mis on sinu kutsumus. Sa tunned seda oma südames iga kord, kui sa sellele mõtled või kui sa näed kedagi teist seda tegemas. Kui su elu veel selline ei ole, aga sa oled täiesti kindel muutuste vajaduses, tuleb oma unistuste elluviimiseks omajagu pingutada – hakata vähem magama, vähem töötama, vähem telekat vaatama või internetis surfama, et luua aega selleks, mis tegelikult rõõmu teeb. Aga sellisel „ohvril” on sinu elus tegelikult väga suur väärtus. Hea uudis on see, et need uued tegevused mitte ei kuluta su energiat, vaid aitavad seda juurde tekitada.

      Ilma sind tundmata